Institute of Health Sciences, 819 N. L.L.C. Charles Street Baltimore , MD 1201.
This is the latest in medicine, effective for cancer!
Read carefully & you be the judge.
Lemon (Citrus) is a miraculous product to kill cancer cells. It is 10,000 times stronger than chemotherapy.
Why do we not know about that? Because there are laboratories interested in making a synthetic version that will bring them huge profits. You can now help a friend in need by letting him/her know that lemon juice is beneficial in preventing the disease. Its taste is pleasant and it does not produce the horrific effects of chemotherapy. How many people will die while this closely guarded secret is kept, so as not to jeopardize the beneficial multimillionaires large corporations? As you know, the lemon tree is known for its varieties of lemons and limes. You can eat the fruit in different ways: you can eat the pulp, juice press, prepare drinks, sorbets, pastries, etc… It is credited with many virtues, but the most interesting is the effect it produces on cysts and tumors. This plant is a proven remedy against cancers of all types. Some say it is very useful in all variants of cancer. It is considered also as an anti microbial spectrum against bacterial infections and fungi, effective against internal parasites and worms, it regulates blood pressure which is too high and an antidepressant, combats stress and nervous disorders.
The source of this information is fascinating: it comes from one of the largest drug manufacturers in the world, says that after more than 20 laboratory tests since 1970, the extracts revealed that: It destroys the malignant cells in 12 cancers, including colon, breast, prostate, lung and pancreas … The compounds of this tree showed 10,000 times better than the product Adriamycin, a drug normally used chemotherapeutic in the world, slowing the growth of cancer cells. And what is even more astonishing: this type of therapy with lemon extract only destroys malignant cancer cells and it does not affect healthy cells.
Institute of Health Sciences, 819 N. L.L.C. Cause Street, Baltimore, MD1201
Thursday, 17 March 2011
Wednesday, 16 March 2011
Maksa detoksifikatsioon (mürgitustamine) ja selle toetamine
Maks on organ, mis tegeleb sissesöödud ja imendunud toidust pärmseente, bakterite ja viiruste eemaldamisega, vastutab ka toksiinide, näiteks piimhappe, PCB, pestitsiidide, raskemetallide eemaldamise eest, vähendab ammoniaagi hulka kehas. Suurenenud soole läbilaskvus annab maksale lisakoormuse, sest seedumata toidust pärit toksiine ja allergeene satub vereringesse normaalsest rohkem.
HUVITAVAID FAKTE MAKSA KOHTA
• Maks on keha suurim organ.
• Maks täidab kehas üle 500 erineva keemilise funktsooni ja mõjutab peaaegu igat füsioloogilist protsessi.
• Maks filtreerib 2 liitrit verd minutis.
• Maksa poolt produtseeritakse palju rohkem soojust kui ükskõik millises teises keha osas.
• Maks on üks väheseid organeid, mis nii võimsalt regenereerub (taastoodab oma kudesid kahjustuse korral). Kui sellest on alles 25%, siis võib maks täielikult regenereeruda.
• Maks toodab rohkem valke kui ükskõik milline muu organ kehas.
• Ülesöömine on peamine maksa alafunktsiooni põhjus, sest see paneb maksale suure koormuse ja ülekoormatud maks ei suuda kahjulikke aineid detoksifikeerida.
• Ainult maks puhastab verd.
• Maks on keha kõige aktiivsem detoksifikatsiooniga tegelev organ.
• Hiina arstid peavad teda keha kõige olulisemaks organiks, nimetades teda „Armee kindraliks“.
• Keegi ei saa elada ilma maksata.
MAKSA PEAMISED FUNKTSIOONID.
• Salvestab ja mobiliseerib energiat.
• Kontrollib veresuhkrut.
• Reguleerib glükogeeni ainevahetust, ladustab glükoosi glükogeenina.
• Reguleerib rasvade ladustamist.
• Abistab seedimisel.
• Toodab sappi, mis aitab elimineerida jääkaineid ja imendada rasvu.
• Toodab uureat, uriini peamist koostisosa.
• Reguleerib vere hüübimist, tootes hüübimisfaktoreid.
• Toodab hormoone (mitte suguhormoone).
• Toodab kolesterooli (80% kolesteroolist kehas).
• Filtreerib verd.
• Elimineerib baktereid.
• Metaboliseerib tokiine.
• Ladustab A-, D- ja B12- vitamiini.
• Ladustab mineraale ja rauda.
• Toodab immuunfaktoreid.
• Jälgib ja toodab verevalke, et säilitada paljude keha kemikaalide taset.
Maksa metaboolne funktsioon.
Süsivesikute ainevahetuses vastutab maks veresuhkru tasakaalu eest. Maks eemaldab üldisest tsirkulatsioonist üleliigsed lihtsuhkrud ja ladestab neid glükogeenina. Kohe, kui tekib suurem vajadus glükoosi järele, siis ladustatud glükogeen lagundatakse. Kui glükogeeni varud on ammendatud, siis on maks võimeline veresuhkru taseme säilitamiseks muutma aminohappeid glükoosiks.
Rasvade ainevahetuses oksüdeerib maks energia tootmiseks triglütseriide. Maksas sünteesitakse lipoproteiinid. Maks muudab üleliigsed süsivesikud ja valgud rasvhapeteks ja triglütseriidideks, mis seejärel transporditakse ja ladustatakse rasvkoesse. Maks sünteesib suuri koguseid kolesterooli ja fosfolipiide. Osad nendest pakitakse kokku lipoproteiinidega ja tehakse nii keha jaoks kättesaadavaks. Ülejääk eritatakse sapiga kolesteroolina või sapihapetena.
Valkude ainevahetuses lagundab maks desamineerimise protsessis aminohappeid. Maks vastutab asendatavate aminohapete sünteesi eest ja samuti ka plasmaproteiinide sünteesi eest. Albumiin, peamine plasma proteiin, sünteesitakse peaaegu täielikult maksas. Valkude ainevahetuse käigus vabaneb ammoniaak, mis muudetakse maksas uureaks. See on väga toksiline ühend ja kui seda kiiresti ja efektiivselt tsirkulatsioonist ei eemaldata, mõjub ta kesknärvisüsteemile kahjustavalt.
Kolesterooli ja veresuhkru kontroll
Maksas nii toodetakse kui detoksifikeeritakse kolesterooli. Kui seda vajatakse rohkem, siis seda toodetakse juurde, kui vähem, siis lagundatakse. Kolesterool on peamine hormoonide ülesehitusmaterjal. Keha kasutab seda suguhormoonide testosterooni, östrogeeni, progesterooni ja ka adrenaalhormoonide moodustamiseks. Rasvade seedmise jaoks toodab maks kolesteroolist sappi. Sappi toodetakse üle ühe liitri päevas. Enamus sellest imendub soolestikust tagasi, aga osa sellest lahkub kehast, viies kaasa maksa poolt eritatud toksiine.
Kindlustades õige maksa funktsiooni, kindlustad sa ka keha võime tasakaalustada kolesterooli, triglütseriidide ehk keharasvade ja veresuhkru ehk glükoosi sisaldust.
MAKS JA TERVISEPROBLEEMID
Allergilised, põletikulised, metaboolsed häired, krooniline väsimus, kroonilised infektsioonid, soolepõletikud, sclerosis multiplex, reumatoidartriit, skisofreenia ja hormonaalsed häired võivad olla tingitud maksa probleemidest või tekitada maksaga seotud probleeme.
Näiteks seostatakse hormonaalseid probleeme östrogeeni domineerimisega. Keha toodab östrogeeni ja säilitab tema tasakaalu läbi maksas toimuva ainevahetuse. Östrool, östradiool ja östriool on kõik tervise jaoks olulised. Maks kontrollib ühe muutumist teiseks ja nende lagundamist. Seega võib häire tekkida vaid probleemide tõttu maksas.
Maksa ülekoormus on ohtlik ajule, kuna aju ei saa hakkama toksiinidega. Seepärast puhastab maks vere nendest enne ajusse jõudmist. Autism, skisofreenia ja mälu langus on seotud halva maksa funktsiooniga. Kui maks ei suuda alkoholismi puhul alkoholiga toime tulla, hakkab see kahjustama aju.
Probleemid maksa detoksifikatsiooniga - kroonilise väsimuse põhjus?
Peamine osa detoksifikatsioonist kehas viiakse läbi maksa poolt. Maksa võib nimetada keha puhastavaks kojaks, mis tunneb ära miljonid potentsiaalselt kahjulikud kemikaalid ja valmistab neid ette elimneerimiseks või muudab neid vähemkahjulikeks. Ta paneb kokku aminohappeid, ladustab vitamiine ja mineraale, toodab kolesterooli ja sappi, kontrollib glükoosi ja rasvadega varustamist, tasakaalustab hormoone ja mängib olulist rolli immuunsuses, teda võib nimetada keha keemiliseks ajuks - retsükleerides, regenereerides ja detoksifikeerides tervise säilitamiseks.
Enamus inimesi arvab, et toit, õhk ja vesi on meie tervisele kasulikud, nad ei tea, et need sisaldavad ka nn. eksotoksiine. Väliskeskkonnast pärit toksiinidele lisaks toodab keha pidevalt juurde endotoksiine. Iga mõte, iga hingetõmme ja iga tegevus toodab kehale kahjututest ainetest toksiine, mida hävitatakse eksotoksiinidega sarnaselt.
Üks toidu talumatuse tekkepõhjusi võib peituda ülekoormatud maksas. Inimesed, kellel on palju talumatusi, söövad sama toitu mis terved, aga nende keha võib olla kaotanud võime sobimatut toitu detoksifikeerida.
Ka tervetel inimestel on toidu talumatuse testid positiivsed, ka nende soolestik laseb seedumata toiduosiseid läbi, kuid nendel ei tekita see maksa detoksifikatsiooni hea võimekuse tõttu terviseprobleeme.
Kahjulikest ainetest rääkides peame rääkima keha adaptiivsest võimekusest. Keha metabolismi võib võrrelda tulega, mis toodab suitsu, millest on vaja lahti saada. Meie metaboolne tuli (energia, mis on saadud taimest, mis omakorda on saadud päikeseenergiast) põleb aeglaselt ja genereerib väga palju suitsu, millega maks peab toime tulema. See on suits, mitte ained iseenesest, mis sageli probleeme tekitab. Seda, kuidas maks detoksifikeerib seda nn. suitsu, saab jagada kahte faasi.
MAKSA DETOKSIFIKATSIOONI KAKS FAASI
Esimene faas tegeleb „prügi ja prahi“ ettevalmistamisega. Selles faasis ei elimineerita midagi, materjal kogutakse kokku ja valmistatakse ette eliminatsiooniks. Näiteks muudetakse rasvlahustuvad toksiinid lahustuvamateks. Mida rohkem toksiinidega kokku puututakse, seda kiirem on see faas ja seda rohkem seda prügi kokku kogutakse. Sageli muudab see faas aineid veel toksilisemaks kui nad eelnevalt olid, paljusid aineid oksüdeerides toodetakse vabu radikaale.
See faas viiakse läbi P450 seeria ensüümide poolt ja P450 ensüümide sari sõltub paljudest toitainetest: B2, B3, B6, B12- vitamiinid, foolhape, glutatioon, aminohapped (BCAA/Hargnenud ahelaga aminohapped: leutsiin, isoleutsiin ja valiin), flavonoidid ja fosfolipiidid. Maks vajab ka antioksüdante, selleks et tegeleda vabade radikaalide kahjutustamisega. Inimesel, kellel on toidus palju toksiine või kellel esinevad seedeprobleemid, on tugev ja kiire I faas, mis tegeleb suure hulga sissetulevate mürkidega: k.a. sigaretisuits, kohv, alkohol, dioksiinid, heitgaasid, valgurikas toit, organofosfaatväetised, värvi lõhnad, küllastatud rasv, steroidhormoonid ja söestunud liha.
Liigne hulk toksiine ja kemikaale, näiteks niisuguseid nagu pestitsiidid, häirivad P450 ensüümide tööd, põhjustades üleaktiivsuse või nn „induktsiooni“. Selle tulemusena toodetakse suurt hulka vabu radikaale. Need on ebastabiilsed osakesed, mis reageerivad keharakkudega, põhjustades nende kahjustusi. Kui neid tekib palju, tekitavad nad maksa kahjustusi.
Nende vähendamiseks kehas vajatakse C-, A- ja E- vitamiini, seleeni ja fütotoitaineid puuviljadest, köögiviljadest, täisteraviljast, kapsalistest ning kvertsetiini. Need kõik toetavad maksa esimest detoksifikatsiooni faasi.
I faasi üleaktiivsust põhjustavad kohv, dioksiin, küllastatud rasvad, organofosforilised pestitsiidid, värvi aurud, sulfoonamiidid, heitgaasid, ravimid.
Oluline on takistada selles faasis tekkivate toksiliste produktide tootmist.
Teine faas on seotud rohkem ülesehitamise kui lagundamisega. Arvatakse, et enamus sellest, mida keha üles ehitab, toimub detoksifikatsiooni eesmärgil.
I faas lõpeb sellega et selle lõpp-produktid kleebitakse konjugatsiooni protsessis kokku vajalike ainetega.
Paljud ained kleebitakse kokku glutatiooniga (glutatiooni konjugatsioon). Nii detoksifikeeritakse paratsetamooli, mille üledoosi korral aitab glutatiooni manustamine.
Osad toksiinid on väävlilembesed. Seda protsessi nimetatakse sulfatsiooniks ja seda kasutatakse steroidhormoonide, neurotransmitterite ja paratsetamooli puhul. Väävlit saadakse otse toidust: küüslauk, kapsalised, sibul, porru, ðalotid ja munad on head väävlit sisaldavate aminohapete, niisuguste nagu metioniini ja tsüsteiini allikaks. Kõik need toiduained edendavad teise faasi detoksifikatsiooni, neil on puhastav toime.
Osad toksiinid sisaldavad süsinikuühendeid, millega liitub metüülgrupp. Seda protsessi nimetatakse metülatsiooniks. Metülatsioon on võtme-detoksifikatsiooni protsess, mis sõltub foolhappest (rohelistes lehtedes ja ubades), vitamiinidest B12 (leidub loomsetes produktides) ja B6 ja tri-metüül-glütsiinist (TMG), mida leidub juurviljas. Enamus detoksikatsiooniks vajalikke metüülgruppe saadakse aga S-adenosüülmetioniinist (SAM). Metülatsiooni mehhanismi kaudu detoksifikeeritakse näiteks östrogeene ja toksilisi jälgmetalle (plii ja arseen).
.
Aspiriiniga kleepub kokku aminohape glütsiin ja seda nim glütsiini konjugatsiooniks.
Kui need teed on ülekoormatud, peab keha kasutama muud varianti ehk glükuronidatsiooni. Näiteks teeb ta seda paljusid trankvillisaatoreid lõhustades. Glükuronidatsiooni protsess sõltub kaltsium-d glükaraadist, mida leidub õuntes, brüsseli e rooskapsas, brokkolis, kapsas ja ubade idandites.
KAS LIIGA PALJU TOKSIINE VÕI LIIGA VÄHE TOITAINEID?
Biokeemilise protsessi toimumine võib saada häiritud mõlemal viisil. Näiteks homotsüsteiin, mis on metioniinist tsüsteiini tootmise toksiline vaheprodukt, mis kuhjub kehasse sulfatsiooni puudulikkuse (tingituna B6 vitamiini puudusest) või metülatsiooni (mis vajab B12 ja foolhapet) puudulikkuse tagajärjel.
Vääveldioksiid kütuse gaasides detoksifikeeritakse sulfatsiooni teel, mille ensüümid sõltuvad mineraalainest molübdeenist (selle rikkad on oad). Suurem kokkupuude koos Mo vähesusega viib heitgaaside talumatusele.
Kõik detoksifikatsiooni teed töötavad koos. Kui üks on häiritud, võtab teine töö üle. Näiteks homotsüsteiin kahjutustatakse glütsiini konjugatsiooni teel. Seepärast langetab glütsiini tarbimine homotsüsteiini taset.
HAPPE-LEELISTASKAAL JA DETOKSIKATSIOON
Happe-leelistasakaalu taastamine parandab vitaalsust ning abistab detoksifikatsioonil. Happeline keha varastab rakkudelt hapnikku ja võimaldab kahjulikel patogeenidel ellu jääda. Kui keha on liiga happeline, siis toitaineid ei omastata efektiivselt ja toidulisandid ei toimi. Kehast ja luudest viiakse hapete neutraliseerimise eesmärgil hoopis välja vajalikke mineraale nagu kaltsiumit, magneesiumit, kaaliumit ja naatriumi.
MAKS JA EMOTSIOONID
Tervenemise jaoks on oluline vähendada maksa emotsionaalset koormust. See soodustab maksa detoksifikatsiooni. Emotsioonid ja füüsiline keha töötavad käsikäes. Kui maks on terve, on emotsioonid meeldivad, kui maks on kinni, muutuvad emotsioonid irratsionaalseteks. Negatiivsed emotsioonid, stress ja vähene füüsiline aktiivsus häirivad maksa detoksikatsioonivõimet. Emotsioonid mõjutavad füüsist ja vastupidi.
MISSUGUNE ON KOORMATUD JA PUUDULIKU DETOKSIFIKATSIOONIVÕIMEGA MAKSA MÕJU KEHALE?
Esineb:
• pärmseente ja bakteriaalne infektsioon,
• toidu talumatus ja allergiad,
• tähelepanuväärne toitainete imendumise vähenemine,
• verbaalse ja mitteverbaalse kommunikatsiooni oskuste vähenemine,
• häiritud seedefunktsioon,
• langenud kognitiivne võimekus,
• keskendumisraskused,
• sensoorne ülekoormus,
• emotsionaalsed puhangud,
• nahalööbed (k.a. ekseem),
• kõrge hommikune uriini pH.
Mitteefektiivsed detoksifikatsiooni teed
Kui maksa I ja II faas on ülekoormatud, kuhjuvad toksiinid kehasse.
Paljud toksiinid on rasvlahustuvad ja ladestuvad kehas rasvkoesse, kuhu võivad jääda aastateks. Aju ja endokriin/hormonaalsed näärmed on rasvkoest koosnevad organid ning tavalised kohad, kuhu rasvlahustuvad toksiinid kogunevad. Sümptoomideks võivad olla aju düsfunktsioon, hormonaalne tasakaalutus ja neerupealise ülekurnatus.
Laisavõitu maks võib põhjustada vase kogunemise kudedes.
Nn. „ummistunud maksa“ puhastamisel on võimalik „tervenemise kriisi“ sümptoomide kogemine.
Laps ja keskkondlik kahjustus.
Maailma Tervishoiu Organisatsioon väidab, et „lastel on väga suur risk saada keskkonna poolt tekitatud kahjustusi. 40% haigustest alla viieaastastel lastel arvatakse olevat tingitud keskkondlikest faktoritest. Need faktorid toimivad koosmõjus ja nende toimet suurendavad sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused, sellised nagu konfliktid, vaesus, alatoitlus jms. Praeguseks ajaks on teada, et lapsed on haavatavamad keskkondlike riskide poolt ning tuleb ette võtta samme selleks, et lubada neil kasvada hea tervise juures ja panustada majanduslikku ja sotsiaalsesse arengusse“.
Igal aastal haigestub maailmas vähemalt 3 miljonit alla viieaastast last keskkonna poolt põhjustatud haigustesse.
Raskemetallid või toksilised metallid on veest viis korda tihedamad. Nad on stabiilsed elemendid, mida keha ei metaboliseeri, seedi ega eemalda jääkainetega. Nad on ka bioakumuleeruvad, läbivad terve toiduahela kuni inimeseni välja.
Seepärast on oluline vähendada igapäevast kokkupuudet toksiliste ühenditega, eemaldada kehast toksiine, taastada keha aluselist reservi ja minimiseerida vitamiinide ja mineraalidega keskkonna toksilist toimet. Toksiliselt toimivad ka pesupulbrid, autode heitgaasid ja kõik muud igapäevased keskkonnamürgid
„ LEKKIVA SOOLE “ SÜNDROOM JA MAKS.
Mida tähendab „ lekkiva soole „ sündroom ?
Meie sooletrakti limaskest ei imenda ainult toitaineid. See toimib ka patogeene ja mitteseeditud valke kinnihoidva barjäärina. Kui seedetrakt (sooletrakti limaskest) on põletikus ja hakkab kaotama oma terviklikkust, siis tekib nn „lekkiva soole sündroom“.
Terve limaskest laseb toitained läbi ja blokeerib toksiinide läbipääsu. Lekkiva soole puhul on barjäär düsfunktsionaalne ja blokeerib kahjustatud hattudes toitained ning lubab toksiinidel verre siseneda.
MIS JUHTUB LÄBILASKVA SOOLE JA ÜLEKOORMATUD MAKSA KORRAL?
• Suured toidu molekulid, bakterid, seened, parasiidid, nende toksiinid ja jääkained satuvad otse vereringesse ning esitatakse maksale detoksifikatsiooniks.
• Kui toimub pidev ja suures koguses toksiinide vool sooletraktist, siis saab maks sellest üleküllastatud, ta ei suuda enam mürke detoksifikeerida ning need kantakse verega mööda keha laiali.
• Veri on loodud säilitama keemilist homöostaasi ning ta kannab neid toksilisi ühendeid ja füüsilist prügi laiali rakkudevahelisse ruumi.
• Nii on uks ka lahti bakteritele, viirustele, parasiitidele ja seentele ning mitteseeditud toiduainetele. Need kõik aktiveerivad meie immuunsüsteemi ning autoimmuunsust.
• Kui immuunsüsteem nendele reageerib, moodustatakse immuunkompleksid, mis satuvad samuti maksa, kus nad lammutatakse.
See kõik stresseerib maksa ja tema detoksifikatsiooni võimet. Maks töötleb neid ja ladustab maksa rasvarakkudesse. Lümfaatiline süsteem kogub ja neutraliseerib toksiinid, kuid ei saa maksa ülekoormuse puhul neid maksa saata. Seetõttu muutub keha toksiliseks.
Immuunsüsteemi vastus
Kui seedesüsteem ei funktsioneeri korralikult, ei saa rakud jääkproduktide eemaldamiseks piisavalt toitaineid. Immuunsüsteem muutub valvsaks ja töötab mitmekordsel koormusel. Kui maksa filtreerimis- ja/või detoksifikatsiooni süsteemid on ülekoormatud või ebaefektiivsed, siis satuvad vereringesse toksiinid, surnud rakud ja mikroorganismid. Immuunsüsteem moodustab nende suurte molekulide vastu antikehi, sest need on tema jaoks võõrad. Immuunsüsteem toodab selle protsessi käigus palju erinevaid põletikulisi keemilisi ühendeid, mõnedel juhtudel ka autoantikehi, sest keha on nn. hüperstimuleeritud seisundis. Immuunsüsteem on ülekoormatud ja ärritatud. Ta peab igapäevaselt töötama kõrgendatud koormusel, mistõttu ta muutub nõrgaks, kaitstes sooletrakti, puhastades verd, võideldes põletikuga, eemaldades patogeene jne.
Ammoniaagi kuhjumine
Toksiline soolestik saadab maksa detoksifikatsiooniks palju toksilisi ühendeid. Valkude seedimise käigus toodavad kahjulikud bakterid, k.a. Clostridia, Eubacteria ja Peptostreptokokid sooletraktis toksilist ammoniaaki. See toimub ka normaalse seedetegevuse tagajärjel. Terve maks detoksifikeerib selle uureaks, mis viiakse kehast uriiniga välja. Lekkiva soole ja maksa funktsiooni nõrkuse korral jääb ammoniaak töötlemata ning satub vereringesse. See transporditakse ajusse, kus ta tekitab tõsiseid kahjustusi.
Ajus oleva ammooniaagi liia sümptoomid:
• letargia,
• krambid,
• ataksia (lihaskontrolli puudus kätes ja jalgades, mis resulteerub tasakaalu ja koordinatsiooni kaotusega, ebastabiilse kõnnakuga),
• mõtlemise häired,
• ekstreemne une puudus,
• korduvad sundmõtted,
• OCD tüüpi käitumine (obsessiiv-kompulsiivne ehk sundmõtete ja –käitumisega häire),
• unustamine,
• keskendumisraskused,
• segasus,
• agitatsioon.
Mõned lahendused kõrge ammoniaagi taseme puhul
• Multitüveline probiootikum aitab ravida maksa, hoides ära sooletraktist ammoniaagi imendumise. See viitab jälle tugevale seosl sooletrakti ja maksa vahel. Prebiootikumid on sooletraktis headele bakteritele teretulnud hea toidu allikana. Bakterite toimel toodetakse piim- ja atseethapet, mis on looduslik viis vähendada pH taset jämesooles (muutes seda happelisemaks). Mida happelisem on keskkond, seda rohkem püsib ammoniaak ioniseeritud vormis, milles ta ei pääse maksa ja vereringesse. Seetõttu väheneb toksiline koormus maksale ja ammoniaagi sisaldus ajus.
• Dreneeri kehast välja happeid ja sellega koos ka amoniaaki happelise uriiniga ( 5,5-5,8)
• Alkaliseeri sülge alkaliseeriva rohelise toiduga, mis suurendab hapniku sisaldust ja puhastab verd.
• Tarbi puhast vett ja sidrunit. Sidruni mahla on peetud kogu aeg happeliseks, kuid värskena on ta anioon ehk alkaalne/leelisene.
MAKSA DETOKSIFIKATSIOONIVÕIME TESTIMINE
Maksa ensüümid
Maksa ensüümide sisalduse tõusu tekitavad paljud faktorid: ravimid, infektsioon, toksiinid ja trauma. Kui esineb maksa trauma, siis kõikide ensüümide sisaldus tõuseb. Kui need hakkavad langema, siis hakkab kahjustatud maks paranema.
Standardsed testid on maksa ensüümide GPT (glutamaat-püruvaat-transaminaas) ja GOT (glutamaat-oksaloatsetaat transaminaas) määramine. Kui need on kõrged, on maks kahjustatud. See viitab kroonilisele probleemile ja on kasulik vaid selleks, et sedastada probleemi olemasolu. Nende määramine ei anna aga informatsiooni selle kohta, kuidas probleemi likvideerida saab.
Üksiku ensüümi mõõtmisega ei saa diagnoosida probleemi, nende kombinatsioon annab rohkem informatsiooni.
Ensüüme määratakse algdiagnoosi panemise jaoks või paranemise hindamiseks. Mõned seisundid vajavad pidevat ensüümide hindamist.
Maksa ensüüme saab Eestis määrata (vt www.laborid).ee
SGPT (seerumi glutamaat püruvaadi transaminaas)
ALT (alaniin aminotransferaas)
AST (aspartaat aminotransferaas)
SGOT (seerumi glutaam-okaloatseet transaminaas)
GGT (gamma glutamüültransferaas)
AP (alkaalne fosfataas)
Eosinofiilid – kasutatakse keha kaitseks allergiliste reaktsioonide ja parasiitide puhul. Tõusnud tase näitab allergilist vastust
LDH (laktaat dehüdrogenaas)
PT (protrombiini aeg)
Teised maksa funktsiooni näitavad testid
Bilirubiin: vere punaliblede maksas lagundamise kõrvalprodukt. Maks puhastab keha bilirubiinist seda sapiga soolde eritades. Selle sisalduse tõus veres viitab maksa probleemidele või sapiteede sulgusele.
Albumiin – peamine verevalk, mida moodustatakse maksas. Maksahaigusste korral on albumiini sisaldus langenud.
Koguvalk – peamised verevalgud albumiin ja globuliin toodetakse maksas. Valgud on seerumi peamine koostisosa. Valkude tootmine on oluline, sest nendest moodustatakse ensüüme, hormoone ja antikehi, nende abil säilitatakse happe-leelistasakaalu ja toidetakse keha kudesid ja lihaseid.
Protrombiini aeg – sellega hinnatakse vere hüübimist. Vere hüübimisfaktorid on valgud, mida toodetakse maksa poolt. Kui maks on kahjustatud, siis hüübimisfaktoreid ei toodeta. Normaalne PT aeg on 11-13,5 sek.
Palju täiuslikum ja detailsem analüüs, mis näitab maksa funktsiooni, on Igakülgne Detoksifikatsiooni Profiil: mitteinvasiivne test, mis hõlmab kofeiini, aspiriini ja paratsetamooli tarbimist ning selle järgselt teatud kemikaalide määramist uriinis. See võimaldab määrata, missugune detoksifikatsiooni tee on kahjustatud. Kui üks on alafunktsioonis, siis teised võivad olla ülefunktsioonis, et seda kompenseerida. Seda testi Eestis ei teostata, testi teostamiseks saadame uriini välismaale.
Osad isikud, kellel on toksiline ülekoormus (näiteks eksotoksiinide või soole infektsiooni tõttu, mille puhul patogeensed organismid toodavad toksiine ja viivad läbilaskva soole tekkele), saavad nn. „patoloogilisteks detoksifikeerijateks“. See tähendab seda, et esimene faas on hüperaktiivne, tegeledes lõputu prahi kokkukogumisega. II faas aga ülekoormatuse tõttu selle kõigega enam toime ei tule. Nende seisund läheb B vitamiinidega halvemaks, sest need toitained kiirendavad esimest faasi ja suurendavad sellega teise faasi ülekoormust.
OAT test. Orgaaniliste aminohapete test – võib anda väärtuslikku informatsiooni patsiendi üleüldise seisundi kohta. See analüüs on arendatud selleks, et mõõta rakusisese energiaproduktsiooni efektiivsust, metaboolseid probleeme/detoksifikatsiooni ja närvivahendusainete metabolismi. See annab ka kliiniliselt olulist informatsiooni sooletarkti mikrofloora tasakaalutusest, määrates bakterite ja pärmseente ainevahetuse jääkprodukte.
See on kasulik ka kaasasündinud orgaaniliste hapete ainevahetuse uurimiseks, kaasasündinud muutuste hindamiseks aminohapete ainevahetuses, uurea tsükli defektide ja mitokondriaalse hingamisahela defektide hindamiseks.
Seda testi praegu veel Eestis teostada ei saa, küll aga saab saata analüüsi meie kaudu välismaale.
NORMAALSE MAKSA FUNKTSIOONI TAASTAMINE
Hea uudis on see, et elustiili, toitumise ja toidulisanditega on võimalik maksa funktsiooni taastada. Toitumisterapeut selgitab välja toksilise koormuse allikad ja annab soovitusi nende elimineerimiseks, samuti ka toidulisandite kasutamiseks.
Preventsioon on alati parem kui ravimine.
Elimineeri toksiliste ühendite tarbimine. Vähenda alkoholi, kohvi, sigarettide, suhkru, praetud toitude, küllastatud rasvade, pestitsiidide ja ravimite kasutamist, vähenda kokkupuudet heitgaaside jt mürgiste ainetega.
Söö normaalselt. Suurenda aed- ja puuviljade kasutamist, eriti antioksüdantiderikaste: (porgand, tomat, roheline paprika, vesikress jt), antotsüanidiinirikaste (marjad, punapeet, viinamarjad), glükosinolaatiderikaste (kapsalised). Söö liha asemel kala, tarbi või asemel külmpressitud õlisid ja seemneid ning joo puhast vett. Artiðokk ja kurkumiin toetavad samuti maksa funktsiooni.
Kasuta vajalikke toidulisandeid. Tarbi kõrge aktiivsusega multivitamiini- ja –mineraali lisandit koos antioksüdantidega ja vähemalt 2g C- vitamiini päevas. On olemas ka spetsiaalseid maksa toetavaid preparaate. Vaja on koliini, metioniini, maksa ekstrakti ja maarjaohakat ning võilille juurt. Toitumisterapeudid osakavad teile toidulisndite osas nõu anda.
Toidud, mis parandavad maksa funktsiooni
Puuviljad ja kergelt hautatud aedviljad, eriti tumerohelised lehtviljad ja ornaþid, kollased, purpurpunased ja punased puu- ja aedviljad. Need sisaldvad elusaid ensüüme, kiudaineid, C vitamiini ja looduslikke antibakteriaalseid aineid ning fütotoitaineid.
Glutatioonirikas toit või toit, mis aitab kehal glutatiooni toota. Spargel, arbuus ja brokkoli on head glutatiooni allikad, avokaado ja papaia aitavad kehal glutatiooni toota. Glutatiooni leidub klorella kasvufaktoris (CGF) ja ta on kontsentreeritud kujul vetika Cholrella pyrenoidosa tuumas.
Mõrudad toidud nagu võilille lehed, sinepi lehed ja mõru melon, Rooma lehtsalat ja brokkoli aitavad maksa puhastada.
Sellised herbid nagu till, köömne seemned, küüslauk, sibul, kurkum ja paprika (Cayenne pipar) aitavad maksa kaitsta.
Filtreeritud vesi või allikavesi (6-12 tassi päevas) aitab neerudel maksa poolt eritatud toksiine väljutada.
Omega-3 rasvhapped on väga abistavad. Neid leidub külmavee kalades: lõhes, makrellis, sardiinides ja paltuses. Teised allikad on linaseemned, linaseemne õli ja kreeka pähkel.
Pähklid, seemned ja avokaadod on head polüküllastamata rasvhapete allikad ja maksale vähem kahjulikud kui küllastatud rasvhapped loomsest toidust.
Kreeka pähkel on arginiini allikas, mis aitab maksal ammoniaaki kahjutustada. See on ka rikas glutatiooni ja omega-3 rasvhapete poolest.
Toidud, mis panevad maksa tugevamalt tööle
Maksal on raske töödelda küllastatud rasvu. Piira toidus rasvaseid lihatooteid, selliseid nagu vorste, peekonit, salaamit, hot-dog´e ja kõrge rasvasisaldusega piimatooteid, mis kõik sisaldavad küllastatud rasvu. Kindlasti loobu kartulikrõpsudest jt rasvaga valmistatud toodetest ning transrasvadest ja hüdrogeenitud rasvadest toidus. Rämpstoidus on neljandik rasvadest transrasvad. Neid on kehal raske imendada ja detoksifikeerida, nad blokeerivad maksa mõneks ajaks nii, et see ei saa teiste toksiinidega tegeleda.
Loobu sellistest töödeldud toitudest nagu valgest saiast ja valgest nisujahust, valgest riisist, kookidest, küpsistest, kommidest ja sõõrikutest.
Lisa oma toitu täisteravili ja täisteraleib, pruun riis ja kinoa. Söö väiksemaid toidukordi ja sagedamini. Kerge õhtusöök aitab vähendada koormust maksale öisel ajal.
Vähenda nii palju kui võimalik oma toidus igasuguseid kemikaale, selliseid nagu värvaineid, kunstlikke suhkruid, maitse- ja säilitusaineid ning toksiine (insektitsiidid ja pestitsiidid), mis kõik annavad maksale suure koormuse.
Orgaanilise toidu söömise olulisus
Tavaliselt toodetud tooted sisaldvad pestitsiide ja teisi kahjulikke kemikaale, enamasti on nad kasvatatud ka mineraalidevaeses pinnases. See on eriti oluline laste puhul, sest täiskasvanule ohutu kogus võib olla lapsele ohtlik. Laps saab kilogrammi kehakaalu kohta rohkem mürke.
Orgaanilises toidus on palju rohkem mineraale ja mikrotoitaineid. Orgaanilise toidu kasvatajaid toetades toetad ka maakera puhtust, sest need kasvatavad toitu keskkonnasäästlikumalt.
Beeta-glükaanid
Beeta 1-3 ja 1-6 glükaane arvatakse olevat toiduks maksale ja töötavat makrofaage aktiveerides. Need aktiveeritud makrofaagid (ehk immuunrakud) seedivad võõrkehi ning algatavad sündmuste kaskaadreaktsioone, mis mobiliseerib kogu keha süsteemid. Selline aktiveeritud immuunsüsteem kiirendab kahjustatud kudede taastumist, aitab efektiivsemalt töötada antibakteriaalsetel, antifungaalsetel ja antiparasiitsetel ainetel ning makrofaagidel muteerunud rakke ära tunda ja hävitada.
Kasutatud kirjandus:
Holford P, McDonald Joyce F. (2007), The Holford 9-day Liver Detox, Piatkus Books
Murray M. and Pizzorno J. (2003), Encyclopaedia of Natural Medicine, Time Warner Books, UK.
www.healthtydetox.org
Allikas:Eesti Toitumisterapeutide Assotsatsioon (ETTA)
HUVITAVAID FAKTE MAKSA KOHTA
• Maks on keha suurim organ.
• Maks täidab kehas üle 500 erineva keemilise funktsooni ja mõjutab peaaegu igat füsioloogilist protsessi.
• Maks filtreerib 2 liitrit verd minutis.
• Maksa poolt produtseeritakse palju rohkem soojust kui ükskõik millises teises keha osas.
• Maks on üks väheseid organeid, mis nii võimsalt regenereerub (taastoodab oma kudesid kahjustuse korral). Kui sellest on alles 25%, siis võib maks täielikult regenereeruda.
• Maks toodab rohkem valke kui ükskõik milline muu organ kehas.
• Ülesöömine on peamine maksa alafunktsiooni põhjus, sest see paneb maksale suure koormuse ja ülekoormatud maks ei suuda kahjulikke aineid detoksifikeerida.
• Ainult maks puhastab verd.
• Maks on keha kõige aktiivsem detoksifikatsiooniga tegelev organ.
• Hiina arstid peavad teda keha kõige olulisemaks organiks, nimetades teda „Armee kindraliks“.
• Keegi ei saa elada ilma maksata.
MAKSA PEAMISED FUNKTSIOONID.
• Salvestab ja mobiliseerib energiat.
• Kontrollib veresuhkrut.
• Reguleerib glükogeeni ainevahetust, ladustab glükoosi glükogeenina.
• Reguleerib rasvade ladustamist.
• Abistab seedimisel.
• Toodab sappi, mis aitab elimineerida jääkaineid ja imendada rasvu.
• Toodab uureat, uriini peamist koostisosa.
• Reguleerib vere hüübimist, tootes hüübimisfaktoreid.
• Toodab hormoone (mitte suguhormoone).
• Toodab kolesterooli (80% kolesteroolist kehas).
• Filtreerib verd.
• Elimineerib baktereid.
• Metaboliseerib tokiine.
• Ladustab A-, D- ja B12- vitamiini.
• Ladustab mineraale ja rauda.
• Toodab immuunfaktoreid.
• Jälgib ja toodab verevalke, et säilitada paljude keha kemikaalide taset.
Maksa metaboolne funktsioon.
Süsivesikute ainevahetuses vastutab maks veresuhkru tasakaalu eest. Maks eemaldab üldisest tsirkulatsioonist üleliigsed lihtsuhkrud ja ladestab neid glükogeenina. Kohe, kui tekib suurem vajadus glükoosi järele, siis ladustatud glükogeen lagundatakse. Kui glükogeeni varud on ammendatud, siis on maks võimeline veresuhkru taseme säilitamiseks muutma aminohappeid glükoosiks.
Rasvade ainevahetuses oksüdeerib maks energia tootmiseks triglütseriide. Maksas sünteesitakse lipoproteiinid. Maks muudab üleliigsed süsivesikud ja valgud rasvhapeteks ja triglütseriidideks, mis seejärel transporditakse ja ladustatakse rasvkoesse. Maks sünteesib suuri koguseid kolesterooli ja fosfolipiide. Osad nendest pakitakse kokku lipoproteiinidega ja tehakse nii keha jaoks kättesaadavaks. Ülejääk eritatakse sapiga kolesteroolina või sapihapetena.
Valkude ainevahetuses lagundab maks desamineerimise protsessis aminohappeid. Maks vastutab asendatavate aminohapete sünteesi eest ja samuti ka plasmaproteiinide sünteesi eest. Albumiin, peamine plasma proteiin, sünteesitakse peaaegu täielikult maksas. Valkude ainevahetuse käigus vabaneb ammoniaak, mis muudetakse maksas uureaks. See on väga toksiline ühend ja kui seda kiiresti ja efektiivselt tsirkulatsioonist ei eemaldata, mõjub ta kesknärvisüsteemile kahjustavalt.
Kolesterooli ja veresuhkru kontroll
Maksas nii toodetakse kui detoksifikeeritakse kolesterooli. Kui seda vajatakse rohkem, siis seda toodetakse juurde, kui vähem, siis lagundatakse. Kolesterool on peamine hormoonide ülesehitusmaterjal. Keha kasutab seda suguhormoonide testosterooni, östrogeeni, progesterooni ja ka adrenaalhormoonide moodustamiseks. Rasvade seedmise jaoks toodab maks kolesteroolist sappi. Sappi toodetakse üle ühe liitri päevas. Enamus sellest imendub soolestikust tagasi, aga osa sellest lahkub kehast, viies kaasa maksa poolt eritatud toksiine.
Kindlustades õige maksa funktsiooni, kindlustad sa ka keha võime tasakaalustada kolesterooli, triglütseriidide ehk keharasvade ja veresuhkru ehk glükoosi sisaldust.
MAKS JA TERVISEPROBLEEMID
Allergilised, põletikulised, metaboolsed häired, krooniline väsimus, kroonilised infektsioonid, soolepõletikud, sclerosis multiplex, reumatoidartriit, skisofreenia ja hormonaalsed häired võivad olla tingitud maksa probleemidest või tekitada maksaga seotud probleeme.
Näiteks seostatakse hormonaalseid probleeme östrogeeni domineerimisega. Keha toodab östrogeeni ja säilitab tema tasakaalu läbi maksas toimuva ainevahetuse. Östrool, östradiool ja östriool on kõik tervise jaoks olulised. Maks kontrollib ühe muutumist teiseks ja nende lagundamist. Seega võib häire tekkida vaid probleemide tõttu maksas.
Maksa ülekoormus on ohtlik ajule, kuna aju ei saa hakkama toksiinidega. Seepärast puhastab maks vere nendest enne ajusse jõudmist. Autism, skisofreenia ja mälu langus on seotud halva maksa funktsiooniga. Kui maks ei suuda alkoholismi puhul alkoholiga toime tulla, hakkab see kahjustama aju.
Probleemid maksa detoksifikatsiooniga - kroonilise väsimuse põhjus?
Peamine osa detoksifikatsioonist kehas viiakse läbi maksa poolt. Maksa võib nimetada keha puhastavaks kojaks, mis tunneb ära miljonid potentsiaalselt kahjulikud kemikaalid ja valmistab neid ette elimneerimiseks või muudab neid vähemkahjulikeks. Ta paneb kokku aminohappeid, ladustab vitamiine ja mineraale, toodab kolesterooli ja sappi, kontrollib glükoosi ja rasvadega varustamist, tasakaalustab hormoone ja mängib olulist rolli immuunsuses, teda võib nimetada keha keemiliseks ajuks - retsükleerides, regenereerides ja detoksifikeerides tervise säilitamiseks.
Enamus inimesi arvab, et toit, õhk ja vesi on meie tervisele kasulikud, nad ei tea, et need sisaldavad ka nn. eksotoksiine. Väliskeskkonnast pärit toksiinidele lisaks toodab keha pidevalt juurde endotoksiine. Iga mõte, iga hingetõmme ja iga tegevus toodab kehale kahjututest ainetest toksiine, mida hävitatakse eksotoksiinidega sarnaselt.
Üks toidu talumatuse tekkepõhjusi võib peituda ülekoormatud maksas. Inimesed, kellel on palju talumatusi, söövad sama toitu mis terved, aga nende keha võib olla kaotanud võime sobimatut toitu detoksifikeerida.
Ka tervetel inimestel on toidu talumatuse testid positiivsed, ka nende soolestik laseb seedumata toiduosiseid läbi, kuid nendel ei tekita see maksa detoksifikatsiooni hea võimekuse tõttu terviseprobleeme.
Kahjulikest ainetest rääkides peame rääkima keha adaptiivsest võimekusest. Keha metabolismi võib võrrelda tulega, mis toodab suitsu, millest on vaja lahti saada. Meie metaboolne tuli (energia, mis on saadud taimest, mis omakorda on saadud päikeseenergiast) põleb aeglaselt ja genereerib väga palju suitsu, millega maks peab toime tulema. See on suits, mitte ained iseenesest, mis sageli probleeme tekitab. Seda, kuidas maks detoksifikeerib seda nn. suitsu, saab jagada kahte faasi.
MAKSA DETOKSIFIKATSIOONI KAKS FAASI
Esimene faas tegeleb „prügi ja prahi“ ettevalmistamisega. Selles faasis ei elimineerita midagi, materjal kogutakse kokku ja valmistatakse ette eliminatsiooniks. Näiteks muudetakse rasvlahustuvad toksiinid lahustuvamateks. Mida rohkem toksiinidega kokku puututakse, seda kiirem on see faas ja seda rohkem seda prügi kokku kogutakse. Sageli muudab see faas aineid veel toksilisemaks kui nad eelnevalt olid, paljusid aineid oksüdeerides toodetakse vabu radikaale.
See faas viiakse läbi P450 seeria ensüümide poolt ja P450 ensüümide sari sõltub paljudest toitainetest: B2, B3, B6, B12- vitamiinid, foolhape, glutatioon, aminohapped (BCAA/Hargnenud ahelaga aminohapped: leutsiin, isoleutsiin ja valiin), flavonoidid ja fosfolipiidid. Maks vajab ka antioksüdante, selleks et tegeleda vabade radikaalide kahjutustamisega. Inimesel, kellel on toidus palju toksiine või kellel esinevad seedeprobleemid, on tugev ja kiire I faas, mis tegeleb suure hulga sissetulevate mürkidega: k.a. sigaretisuits, kohv, alkohol, dioksiinid, heitgaasid, valgurikas toit, organofosfaatväetised, värvi lõhnad, küllastatud rasv, steroidhormoonid ja söestunud liha.
Liigne hulk toksiine ja kemikaale, näiteks niisuguseid nagu pestitsiidid, häirivad P450 ensüümide tööd, põhjustades üleaktiivsuse või nn „induktsiooni“. Selle tulemusena toodetakse suurt hulka vabu radikaale. Need on ebastabiilsed osakesed, mis reageerivad keharakkudega, põhjustades nende kahjustusi. Kui neid tekib palju, tekitavad nad maksa kahjustusi.
Nende vähendamiseks kehas vajatakse C-, A- ja E- vitamiini, seleeni ja fütotoitaineid puuviljadest, köögiviljadest, täisteraviljast, kapsalistest ning kvertsetiini. Need kõik toetavad maksa esimest detoksifikatsiooni faasi.
I faasi üleaktiivsust põhjustavad kohv, dioksiin, küllastatud rasvad, organofosforilised pestitsiidid, värvi aurud, sulfoonamiidid, heitgaasid, ravimid.
Oluline on takistada selles faasis tekkivate toksiliste produktide tootmist.
Teine faas on seotud rohkem ülesehitamise kui lagundamisega. Arvatakse, et enamus sellest, mida keha üles ehitab, toimub detoksifikatsiooni eesmärgil.
I faas lõpeb sellega et selle lõpp-produktid kleebitakse konjugatsiooni protsessis kokku vajalike ainetega.
Paljud ained kleebitakse kokku glutatiooniga (glutatiooni konjugatsioon). Nii detoksifikeeritakse paratsetamooli, mille üledoosi korral aitab glutatiooni manustamine.
Osad toksiinid on väävlilembesed. Seda protsessi nimetatakse sulfatsiooniks ja seda kasutatakse steroidhormoonide, neurotransmitterite ja paratsetamooli puhul. Väävlit saadakse otse toidust: küüslauk, kapsalised, sibul, porru, ðalotid ja munad on head väävlit sisaldavate aminohapete, niisuguste nagu metioniini ja tsüsteiini allikaks. Kõik need toiduained edendavad teise faasi detoksifikatsiooni, neil on puhastav toime.
Osad toksiinid sisaldavad süsinikuühendeid, millega liitub metüülgrupp. Seda protsessi nimetatakse metülatsiooniks. Metülatsioon on võtme-detoksifikatsiooni protsess, mis sõltub foolhappest (rohelistes lehtedes ja ubades), vitamiinidest B12 (leidub loomsetes produktides) ja B6 ja tri-metüül-glütsiinist (TMG), mida leidub juurviljas. Enamus detoksikatsiooniks vajalikke metüülgruppe saadakse aga S-adenosüülmetioniinist (SAM). Metülatsiooni mehhanismi kaudu detoksifikeeritakse näiteks östrogeene ja toksilisi jälgmetalle (plii ja arseen).
.
Aspiriiniga kleepub kokku aminohape glütsiin ja seda nim glütsiini konjugatsiooniks.
Kui need teed on ülekoormatud, peab keha kasutama muud varianti ehk glükuronidatsiooni. Näiteks teeb ta seda paljusid trankvillisaatoreid lõhustades. Glükuronidatsiooni protsess sõltub kaltsium-d glükaraadist, mida leidub õuntes, brüsseli e rooskapsas, brokkolis, kapsas ja ubade idandites.
KAS LIIGA PALJU TOKSIINE VÕI LIIGA VÄHE TOITAINEID?
Biokeemilise protsessi toimumine võib saada häiritud mõlemal viisil. Näiteks homotsüsteiin, mis on metioniinist tsüsteiini tootmise toksiline vaheprodukt, mis kuhjub kehasse sulfatsiooni puudulikkuse (tingituna B6 vitamiini puudusest) või metülatsiooni (mis vajab B12 ja foolhapet) puudulikkuse tagajärjel.
Vääveldioksiid kütuse gaasides detoksifikeeritakse sulfatsiooni teel, mille ensüümid sõltuvad mineraalainest molübdeenist (selle rikkad on oad). Suurem kokkupuude koos Mo vähesusega viib heitgaaside talumatusele.
Kõik detoksifikatsiooni teed töötavad koos. Kui üks on häiritud, võtab teine töö üle. Näiteks homotsüsteiin kahjutustatakse glütsiini konjugatsiooni teel. Seepärast langetab glütsiini tarbimine homotsüsteiini taset.
HAPPE-LEELISTASKAAL JA DETOKSIKATSIOON
Happe-leelistasakaalu taastamine parandab vitaalsust ning abistab detoksifikatsioonil. Happeline keha varastab rakkudelt hapnikku ja võimaldab kahjulikel patogeenidel ellu jääda. Kui keha on liiga happeline, siis toitaineid ei omastata efektiivselt ja toidulisandid ei toimi. Kehast ja luudest viiakse hapete neutraliseerimise eesmärgil hoopis välja vajalikke mineraale nagu kaltsiumit, magneesiumit, kaaliumit ja naatriumi.
MAKS JA EMOTSIOONID
Tervenemise jaoks on oluline vähendada maksa emotsionaalset koormust. See soodustab maksa detoksifikatsiooni. Emotsioonid ja füüsiline keha töötavad käsikäes. Kui maks on terve, on emotsioonid meeldivad, kui maks on kinni, muutuvad emotsioonid irratsionaalseteks. Negatiivsed emotsioonid, stress ja vähene füüsiline aktiivsus häirivad maksa detoksikatsioonivõimet. Emotsioonid mõjutavad füüsist ja vastupidi.
MISSUGUNE ON KOORMATUD JA PUUDULIKU DETOKSIFIKATSIOONIVÕIMEGA MAKSA MÕJU KEHALE?
Esineb:
• pärmseente ja bakteriaalne infektsioon,
• toidu talumatus ja allergiad,
• tähelepanuväärne toitainete imendumise vähenemine,
• verbaalse ja mitteverbaalse kommunikatsiooni oskuste vähenemine,
• häiritud seedefunktsioon,
• langenud kognitiivne võimekus,
• keskendumisraskused,
• sensoorne ülekoormus,
• emotsionaalsed puhangud,
• nahalööbed (k.a. ekseem),
• kõrge hommikune uriini pH.
Mitteefektiivsed detoksifikatsiooni teed
Kui maksa I ja II faas on ülekoormatud, kuhjuvad toksiinid kehasse.
Paljud toksiinid on rasvlahustuvad ja ladestuvad kehas rasvkoesse, kuhu võivad jääda aastateks. Aju ja endokriin/hormonaalsed näärmed on rasvkoest koosnevad organid ning tavalised kohad, kuhu rasvlahustuvad toksiinid kogunevad. Sümptoomideks võivad olla aju düsfunktsioon, hormonaalne tasakaalutus ja neerupealise ülekurnatus.
Laisavõitu maks võib põhjustada vase kogunemise kudedes.
Nn. „ummistunud maksa“ puhastamisel on võimalik „tervenemise kriisi“ sümptoomide kogemine.
Laps ja keskkondlik kahjustus.
Maailma Tervishoiu Organisatsioon väidab, et „lastel on väga suur risk saada keskkonna poolt tekitatud kahjustusi. 40% haigustest alla viieaastastel lastel arvatakse olevat tingitud keskkondlikest faktoritest. Need faktorid toimivad koosmõjus ja nende toimet suurendavad sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused, sellised nagu konfliktid, vaesus, alatoitlus jms. Praeguseks ajaks on teada, et lapsed on haavatavamad keskkondlike riskide poolt ning tuleb ette võtta samme selleks, et lubada neil kasvada hea tervise juures ja panustada majanduslikku ja sotsiaalsesse arengusse“.
Igal aastal haigestub maailmas vähemalt 3 miljonit alla viieaastast last keskkonna poolt põhjustatud haigustesse.
Raskemetallid või toksilised metallid on veest viis korda tihedamad. Nad on stabiilsed elemendid, mida keha ei metaboliseeri, seedi ega eemalda jääkainetega. Nad on ka bioakumuleeruvad, läbivad terve toiduahela kuni inimeseni välja.
Seepärast on oluline vähendada igapäevast kokkupuudet toksiliste ühenditega, eemaldada kehast toksiine, taastada keha aluselist reservi ja minimiseerida vitamiinide ja mineraalidega keskkonna toksilist toimet. Toksiliselt toimivad ka pesupulbrid, autode heitgaasid ja kõik muud igapäevased keskkonnamürgid
„ LEKKIVA SOOLE “ SÜNDROOM JA MAKS.
Mida tähendab „ lekkiva soole „ sündroom ?
Meie sooletrakti limaskest ei imenda ainult toitaineid. See toimib ka patogeene ja mitteseeditud valke kinnihoidva barjäärina. Kui seedetrakt (sooletrakti limaskest) on põletikus ja hakkab kaotama oma terviklikkust, siis tekib nn „lekkiva soole sündroom“.
Terve limaskest laseb toitained läbi ja blokeerib toksiinide läbipääsu. Lekkiva soole puhul on barjäär düsfunktsionaalne ja blokeerib kahjustatud hattudes toitained ning lubab toksiinidel verre siseneda.
MIS JUHTUB LÄBILASKVA SOOLE JA ÜLEKOORMATUD MAKSA KORRAL?
• Suured toidu molekulid, bakterid, seened, parasiidid, nende toksiinid ja jääkained satuvad otse vereringesse ning esitatakse maksale detoksifikatsiooniks.
• Kui toimub pidev ja suures koguses toksiinide vool sooletraktist, siis saab maks sellest üleküllastatud, ta ei suuda enam mürke detoksifikeerida ning need kantakse verega mööda keha laiali.
• Veri on loodud säilitama keemilist homöostaasi ning ta kannab neid toksilisi ühendeid ja füüsilist prügi laiali rakkudevahelisse ruumi.
• Nii on uks ka lahti bakteritele, viirustele, parasiitidele ja seentele ning mitteseeditud toiduainetele. Need kõik aktiveerivad meie immuunsüsteemi ning autoimmuunsust.
• Kui immuunsüsteem nendele reageerib, moodustatakse immuunkompleksid, mis satuvad samuti maksa, kus nad lammutatakse.
See kõik stresseerib maksa ja tema detoksifikatsiooni võimet. Maks töötleb neid ja ladustab maksa rasvarakkudesse. Lümfaatiline süsteem kogub ja neutraliseerib toksiinid, kuid ei saa maksa ülekoormuse puhul neid maksa saata. Seetõttu muutub keha toksiliseks.
Immuunsüsteemi vastus
Kui seedesüsteem ei funktsioneeri korralikult, ei saa rakud jääkproduktide eemaldamiseks piisavalt toitaineid. Immuunsüsteem muutub valvsaks ja töötab mitmekordsel koormusel. Kui maksa filtreerimis- ja/või detoksifikatsiooni süsteemid on ülekoormatud või ebaefektiivsed, siis satuvad vereringesse toksiinid, surnud rakud ja mikroorganismid. Immuunsüsteem moodustab nende suurte molekulide vastu antikehi, sest need on tema jaoks võõrad. Immuunsüsteem toodab selle protsessi käigus palju erinevaid põletikulisi keemilisi ühendeid, mõnedel juhtudel ka autoantikehi, sest keha on nn. hüperstimuleeritud seisundis. Immuunsüsteem on ülekoormatud ja ärritatud. Ta peab igapäevaselt töötama kõrgendatud koormusel, mistõttu ta muutub nõrgaks, kaitstes sooletrakti, puhastades verd, võideldes põletikuga, eemaldades patogeene jne.
Ammoniaagi kuhjumine
Toksiline soolestik saadab maksa detoksifikatsiooniks palju toksilisi ühendeid. Valkude seedimise käigus toodavad kahjulikud bakterid, k.a. Clostridia, Eubacteria ja Peptostreptokokid sooletraktis toksilist ammoniaaki. See toimub ka normaalse seedetegevuse tagajärjel. Terve maks detoksifikeerib selle uureaks, mis viiakse kehast uriiniga välja. Lekkiva soole ja maksa funktsiooni nõrkuse korral jääb ammoniaak töötlemata ning satub vereringesse. See transporditakse ajusse, kus ta tekitab tõsiseid kahjustusi.
Ajus oleva ammooniaagi liia sümptoomid:
• letargia,
• krambid,
• ataksia (lihaskontrolli puudus kätes ja jalgades, mis resulteerub tasakaalu ja koordinatsiooni kaotusega, ebastabiilse kõnnakuga),
• mõtlemise häired,
• ekstreemne une puudus,
• korduvad sundmõtted,
• OCD tüüpi käitumine (obsessiiv-kompulsiivne ehk sundmõtete ja –käitumisega häire),
• unustamine,
• keskendumisraskused,
• segasus,
• agitatsioon.
Mõned lahendused kõrge ammoniaagi taseme puhul
• Multitüveline probiootikum aitab ravida maksa, hoides ära sooletraktist ammoniaagi imendumise. See viitab jälle tugevale seosl sooletrakti ja maksa vahel. Prebiootikumid on sooletraktis headele bakteritele teretulnud hea toidu allikana. Bakterite toimel toodetakse piim- ja atseethapet, mis on looduslik viis vähendada pH taset jämesooles (muutes seda happelisemaks). Mida happelisem on keskkond, seda rohkem püsib ammoniaak ioniseeritud vormis, milles ta ei pääse maksa ja vereringesse. Seetõttu väheneb toksiline koormus maksale ja ammoniaagi sisaldus ajus.
• Dreneeri kehast välja happeid ja sellega koos ka amoniaaki happelise uriiniga ( 5,5-5,8)
• Alkaliseeri sülge alkaliseeriva rohelise toiduga, mis suurendab hapniku sisaldust ja puhastab verd.
• Tarbi puhast vett ja sidrunit. Sidruni mahla on peetud kogu aeg happeliseks, kuid värskena on ta anioon ehk alkaalne/leelisene.
MAKSA DETOKSIFIKATSIOONIVÕIME TESTIMINE
Maksa ensüümid
Maksa ensüümide sisalduse tõusu tekitavad paljud faktorid: ravimid, infektsioon, toksiinid ja trauma. Kui esineb maksa trauma, siis kõikide ensüümide sisaldus tõuseb. Kui need hakkavad langema, siis hakkab kahjustatud maks paranema.
Standardsed testid on maksa ensüümide GPT (glutamaat-püruvaat-transaminaas) ja GOT (glutamaat-oksaloatsetaat transaminaas) määramine. Kui need on kõrged, on maks kahjustatud. See viitab kroonilisele probleemile ja on kasulik vaid selleks, et sedastada probleemi olemasolu. Nende määramine ei anna aga informatsiooni selle kohta, kuidas probleemi likvideerida saab.
Üksiku ensüümi mõõtmisega ei saa diagnoosida probleemi, nende kombinatsioon annab rohkem informatsiooni.
Ensüüme määratakse algdiagnoosi panemise jaoks või paranemise hindamiseks. Mõned seisundid vajavad pidevat ensüümide hindamist.
Maksa ensüüme saab Eestis määrata (vt www.laborid).ee
SGPT (seerumi glutamaat püruvaadi transaminaas)
ALT (alaniin aminotransferaas)
AST (aspartaat aminotransferaas)
SGOT (seerumi glutaam-okaloatseet transaminaas)
GGT (gamma glutamüültransferaas)
AP (alkaalne fosfataas)
Eosinofiilid – kasutatakse keha kaitseks allergiliste reaktsioonide ja parasiitide puhul. Tõusnud tase näitab allergilist vastust
LDH (laktaat dehüdrogenaas)
PT (protrombiini aeg)
Teised maksa funktsiooni näitavad testid
Bilirubiin: vere punaliblede maksas lagundamise kõrvalprodukt. Maks puhastab keha bilirubiinist seda sapiga soolde eritades. Selle sisalduse tõus veres viitab maksa probleemidele või sapiteede sulgusele.
Albumiin – peamine verevalk, mida moodustatakse maksas. Maksahaigusste korral on albumiini sisaldus langenud.
Koguvalk – peamised verevalgud albumiin ja globuliin toodetakse maksas. Valgud on seerumi peamine koostisosa. Valkude tootmine on oluline, sest nendest moodustatakse ensüüme, hormoone ja antikehi, nende abil säilitatakse happe-leelistasakaalu ja toidetakse keha kudesid ja lihaseid.
Protrombiini aeg – sellega hinnatakse vere hüübimist. Vere hüübimisfaktorid on valgud, mida toodetakse maksa poolt. Kui maks on kahjustatud, siis hüübimisfaktoreid ei toodeta. Normaalne PT aeg on 11-13,5 sek.
Palju täiuslikum ja detailsem analüüs, mis näitab maksa funktsiooni, on Igakülgne Detoksifikatsiooni Profiil: mitteinvasiivne test, mis hõlmab kofeiini, aspiriini ja paratsetamooli tarbimist ning selle järgselt teatud kemikaalide määramist uriinis. See võimaldab määrata, missugune detoksifikatsiooni tee on kahjustatud. Kui üks on alafunktsioonis, siis teised võivad olla ülefunktsioonis, et seda kompenseerida. Seda testi Eestis ei teostata, testi teostamiseks saadame uriini välismaale.
Osad isikud, kellel on toksiline ülekoormus (näiteks eksotoksiinide või soole infektsiooni tõttu, mille puhul patogeensed organismid toodavad toksiine ja viivad läbilaskva soole tekkele), saavad nn. „patoloogilisteks detoksifikeerijateks“. See tähendab seda, et esimene faas on hüperaktiivne, tegeledes lõputu prahi kokkukogumisega. II faas aga ülekoormatuse tõttu selle kõigega enam toime ei tule. Nende seisund läheb B vitamiinidega halvemaks, sest need toitained kiirendavad esimest faasi ja suurendavad sellega teise faasi ülekoormust.
OAT test. Orgaaniliste aminohapete test – võib anda väärtuslikku informatsiooni patsiendi üleüldise seisundi kohta. See analüüs on arendatud selleks, et mõõta rakusisese energiaproduktsiooni efektiivsust, metaboolseid probleeme/detoksifikatsiooni ja närvivahendusainete metabolismi. See annab ka kliiniliselt olulist informatsiooni sooletarkti mikrofloora tasakaalutusest, määrates bakterite ja pärmseente ainevahetuse jääkprodukte.
See on kasulik ka kaasasündinud orgaaniliste hapete ainevahetuse uurimiseks, kaasasündinud muutuste hindamiseks aminohapete ainevahetuses, uurea tsükli defektide ja mitokondriaalse hingamisahela defektide hindamiseks.
Seda testi praegu veel Eestis teostada ei saa, küll aga saab saata analüüsi meie kaudu välismaale.
NORMAALSE MAKSA FUNKTSIOONI TAASTAMINE
Hea uudis on see, et elustiili, toitumise ja toidulisanditega on võimalik maksa funktsiooni taastada. Toitumisterapeut selgitab välja toksilise koormuse allikad ja annab soovitusi nende elimineerimiseks, samuti ka toidulisandite kasutamiseks.
Preventsioon on alati parem kui ravimine.
Elimineeri toksiliste ühendite tarbimine. Vähenda alkoholi, kohvi, sigarettide, suhkru, praetud toitude, küllastatud rasvade, pestitsiidide ja ravimite kasutamist, vähenda kokkupuudet heitgaaside jt mürgiste ainetega.
Söö normaalselt. Suurenda aed- ja puuviljade kasutamist, eriti antioksüdantiderikaste: (porgand, tomat, roheline paprika, vesikress jt), antotsüanidiinirikaste (marjad, punapeet, viinamarjad), glükosinolaatiderikaste (kapsalised). Söö liha asemel kala, tarbi või asemel külmpressitud õlisid ja seemneid ning joo puhast vett. Artiðokk ja kurkumiin toetavad samuti maksa funktsiooni.
Kasuta vajalikke toidulisandeid. Tarbi kõrge aktiivsusega multivitamiini- ja –mineraali lisandit koos antioksüdantidega ja vähemalt 2g C- vitamiini päevas. On olemas ka spetsiaalseid maksa toetavaid preparaate. Vaja on koliini, metioniini, maksa ekstrakti ja maarjaohakat ning võilille juurt. Toitumisterapeudid osakavad teile toidulisndite osas nõu anda.
Toidud, mis parandavad maksa funktsiooni
Puuviljad ja kergelt hautatud aedviljad, eriti tumerohelised lehtviljad ja ornaþid, kollased, purpurpunased ja punased puu- ja aedviljad. Need sisaldvad elusaid ensüüme, kiudaineid, C vitamiini ja looduslikke antibakteriaalseid aineid ning fütotoitaineid.
Glutatioonirikas toit või toit, mis aitab kehal glutatiooni toota. Spargel, arbuus ja brokkoli on head glutatiooni allikad, avokaado ja papaia aitavad kehal glutatiooni toota. Glutatiooni leidub klorella kasvufaktoris (CGF) ja ta on kontsentreeritud kujul vetika Cholrella pyrenoidosa tuumas.
Mõrudad toidud nagu võilille lehed, sinepi lehed ja mõru melon, Rooma lehtsalat ja brokkoli aitavad maksa puhastada.
Sellised herbid nagu till, köömne seemned, küüslauk, sibul, kurkum ja paprika (Cayenne pipar) aitavad maksa kaitsta.
Filtreeritud vesi või allikavesi (6-12 tassi päevas) aitab neerudel maksa poolt eritatud toksiine väljutada.
Omega-3 rasvhapped on väga abistavad. Neid leidub külmavee kalades: lõhes, makrellis, sardiinides ja paltuses. Teised allikad on linaseemned, linaseemne õli ja kreeka pähkel.
Pähklid, seemned ja avokaadod on head polüküllastamata rasvhapete allikad ja maksale vähem kahjulikud kui küllastatud rasvhapped loomsest toidust.
Kreeka pähkel on arginiini allikas, mis aitab maksal ammoniaaki kahjutustada. See on ka rikas glutatiooni ja omega-3 rasvhapete poolest.
Toidud, mis panevad maksa tugevamalt tööle
Maksal on raske töödelda küllastatud rasvu. Piira toidus rasvaseid lihatooteid, selliseid nagu vorste, peekonit, salaamit, hot-dog´e ja kõrge rasvasisaldusega piimatooteid, mis kõik sisaldavad küllastatud rasvu. Kindlasti loobu kartulikrõpsudest jt rasvaga valmistatud toodetest ning transrasvadest ja hüdrogeenitud rasvadest toidus. Rämpstoidus on neljandik rasvadest transrasvad. Neid on kehal raske imendada ja detoksifikeerida, nad blokeerivad maksa mõneks ajaks nii, et see ei saa teiste toksiinidega tegeleda.
Loobu sellistest töödeldud toitudest nagu valgest saiast ja valgest nisujahust, valgest riisist, kookidest, küpsistest, kommidest ja sõõrikutest.
Lisa oma toitu täisteravili ja täisteraleib, pruun riis ja kinoa. Söö väiksemaid toidukordi ja sagedamini. Kerge õhtusöök aitab vähendada koormust maksale öisel ajal.
Vähenda nii palju kui võimalik oma toidus igasuguseid kemikaale, selliseid nagu värvaineid, kunstlikke suhkruid, maitse- ja säilitusaineid ning toksiine (insektitsiidid ja pestitsiidid), mis kõik annavad maksale suure koormuse.
Orgaanilise toidu söömise olulisus
Tavaliselt toodetud tooted sisaldvad pestitsiide ja teisi kahjulikke kemikaale, enamasti on nad kasvatatud ka mineraalidevaeses pinnases. See on eriti oluline laste puhul, sest täiskasvanule ohutu kogus võib olla lapsele ohtlik. Laps saab kilogrammi kehakaalu kohta rohkem mürke.
Orgaanilises toidus on palju rohkem mineraale ja mikrotoitaineid. Orgaanilise toidu kasvatajaid toetades toetad ka maakera puhtust, sest need kasvatavad toitu keskkonnasäästlikumalt.
Beeta-glükaanid
Beeta 1-3 ja 1-6 glükaane arvatakse olevat toiduks maksale ja töötavat makrofaage aktiveerides. Need aktiveeritud makrofaagid (ehk immuunrakud) seedivad võõrkehi ning algatavad sündmuste kaskaadreaktsioone, mis mobiliseerib kogu keha süsteemid. Selline aktiveeritud immuunsüsteem kiirendab kahjustatud kudede taastumist, aitab efektiivsemalt töötada antibakteriaalsetel, antifungaalsetel ja antiparasiitsetel ainetel ning makrofaagidel muteerunud rakke ära tunda ja hävitada.
Kasutatud kirjandus:
Holford P, McDonald Joyce F. (2007), The Holford 9-day Liver Detox, Piatkus Books
Murray M. and Pizzorno J. (2003), Encyclopaedia of Natural Medicine, Time Warner Books, UK.
www.healthtydetox.org
Allikas:Eesti Toitumisterapeutide Assotsatsioon (ETTA)
Mao alahappesus
Üheks väga levinud probleemiks on MAO ALAHAPPESUS.
Mis aitab:
Ravimteed on siin omal kohal.
Ülihappesuse korral: mustikad, kibuvitsamarjad, kummel, kanarbik, raudrohi, saialill, põdrakanep jm.
Alahappesus: kalmusejuur, võilill, teeleht, pune, pohl, köömned, salvei, jt.
Gaasid: aedtill, kadakamarjad, koirohi, piparmünt, kummel jt.
(Allikas: Ave Luigela)
Üle 30% eakatel on maohapet vähe või üldse mitte ning seetõttu ei seedita maos toitu korralikult ning ei tehta kahjutuks sinna toiduga sattuvad patogeene.
Kuna meie poolt söödav toit ei ole kunagi täielikult puhas ja steriilne, siis mao happe puudus langetab immuunsust, soodustab infektsioonhaiguste teket ning viib seente ülekasvule.
Madala mao happesuse tõttu jääb puudulikuks seedimise esimene faas – toidu sterilisatsioon ja valkude lagundamine. Selle puudulikkus aga tekitab allergeene. See on tüüpiline seisund allergiate/talumatustega isikutele ja vanuritele.
Oma osa mängib siin ka toidu ebapiisav närimine.
Ilma soolhappeta satuvad happelised toidud (näiteks kohv, punane liha, karastusjoogid, töödeldud suhkur) sooletrakti ilma töötlemata. Kõrgelt happelised toidud toimivad sarnaselt mao ülehappesusega ning nende seedimine jääb puudulikuks, sest kaksteistsõrmiksooles ei ole sellise happelisusega toidu/vedelike jaoks piisavat aluselisust.
Mao alahappesuse peamised sümptoomid on gaasid, röhatised ja puhitus, isegi spasmid, mis on segadusttekitavad sümptoomid, sest need on omased ka ülehappesusele.
Mao ala- ja ülehappesuse sümptomite sarnasuse tõttu võib juhtuda nii, et kõigil selliste sümptomitega patsientidel, kes võtavad hapet langetavaid ravimeid, ei ole alati kõrget mao happesust. Madala happesusega isikutele on aga happe langetajate tarbimine ohtlik, selle tõttu tekib alahappesus ning kaob maohappe steriliseeriv ja valke lagundav toime.
---
Tavaline arusaam oleks see, et kui keha on LIIGA ALUSELINE, siis peame selle normaliseerimiseks tarvitama midagi happelist.
Kuid kui ravimeid tarbimata on hommikune sülg on üle 7,4 ja uriin üle 6,2, on tegemist eriti ekstreemse situatsiooniga, kus keha puhverdab happelisust ja on seega on tegelikult happeline.
Mida alkaalsem on sülje (vere) pH, seda happelisemad on koed.
Näiteks kui sülje pH on 8,2 siis kudede pH on 4,5.
Sülg koed uriin
8,2 4,5 - eksteermne
8 5,6 - tasakaalust väljas
7,5 6,3 6.2 ja rohkem - normi piir
7 7 5,8 ideaalne
pH kuni seitsmeni on happeline, 7 on neutraalne ja üle 7 aluseline.
Normaalne pH maos on 1-2 (maomahla ph on 1,5 – 1,8)
Peensooles peab pH olema 7 (neutraalne) kuni 9 (aluseline)
Uriini ph peab olema happeline!
Seega, kui sülg on liiga aluseline, siis keha on liiga happeline.
Happelisuse neutraliseerimiseks tuleb tarvitada midagi aluselist, kõrvaldada takistused hapete eritamisel, korrigeerida dieeti ja aidata toksiine elimineerida.
Liigselt alkaalse süljega inimesele on vaja kindlaid mineraale ja alkaliseerijaid.
Liigselt aluselise uriini korral on vaja aidata kehal happeid eritada.
Kui nii uriini kui sülje pH on madalad, siis on oluline keha alkaliseerida ehk leelistada.
Enamus inimesi tõstavad alkaalsust, juues dr Youngi rohelist jooki ja tarbides pH tilku, arvestamata sellega, et samal ajal on vaja hoolitseda selle eest, et keha happeid dreneeriks.
Mõned inimesed vajavad peamiselt aluselist toitu ja mineraale, mõned rohkem hapete väljutamise toetamist.
Seda, kas happeid ja teisi toksiine väljutatakse, näitab meile uriini pH, mis peab olema happeline.
---
KUIDAS MUUTUSED TOIMUVAD
Bioloogilise meditsiini baasiline eeldus on see, et koed muutuvad happeliseks toksikoosi ehk halva eliminatsiooni tõttu. Sellele vastuseks muutub veri alkaalselt ehk leeliseliselt oksüdeerituks, mis blokeerib hapniku edasikandmise hemoglobiiniga ning toob kaasa hüpoksia. Viimane tõstab kudede happelisust ja organism liigub aeroobsest metabolismist fermentatiivse metabolismi suunas, rakusisene pH kipub olema liiga happeline ja see omakorda soodustab seente kasvu.
MÕNED HAIGUSED, MIS SEOSTUVAD ALAHAPPESUSEGA
ASTMA
Astma põhjused peituvad samuti seedetraktis. Astmaatilistel lastel on peaaegu kõigil madal maohappesus. Soolhappe tootmise vähesus maos hoiab ära pepsiini aktiveerumise, toob kaasa toidu mittekorrektse seedimise (valkude) ja makromolekulide imendumise, tõstes sellega toiduallergiate esinemissagedust ja tõsidust, häirides samaaegselt mikrotoitainete omastamist.
Seedetrakti ebaküpsus ja nõrkus toob kaasa toitainete mittetäieliku lagundamise ja nõrga seedetrakti poolt toodetava lima kogunemise nii seedetraktis kui ka kopsudes. Paljude allergiate ja astma algus on tingitud allergeenidest seedetraktis.
Ohustatud on lapsed, kelle emal on alahappesus või happe puudus maos.
Allergeenid, mis tavaliselt maos soolhappe poolt elimineeritakse, satuvad seedetrakti, kust nad imenduvad ja satuvad rinnapiima kaudu lapsele. Uuringutest on järeldatud, et raseda ja rinnaga toitva ema seedetrakt on eluliselt tähtis patogeenide vastsündinule sattumise ärahoidmisel. Seedimise esimese staadiumi korrigeerimine elimineerib enamuse allergeenidest ja toetab tugevat immuunsüsteemi.
ANEEMIA
Pernitsioosne aneemia on B12-vitamiini puudusest tingitud aneemia vorm.
B12-vitamiini imendumise puudus tekib atroofilise gastriidi korral, siis kui mao parietaalrakud ei tooda soolhapet ja B12- vitamiini imendumiseks vajalikku sisemist faktorit. See seisund lõpeb esimese seedimise faasi täieliku puudumisega. Mittetöödeldud valk, mis sisaldab allergeene, läbib magu ilma steriliseerimata ja emulgeerimata, loob hulgaliselt allergiaid, talumatust jt häireid.
GASTRIIT
Helicobacter pylori, korgitseritaoline bakter on seotud enamuse inimestel esinevate gastriitidega. See on ka kõige enamlevinud haavandi põhjus. H.pylori, kandida ja pärmseente infektsioonide peamiseks põhjuseks peetakse mao alahappesust. Need organismid on otseselt seotud krooniliste gastriitide, peptilisete haavandite ja maovähiga.
Inimesed, kellel on madal maohappesus, kannatavad sümptoomide all, mida nad peavad kõrgeks happesuseks (kõrvetised, gaasid, iiveldus, sage röhitsemine) ning võtavad hapet alandavaid ravimeid.
Tihti arvavad ka arstid, et patsiendil on ülehappesus ja kirjutavad seda alandavaid ravimeid. See aga soodustab H. Pylori aktiivsust, tõstab riski haavandite ja vähi tekkeks (mao ja pankrease) ja limaskestaga seotud lümfoidkoe lümfoomi tekkeks.
Kui madalat happesust ei ole ravi käigus korrigeeritud, jäävad gastriidi korral antibiootikumravi saanutel sümptoomid alles. Esimene seedimise staadium on vaja normaliseerida.
H.Pylori infektsioonid võivad viia ka teatud artriitide tekkele (kaltsifikaadid, kannused), rauadefitsiitaneemiale või B12-vitamiini puuduse aneemiale.
(Allikas: Toitumisteraapia.ee)
Mis aitab:
Ravimteed on siin omal kohal.
Ülihappesuse korral: mustikad, kibuvitsamarjad, kummel, kanarbik, raudrohi, saialill, põdrakanep jm.
Alahappesus: kalmusejuur, võilill, teeleht, pune, pohl, köömned, salvei, jt.
Gaasid: aedtill, kadakamarjad, koirohi, piparmünt, kummel jt.
(Allikas: Ave Luigela)
Üle 30% eakatel on maohapet vähe või üldse mitte ning seetõttu ei seedita maos toitu korralikult ning ei tehta kahjutuks sinna toiduga sattuvad patogeene.
Kuna meie poolt söödav toit ei ole kunagi täielikult puhas ja steriilne, siis mao happe puudus langetab immuunsust, soodustab infektsioonhaiguste teket ning viib seente ülekasvule.
Madala mao happesuse tõttu jääb puudulikuks seedimise esimene faas – toidu sterilisatsioon ja valkude lagundamine. Selle puudulikkus aga tekitab allergeene. See on tüüpiline seisund allergiate/talumatustega isikutele ja vanuritele.
Oma osa mängib siin ka toidu ebapiisav närimine.
Ilma soolhappeta satuvad happelised toidud (näiteks kohv, punane liha, karastusjoogid, töödeldud suhkur) sooletrakti ilma töötlemata. Kõrgelt happelised toidud toimivad sarnaselt mao ülehappesusega ning nende seedimine jääb puudulikuks, sest kaksteistsõrmiksooles ei ole sellise happelisusega toidu/vedelike jaoks piisavat aluselisust.
Mao alahappesuse peamised sümptoomid on gaasid, röhatised ja puhitus, isegi spasmid, mis on segadusttekitavad sümptoomid, sest need on omased ka ülehappesusele.
Mao ala- ja ülehappesuse sümptomite sarnasuse tõttu võib juhtuda nii, et kõigil selliste sümptomitega patsientidel, kes võtavad hapet langetavaid ravimeid, ei ole alati kõrget mao happesust. Madala happesusega isikutele on aga happe langetajate tarbimine ohtlik, selle tõttu tekib alahappesus ning kaob maohappe steriliseeriv ja valke lagundav toime.
---
Tavaline arusaam oleks see, et kui keha on LIIGA ALUSELINE, siis peame selle normaliseerimiseks tarvitama midagi happelist.
Kuid kui ravimeid tarbimata on hommikune sülg on üle 7,4 ja uriin üle 6,2, on tegemist eriti ekstreemse situatsiooniga, kus keha puhverdab happelisust ja on seega on tegelikult happeline.
Mida alkaalsem on sülje (vere) pH, seda happelisemad on koed.
Näiteks kui sülje pH on 8,2 siis kudede pH on 4,5.
Sülg koed uriin
8,2 4,5 - eksteermne
8 5,6 - tasakaalust väljas
7,5 6,3 6.2 ja rohkem - normi piir
7 7 5,8 ideaalne
pH kuni seitsmeni on happeline, 7 on neutraalne ja üle 7 aluseline.
Normaalne pH maos on 1-2 (maomahla ph on 1,5 – 1,8)
Peensooles peab pH olema 7 (neutraalne) kuni 9 (aluseline)
Uriini ph peab olema happeline!
Seega, kui sülg on liiga aluseline, siis keha on liiga happeline.
Happelisuse neutraliseerimiseks tuleb tarvitada midagi aluselist, kõrvaldada takistused hapete eritamisel, korrigeerida dieeti ja aidata toksiine elimineerida.
Liigselt alkaalse süljega inimesele on vaja kindlaid mineraale ja alkaliseerijaid.
Liigselt aluselise uriini korral on vaja aidata kehal happeid eritada.
Kui nii uriini kui sülje pH on madalad, siis on oluline keha alkaliseerida ehk leelistada.
Enamus inimesi tõstavad alkaalsust, juues dr Youngi rohelist jooki ja tarbides pH tilku, arvestamata sellega, et samal ajal on vaja hoolitseda selle eest, et keha happeid dreneeriks.
Mõned inimesed vajavad peamiselt aluselist toitu ja mineraale, mõned rohkem hapete väljutamise toetamist.
Seda, kas happeid ja teisi toksiine väljutatakse, näitab meile uriini pH, mis peab olema happeline.
---
KUIDAS MUUTUSED TOIMUVAD
Bioloogilise meditsiini baasiline eeldus on see, et koed muutuvad happeliseks toksikoosi ehk halva eliminatsiooni tõttu. Sellele vastuseks muutub veri alkaalselt ehk leeliseliselt oksüdeerituks, mis blokeerib hapniku edasikandmise hemoglobiiniga ning toob kaasa hüpoksia. Viimane tõstab kudede happelisust ja organism liigub aeroobsest metabolismist fermentatiivse metabolismi suunas, rakusisene pH kipub olema liiga happeline ja see omakorda soodustab seente kasvu.
MÕNED HAIGUSED, MIS SEOSTUVAD ALAHAPPESUSEGA
ASTMA
Astma põhjused peituvad samuti seedetraktis. Astmaatilistel lastel on peaaegu kõigil madal maohappesus. Soolhappe tootmise vähesus maos hoiab ära pepsiini aktiveerumise, toob kaasa toidu mittekorrektse seedimise (valkude) ja makromolekulide imendumise, tõstes sellega toiduallergiate esinemissagedust ja tõsidust, häirides samaaegselt mikrotoitainete omastamist.
Seedetrakti ebaküpsus ja nõrkus toob kaasa toitainete mittetäieliku lagundamise ja nõrga seedetrakti poolt toodetava lima kogunemise nii seedetraktis kui ka kopsudes. Paljude allergiate ja astma algus on tingitud allergeenidest seedetraktis.
Ohustatud on lapsed, kelle emal on alahappesus või happe puudus maos.
Allergeenid, mis tavaliselt maos soolhappe poolt elimineeritakse, satuvad seedetrakti, kust nad imenduvad ja satuvad rinnapiima kaudu lapsele. Uuringutest on järeldatud, et raseda ja rinnaga toitva ema seedetrakt on eluliselt tähtis patogeenide vastsündinule sattumise ärahoidmisel. Seedimise esimese staadiumi korrigeerimine elimineerib enamuse allergeenidest ja toetab tugevat immuunsüsteemi.
ANEEMIA
Pernitsioosne aneemia on B12-vitamiini puudusest tingitud aneemia vorm.
B12-vitamiini imendumise puudus tekib atroofilise gastriidi korral, siis kui mao parietaalrakud ei tooda soolhapet ja B12- vitamiini imendumiseks vajalikku sisemist faktorit. See seisund lõpeb esimese seedimise faasi täieliku puudumisega. Mittetöödeldud valk, mis sisaldab allergeene, läbib magu ilma steriliseerimata ja emulgeerimata, loob hulgaliselt allergiaid, talumatust jt häireid.
GASTRIIT
Helicobacter pylori, korgitseritaoline bakter on seotud enamuse inimestel esinevate gastriitidega. See on ka kõige enamlevinud haavandi põhjus. H.pylori, kandida ja pärmseente infektsioonide peamiseks põhjuseks peetakse mao alahappesust. Need organismid on otseselt seotud krooniliste gastriitide, peptilisete haavandite ja maovähiga.
Inimesed, kellel on madal maohappesus, kannatavad sümptoomide all, mida nad peavad kõrgeks happesuseks (kõrvetised, gaasid, iiveldus, sage röhitsemine) ning võtavad hapet alandavaid ravimeid.
Tihti arvavad ka arstid, et patsiendil on ülehappesus ja kirjutavad seda alandavaid ravimeid. See aga soodustab H. Pylori aktiivsust, tõstab riski haavandite ja vähi tekkeks (mao ja pankrease) ja limaskestaga seotud lümfoidkoe lümfoomi tekkeks.
Kui madalat happesust ei ole ravi käigus korrigeeritud, jäävad gastriidi korral antibiootikumravi saanutel sümptoomid alles. Esimene seedimise staadium on vaja normaliseerida.
H.Pylori infektsioonid võivad viia ka teatud artriitide tekkele (kaltsifikaadid, kannused), rauadefitsiitaneemiale või B12-vitamiini puuduse aneemiale.
(Allikas: Toitumisteraapia.ee)
SAVIRAVI
„Savi vähendab põletikku, tõmbab välja haiguslikud ja mädased ained ning puhastab haavandeid. Suurepäraselt aitab see pea- ja seljavalude, põletike, paisete, mürgistuste ja traumade korral.“ Nii on väitnud saksa abt ja ravitseja Sebastian Kneipp. Müncheni professor Schlager on pidanud samal põhjusel heaks sisehaiguste ravimise vahendiks savi. See neelab kõik sisemiste mürkainete liigid ning teeb kahjutuks ja väljutab patogeensed mikroobid.
Vahel hakkab kompressiks kasutatud savi vastikult haisema – haigus on sellesse üle läinud. Seespidisel tarvitamisel võime täheldada sedasama: maos ja soolestikus kogub savi endasse mürgid ja mikroobid, teeb need kahjutuks ja väljutab organismist. Savi omadus neelata mürgiseid ja toksilisi aineid on tõestatud ka laboratoorsete katsetega. Katserotile anti väike kogus strühniinilahust ja ta suri mõne minuti jooksul. Sama kogus anti teisele rotile, kuid lahusele oli lisatud väike kogus savi. Selle katselooma organism tuli mürgiga hästi toime. See viitab asjaolule, et savi neelas mürgi endasse.
Vähesed teavad, et savi baasil valmistatakse puudrit ning tänu absorbeerivatele omadustele on see leidnud kasutamist ja toiduainetetööstuses. Näiteks puhastatakse savi abil taimeõli.
Paneme katse korras liitrisse piima lusikatäie savi. Näeme, et piim seisab ka kõige kuumema ilmaga mitu päeva värske – oleme saanud loomulikul viisil steriliseeritud ja suure elujõuga piima.
Savi väga tugevat antibakteriaalset toimet kinnitab tõik, et peale selle sisaldab savi raadiumi, mis kõrvaldab meie organismist kõik roiskuva ja keha rakke kahjustava – sealhulgas kasvajate tekitajad.
Raadium on savi komponentidest kõige radioaktiivsem ja tugevaima toimega element. Mida pikemat aega savi päikese käes hoitakse, seda rohkem sisaldab see raadiumi. Saviga ravimisel saab organism seda elementi puhtal kujul, loomulikus olekus ja organismile vajalike annustes. Mängus on targa looduse enda käsi ning ükski mikroob, viirus ega muu mikroorganism ei suuda sellisele kiirgusele vastu panna. Tänu radioaktiivsusele on savi parim looduslik sterilisaator. Erinevalt keemilistest antiseptikutest, mis hävitavad peale mikroobide ka terveid rakke, tugevdab savi mikroobe ja nende mürke kõrvaldades organismi immuunsust, aitab tal võidelda nakkuse vastu, uuendab rakke ja annab nelie jõudu vananemisest tingitud kahjustuste vastu seista.
Haigele kohale pandud savikompress toimib nagu elustav magnetvihm, mis annab elundile jõudu ja tervist ning kõrvaldab kõik tõvestava ja ebanormaalse. Et selles veenduda, piisab ühest kompressist. Savi radioaktiivsus taastab rakkude elektromagnetilise tasakaalu, puhastades ühtlasi verd, näärmeid ja närvikeskusi ning karastades anievahetust.
Peale raadiumi sisaldab savi veel paljusid inimorganismile vajalikke sooli ja mikroelemente: fosforit, rauda, lämmastikku, kaltsiumi, magneesiumi, kaaliumi ja räniühendeid, pealegi veel hästi omastataval kujul ning optimaalses proportsioonis ja kombinatsioonis.
Läbides seedetrakti täies ulatuses, annab see jõudu kogu organismile. Radioaktiivsed osakesed stimuleerivad mao ja soolte limaskesta ja aktiveerivad seedetegevust.
Savi toimel uuenevad nõrgenenud rakud ning organism saab just neid mineraalsooli, millest tal vajaka on.
Ühtlasi korjab see aine endasse kõik toksiinid, mürgid, roisugaasid ja liigsed happed ning juhib need välja, puhastades niiviisi kogu organismi.
Podagra, ateroskleroosi, diabeedi, naha-, vere,- maksa-, sapipõie-, neeru- jm. haiguste puhul tuleks savi sisse võtta.
Juba pärast 8-päevast ravi suureneb haigetel punaste vereliblede arv ja paraneb jume.
Erütrotsüütide hulga suurenemist saab kontrollida enne ja pärast saviravi võetud analüüside abil. Punased verelibled leiavad savist uut energiat, mis aitab neil osa võtta rakkude uuendamisest. Seepärast peaksid kõik inimesed, kes kannatavad verevaesuse, mineraalainete vähesuse või lümfihaiguste all, samuti kasvueas lapsed jooma pidevalt savivett.
Ravi käigus paranevad neerude talitlus ning maksa ja sapipõie funktsioon.
Nii laste kui ka täiskasvanute puhul on ühekordne sissevõetav annus 10 g savipulbrit, mis lahustatakse soojas vees. Mõnikord tundub ravi algul, et tõbi ägeneb ja enesetunne halveneb, aga see ei pea paika: savi kisub endasse toksiine, juhib need organismist välja ja aitab meil paraneda. Savi on puhas ja looduslik ning viga ei peitu mitte savis, vaid haige organismis.
Meie saviasjatundja Aino Asszony hindab kõrgelt sinisavi võimet tõmmata endasse negatiivset energiat. Profülaktika mõttes soovitab ta segada igal hommikul teelusikatäie peeneks hõõrutud savipulbrit klaasi vee hulka, lasta liivaosakestel põhja vajuda ja juua. „Turgutust saanud organism on teile igatahes tänulik. Kui teil jätkub püsivust, märkate endas kindlasti meeldivaid muutusi.“
Kui palju tohib savi tarvitada?
Sissevõetava savi hulk sõltub organismi vajadustest. Savi ei ole kahjulik, kuid võib erandjuhtudel esile kutsuda ebameeldiva reaktsiooni. Kui teil on magu nõrk, jooge esialgu väga lahjat lahust.
Kui organism on juba harjunud, võite sisse võtta pool teelusikatäit, seejärel aga juba terve lusikatäie. Peatselt tohite suurendada kogust 2 lusikatäieni, mida võite võtta korraga või jaokaupa.
Kes armastab palju süüa või tahab tervist taastada, võib sisse võtta 4 teelusikatäit päevas – 2 hommikul ja 2 õhtul enne magamaheitmist.
Kasulikum on savi võtta hommikul, kohe peale ärkamist.
Alati tuleks seda teha enne sööki. Pärast hommikust savi võtmist ei maksa palju süüa.
Kui savi tarvitamine kutsub esile kõhuvalu, siis tuleb asendada savi mõneks ajaks lahjendatud sidrunimahlaga.
Savivett võib ravi otstarbel juua mitu kuud või isegi aasta, kuid on otstarbekas pidada aeg-ajalt vahet, et magu saviga liiga ära ei harjuks.
Jooge näiteks savi 21 päeva ja tehke siis 9-päevane vaheaeg.
Muidugi peab iga haige määrama ise kuuri pikkuse, lähtudes oma seisukorrast ja vajadustest.
Savi tarvitamise ajal soovitavad tervendajad hoiduda teistest ravimitest: pole mõtet ravida end saviga, vabastamaks organismi mürkidest ja küllastades seda samal ajal uute mürkidega.
Savi on soovitav hoida võimalikult sageli värske õhu ja päikese käes – las ta kogub päikesekiirgust.
VEEL VÕIMALUSI:
Suuloputus: hoidke savivett veidi aega suus ja sülitage siis välja. Muudab suuõõne vastupidavamaks bakterite suhtes, tugevdab igemeid, hea kroonilise mandlipõletiku ja angiini puhul ja vältimiseks.
Saviveevannid: hea alakõhu, neerude ja jalgade raviks. Protseduur võiks kesta sõltuvalt haige olukorrast 30 min – 1 tunnini. Mõnikord võib haige esialgu nõrkust tunda, aga see läheb mööda.
Saviveega hõõrumine: Suur vatitampoon teha savivees märjaks ja sellega haigeid kohti hõõruda. Reuma, artriidi, närvihalvatuse ja anküloosi puhul tuleks toime tugevdamiseks segada savilahuse hulka 2-3 purustatud küüslauguküünt.
Tuberkuloosi korral hõõruda selle seguga 2-3 korda päevas rinda ja kõri.
Mähised: Mähiseid tehakse savivees niisutatud linaste või puuvillaste linadega. Need alandavad palavikku ja rahustavad närve.
Maskid: Savi on tuntud kosmeetiline vahend juba muinasajast. Saviga koos võib kasutada erinevaid õlisid ja ravimtaimi.
Nahahaiguste raviks: seal hulgas abstsessid, karbunkulid, ekseemid, psoriaas, roos, soolatüükad ja isegi kiilaspäisus.
Klistiirid: Näiteks kroonilise kõhukinnisuse puhul teha klistiiri kehasooja saviveega 3 päeval, siis päev vahet, veel 3 päeva, siis 15 päeva vahet ja kuuri korrata.
Teisi haigusi, mille puhul savist võib abi olla: silmahaigused, kõrvapõletik, uroloogilised haigused, diabeet, depressioon, unetus, neuroosid, halvatus, peavalu, migreen, hamba – ja igemehaigused, südamehaigused, veenilaiendid, hingamisteedehaigused, seedeelundite haigused, kasvajad, vähk.
Materjal pärineb raamatust „Saviravi“, kirjastus „Sünnimaa“, 2001
Vahel hakkab kompressiks kasutatud savi vastikult haisema – haigus on sellesse üle läinud. Seespidisel tarvitamisel võime täheldada sedasama: maos ja soolestikus kogub savi endasse mürgid ja mikroobid, teeb need kahjutuks ja väljutab organismist. Savi omadus neelata mürgiseid ja toksilisi aineid on tõestatud ka laboratoorsete katsetega. Katserotile anti väike kogus strühniinilahust ja ta suri mõne minuti jooksul. Sama kogus anti teisele rotile, kuid lahusele oli lisatud väike kogus savi. Selle katselooma organism tuli mürgiga hästi toime. See viitab asjaolule, et savi neelas mürgi endasse.
Vähesed teavad, et savi baasil valmistatakse puudrit ning tänu absorbeerivatele omadustele on see leidnud kasutamist ja toiduainetetööstuses. Näiteks puhastatakse savi abil taimeõli.
Paneme katse korras liitrisse piima lusikatäie savi. Näeme, et piim seisab ka kõige kuumema ilmaga mitu päeva värske – oleme saanud loomulikul viisil steriliseeritud ja suure elujõuga piima.
Savi väga tugevat antibakteriaalset toimet kinnitab tõik, et peale selle sisaldab savi raadiumi, mis kõrvaldab meie organismist kõik roiskuva ja keha rakke kahjustava – sealhulgas kasvajate tekitajad.
Raadium on savi komponentidest kõige radioaktiivsem ja tugevaima toimega element. Mida pikemat aega savi päikese käes hoitakse, seda rohkem sisaldab see raadiumi. Saviga ravimisel saab organism seda elementi puhtal kujul, loomulikus olekus ja organismile vajalike annustes. Mängus on targa looduse enda käsi ning ükski mikroob, viirus ega muu mikroorganism ei suuda sellisele kiirgusele vastu panna. Tänu radioaktiivsusele on savi parim looduslik sterilisaator. Erinevalt keemilistest antiseptikutest, mis hävitavad peale mikroobide ka terveid rakke, tugevdab savi mikroobe ja nende mürke kõrvaldades organismi immuunsust, aitab tal võidelda nakkuse vastu, uuendab rakke ja annab nelie jõudu vananemisest tingitud kahjustuste vastu seista.
Haigele kohale pandud savikompress toimib nagu elustav magnetvihm, mis annab elundile jõudu ja tervist ning kõrvaldab kõik tõvestava ja ebanormaalse. Et selles veenduda, piisab ühest kompressist. Savi radioaktiivsus taastab rakkude elektromagnetilise tasakaalu, puhastades ühtlasi verd, näärmeid ja närvikeskusi ning karastades anievahetust.
Peale raadiumi sisaldab savi veel paljusid inimorganismile vajalikke sooli ja mikroelemente: fosforit, rauda, lämmastikku, kaltsiumi, magneesiumi, kaaliumi ja räniühendeid, pealegi veel hästi omastataval kujul ning optimaalses proportsioonis ja kombinatsioonis.
Läbides seedetrakti täies ulatuses, annab see jõudu kogu organismile. Radioaktiivsed osakesed stimuleerivad mao ja soolte limaskesta ja aktiveerivad seedetegevust.
Savi toimel uuenevad nõrgenenud rakud ning organism saab just neid mineraalsooli, millest tal vajaka on.
Ühtlasi korjab see aine endasse kõik toksiinid, mürgid, roisugaasid ja liigsed happed ning juhib need välja, puhastades niiviisi kogu organismi.
Podagra, ateroskleroosi, diabeedi, naha-, vere,- maksa-, sapipõie-, neeru- jm. haiguste puhul tuleks savi sisse võtta.
Juba pärast 8-päevast ravi suureneb haigetel punaste vereliblede arv ja paraneb jume.
Erütrotsüütide hulga suurenemist saab kontrollida enne ja pärast saviravi võetud analüüside abil. Punased verelibled leiavad savist uut energiat, mis aitab neil osa võtta rakkude uuendamisest. Seepärast peaksid kõik inimesed, kes kannatavad verevaesuse, mineraalainete vähesuse või lümfihaiguste all, samuti kasvueas lapsed jooma pidevalt savivett.
Ravi käigus paranevad neerude talitlus ning maksa ja sapipõie funktsioon.
Nii laste kui ka täiskasvanute puhul on ühekordne sissevõetav annus 10 g savipulbrit, mis lahustatakse soojas vees. Mõnikord tundub ravi algul, et tõbi ägeneb ja enesetunne halveneb, aga see ei pea paika: savi kisub endasse toksiine, juhib need organismist välja ja aitab meil paraneda. Savi on puhas ja looduslik ning viga ei peitu mitte savis, vaid haige organismis.
Meie saviasjatundja Aino Asszony hindab kõrgelt sinisavi võimet tõmmata endasse negatiivset energiat. Profülaktika mõttes soovitab ta segada igal hommikul teelusikatäie peeneks hõõrutud savipulbrit klaasi vee hulka, lasta liivaosakestel põhja vajuda ja juua. „Turgutust saanud organism on teile igatahes tänulik. Kui teil jätkub püsivust, märkate endas kindlasti meeldivaid muutusi.“
Kui palju tohib savi tarvitada?
Sissevõetava savi hulk sõltub organismi vajadustest. Savi ei ole kahjulik, kuid võib erandjuhtudel esile kutsuda ebameeldiva reaktsiooni. Kui teil on magu nõrk, jooge esialgu väga lahjat lahust.
Kui organism on juba harjunud, võite sisse võtta pool teelusikatäit, seejärel aga juba terve lusikatäie. Peatselt tohite suurendada kogust 2 lusikatäieni, mida võite võtta korraga või jaokaupa.
Kes armastab palju süüa või tahab tervist taastada, võib sisse võtta 4 teelusikatäit päevas – 2 hommikul ja 2 õhtul enne magamaheitmist.
Kasulikum on savi võtta hommikul, kohe peale ärkamist.
Alati tuleks seda teha enne sööki. Pärast hommikust savi võtmist ei maksa palju süüa.
Kui savi tarvitamine kutsub esile kõhuvalu, siis tuleb asendada savi mõneks ajaks lahjendatud sidrunimahlaga.
Savivett võib ravi otstarbel juua mitu kuud või isegi aasta, kuid on otstarbekas pidada aeg-ajalt vahet, et magu saviga liiga ära ei harjuks.
Jooge näiteks savi 21 päeva ja tehke siis 9-päevane vaheaeg.
Muidugi peab iga haige määrama ise kuuri pikkuse, lähtudes oma seisukorrast ja vajadustest.
Savi tarvitamise ajal soovitavad tervendajad hoiduda teistest ravimitest: pole mõtet ravida end saviga, vabastamaks organismi mürkidest ja küllastades seda samal ajal uute mürkidega.
Savi on soovitav hoida võimalikult sageli värske õhu ja päikese käes – las ta kogub päikesekiirgust.
VEEL VÕIMALUSI:
Suuloputus: hoidke savivett veidi aega suus ja sülitage siis välja. Muudab suuõõne vastupidavamaks bakterite suhtes, tugevdab igemeid, hea kroonilise mandlipõletiku ja angiini puhul ja vältimiseks.
Saviveevannid: hea alakõhu, neerude ja jalgade raviks. Protseduur võiks kesta sõltuvalt haige olukorrast 30 min – 1 tunnini. Mõnikord võib haige esialgu nõrkust tunda, aga see läheb mööda.
Saviveega hõõrumine: Suur vatitampoon teha savivees märjaks ja sellega haigeid kohti hõõruda. Reuma, artriidi, närvihalvatuse ja anküloosi puhul tuleks toime tugevdamiseks segada savilahuse hulka 2-3 purustatud küüslauguküünt.
Tuberkuloosi korral hõõruda selle seguga 2-3 korda päevas rinda ja kõri.
Mähised: Mähiseid tehakse savivees niisutatud linaste või puuvillaste linadega. Need alandavad palavikku ja rahustavad närve.
Maskid: Savi on tuntud kosmeetiline vahend juba muinasajast. Saviga koos võib kasutada erinevaid õlisid ja ravimtaimi.
Nahahaiguste raviks: seal hulgas abstsessid, karbunkulid, ekseemid, psoriaas, roos, soolatüükad ja isegi kiilaspäisus.
Klistiirid: Näiteks kroonilise kõhukinnisuse puhul teha klistiiri kehasooja saviveega 3 päeval, siis päev vahet, veel 3 päeva, siis 15 päeva vahet ja kuuri korrata.
Teisi haigusi, mille puhul savist võib abi olla: silmahaigused, kõrvapõletik, uroloogilised haigused, diabeet, depressioon, unetus, neuroosid, halvatus, peavalu, migreen, hamba – ja igemehaigused, südamehaigused, veenilaiendid, hingamisteedehaigused, seedeelundite haigused, kasvajad, vähk.
Materjal pärineb raamatust „Saviravi“, kirjastus „Sünnimaa“, 2001
Õunaäädikas
Peale kaalu normishoidmise on õunaäädikal veel teisigi tervisele kasulikke omadusi.
Õunaäädikas:
• ergutab immuunsüsteemi;
• ravib südame- ja veresoonkonnahaigusi, hoiab ära trombe;
• desinfitseerib seedekulglat;
• hoiab ära veresoonte lupjumise;
• ravib mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandit ja ergutab seedimist mao alahappesuse korral;
• leevendab liigesvalu, kui 3 korda päevas valutavaid liigeseid õunaäädikaga määrida;
• normaliseerib vererõhku;
• leevendab peavalu (vala kuuma vette sorts õunaäädikat ja hinga auru sisse 70 korda, laubale võib panna ka õunaäädika kompressi).
Õunaäädikat võtma hakates tuleb alustada väikestest kogustest, et anda organismile harjumisaega. Õunaäädikat võib võtta nii vesilahusena (1 klaasile veele lisada 1 tl õunaäädikat) kui tarvitada seda toitude valmistamisel. Näiteks sobib õunaäädikas suurepäraselt salatikastmetesse, marinaadideks, liha ja kala piserdamiseks praadimisel ning tavalise söögiäädika asendajaks.
Õunaäädika kuuri läbi tehes lisa klaasitäiele veele 1 sl õunaäädikat ja 1sl mett ning joo lahust pool tundi enne söömist 3 x päevas nädala aja vältel.
Seejärel jäta üks nädal vahele ning korda protseduuri.
Kuna õunaäädikas on pisut omapärase maitsega, võib sellese lisada ka pisut sidrunimahla maitse parandamiseks.
Õunaäädikas kui ravitseja
Väidetavalt mõjub mõõdukas õunaäädika tarvitamine tervistavalt seedekulglale ja ainevahetusele, tugevdab immuunsüsteemi, reguleerib vererõhku, puhastab verd ja on tõhus abiline paljude teiste haiguste puhul.
- Mõned rahvaravitsejad soovitavad ainevahetuse ergutamiseks iga päev juua 1-2 korda jooki, milles on klaasile veele lisatud 2 tl mett ja 2 tl õuna-, marja- või veiniäädikat.
- Angiini ja muude kurguhaiguste puhul loputa suuõõnt iga tunni järel 1 klaasi veega, millele on lisatud 1 tl õunaäädikat.
- Nohu korral tee inhalatsiooni: peenesta 3–4 küüslauguküünt ja sega juurde 1 tl õunaäädikat. Vala saadud segule 0,5 l keeva vett.
- Õunaäädikas kõrvaldab organismi ja liigestesse kogunenud soolasid: joo päeva jooksul klaas õunaäädikavett (klaas vett, 2 spl õunaäädikat, 1–2 tl mett).
- Õunaäädikavesi (2 tl õunaäädikat/klaas vett) aitab vedeldada verd ja hoiab ära trombide tekke, eraldab organismist jääk- ja mürkaineid, muudab kahjutuks haiged rakud ja pidurdab seega vähi arengut.
- Et õunaäädikas vedeldab verd ja laiendab veresooni, soovitatakse ateroskleroosi korral 2 tl ühe kl vee kohta 2–3 klaasi päevas.
Südamehaiguste korral soovitatakse lisada õunaäädikale küüslauguküüsi ja maitse järgi mett, täita klaas sooja veega ja juua lonkshaaval hommikuti. See aitab vabaneda rasvaladestustest arterites.
Mõistagi tuleb ka õunaäädikat, nagu kõiki ravimeid, alguses kasutada ettevaatlikult, et organism sellega harjuks. Enamasti me ei tea oma organismi happesuse taset, seega tuleb jälgida enesetunnet.
Paljude haiguste korral on soovitatavad kogused suuremad.
- Näiteks artriidi ja soolade kuhjumise puhul soovitatakse isegi 10 tl koos 1 kl veega korraga sisse võtta. Seda tuleb korrata iga 3 tunni järel kuu aega järjest.
Juhul, kui tekib probleeme maos, tuleb annust vähendada.
Õunaäädikas ilu heaks
Õunaäädika abil võid pigmendilaikudest lahti saada.
Võta 1 spl sidrunimahla, samapalju vett, lisa 150 ml õunaäädikat ja tupsuta saadud seguga 2 x päevas pigmendilaike.
Õunaäädikas niisutab nahka ja ravib juukseid.
Sinu nahk muutub siidpehmeks, kui valad vannivette tassitäie õunaäädikat. Viimane on hea naha niiskuse tasakaalu hoidja.
Kui sind vaevab kõõm, proovi järgmist segu:
üks suurem sibul, 0,5 l vett, 2 dl hakitud peterselli, 0,5 l õunaäädikat.
Hauta hakitud sibulat 15 minutit, kurna, lisa petersell ja lase soojas kaane all tõmmata paar tundi. Seejärel kurna segu ja lisa õunaäädikas. Pane segu pudelisse ja hoia paar päeva toa-soojuses.
Pead pestes lisa saadud vedelikku üks teeklaasitäis viimasele loputusveele.
Õunaäädikas:
• ergutab immuunsüsteemi;
• ravib südame- ja veresoonkonnahaigusi, hoiab ära trombe;
• desinfitseerib seedekulglat;
• hoiab ära veresoonte lupjumise;
• ravib mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandit ja ergutab seedimist mao alahappesuse korral;
• leevendab liigesvalu, kui 3 korda päevas valutavaid liigeseid õunaäädikaga määrida;
• normaliseerib vererõhku;
• leevendab peavalu (vala kuuma vette sorts õunaäädikat ja hinga auru sisse 70 korda, laubale võib panna ka õunaäädika kompressi).
Õunaäädikat võtma hakates tuleb alustada väikestest kogustest, et anda organismile harjumisaega. Õunaäädikat võib võtta nii vesilahusena (1 klaasile veele lisada 1 tl õunaäädikat) kui tarvitada seda toitude valmistamisel. Näiteks sobib õunaäädikas suurepäraselt salatikastmetesse, marinaadideks, liha ja kala piserdamiseks praadimisel ning tavalise söögiäädika asendajaks.
Õunaäädika kuuri läbi tehes lisa klaasitäiele veele 1 sl õunaäädikat ja 1sl mett ning joo lahust pool tundi enne söömist 3 x päevas nädala aja vältel.
Seejärel jäta üks nädal vahele ning korda protseduuri.
Kuna õunaäädikas on pisut omapärase maitsega, võib sellese lisada ka pisut sidrunimahla maitse parandamiseks.
Õunaäädikas kui ravitseja
Väidetavalt mõjub mõõdukas õunaäädika tarvitamine tervistavalt seedekulglale ja ainevahetusele, tugevdab immuunsüsteemi, reguleerib vererõhku, puhastab verd ja on tõhus abiline paljude teiste haiguste puhul.
- Mõned rahvaravitsejad soovitavad ainevahetuse ergutamiseks iga päev juua 1-2 korda jooki, milles on klaasile veele lisatud 2 tl mett ja 2 tl õuna-, marja- või veiniäädikat.
- Angiini ja muude kurguhaiguste puhul loputa suuõõnt iga tunni järel 1 klaasi veega, millele on lisatud 1 tl õunaäädikat.
- Nohu korral tee inhalatsiooni: peenesta 3–4 küüslauguküünt ja sega juurde 1 tl õunaäädikat. Vala saadud segule 0,5 l keeva vett.
- Õunaäädikas kõrvaldab organismi ja liigestesse kogunenud soolasid: joo päeva jooksul klaas õunaäädikavett (klaas vett, 2 spl õunaäädikat, 1–2 tl mett).
- Õunaäädikavesi (2 tl õunaäädikat/klaas vett) aitab vedeldada verd ja hoiab ära trombide tekke, eraldab organismist jääk- ja mürkaineid, muudab kahjutuks haiged rakud ja pidurdab seega vähi arengut.
- Et õunaäädikas vedeldab verd ja laiendab veresooni, soovitatakse ateroskleroosi korral 2 tl ühe kl vee kohta 2–3 klaasi päevas.
Südamehaiguste korral soovitatakse lisada õunaäädikale küüslauguküüsi ja maitse järgi mett, täita klaas sooja veega ja juua lonkshaaval hommikuti. See aitab vabaneda rasvaladestustest arterites.
Mõistagi tuleb ka õunaäädikat, nagu kõiki ravimeid, alguses kasutada ettevaatlikult, et organism sellega harjuks. Enamasti me ei tea oma organismi happesuse taset, seega tuleb jälgida enesetunnet.
Paljude haiguste korral on soovitatavad kogused suuremad.
- Näiteks artriidi ja soolade kuhjumise puhul soovitatakse isegi 10 tl koos 1 kl veega korraga sisse võtta. Seda tuleb korrata iga 3 tunni järel kuu aega järjest.
Juhul, kui tekib probleeme maos, tuleb annust vähendada.
Õunaäädikas ilu heaks
Õunaäädika abil võid pigmendilaikudest lahti saada.
Võta 1 spl sidrunimahla, samapalju vett, lisa 150 ml õunaäädikat ja tupsuta saadud seguga 2 x päevas pigmendilaike.
Õunaäädikas niisutab nahka ja ravib juukseid.
Sinu nahk muutub siidpehmeks, kui valad vannivette tassitäie õunaäädikat. Viimane on hea naha niiskuse tasakaalu hoidja.
Kui sind vaevab kõõm, proovi järgmist segu:
üks suurem sibul, 0,5 l vett, 2 dl hakitud peterselli, 0,5 l õunaäädikat.
Hauta hakitud sibulat 15 minutit, kurna, lisa petersell ja lase soojas kaane all tõmmata paar tundi. Seejärel kurna segu ja lisa õunaäädikas. Pane segu pudelisse ja hoia paar päeva toa-soojuses.
Pead pestes lisa saadud vedelikku üks teeklaasitäis viimasele loputusveele.
Friday, 11 March 2011
Uurimus: Sa oled see, mida Su isa sõi
Kujutlege, et pärandate lisaks geneetilisele materjalile oma lastele ka söömisharjumuste tagajärjed. USA teadusajakirjas Cell avaldatud uurimus tõestab, et meie söömisharjumused võivad tõepoolest mõjutada järgmise põlvkonna geneetilist koodi.
„Asja sisu on see, et me oleme rohkem kui ainult geenid,“ ütles oma avalduses Massachusettsi ülikooli meditsiinikooli juhtivteadlane Oliver Rando, „ning vanematel on meile asjadest „rääkimiseks“ palju võimalusi.“
Rando meeskond pani isased hiired alates sünnist kuni suguküpseks saamiseni madala valgusisaldusega dieedile. Seejärel uurisid teadlased nende isasloomade järeltulijaid ning täheldasid rabavaid muutuseid: teise põlvkonna hiirtel leiti sadu geneetilisi mutatsioone - eriti maksas - mis mõjutasid tugevasti nende ainevahetust. Näiteks üks järeltulijatel muutunud, Ppara nime all tuntud geen on oluline kolesterooli kontrolli all hoidmisel ja mõjutab ka maksa rolli lipiidide ainevahetuses.
„See on kooskõlas arvamusega, et kui vanemad on näljas, on lastel mõistlik kaloreid varuda,“ ütles Rando. Ta lisas, et teadlastele pakub huvi ka kirjeldatud hiirtele järgnev põlvkond - dieedist räsitud eelkäijate lapselapsed. Varasemad uurimused on näidanud, et just sama pere kolmas põlv on epigeneetilistest muutustest, so looma elu jooksul kuhjuvatest genoomi muutustest enim mõjutatud.
Teadlastele on veel selgusetu, kuidas geneetiline informatsioon isalt lapsele üle kandub, kuid isegi siis, kui sellele jälile saadakse, ei piirdu nende töö vaid hiirtega. Täiendavad uurimused tuleb läbi viia inimpopulatsiooni hulgas.
Allikas: http://healthland.time.com/
(Kaaluabi kaudu)
„Asja sisu on see, et me oleme rohkem kui ainult geenid,“ ütles oma avalduses Massachusettsi ülikooli meditsiinikooli juhtivteadlane Oliver Rando, „ning vanematel on meile asjadest „rääkimiseks“ palju võimalusi.“
Rando meeskond pani isased hiired alates sünnist kuni suguküpseks saamiseni madala valgusisaldusega dieedile. Seejärel uurisid teadlased nende isasloomade järeltulijaid ning täheldasid rabavaid muutuseid: teise põlvkonna hiirtel leiti sadu geneetilisi mutatsioone - eriti maksas - mis mõjutasid tugevasti nende ainevahetust. Näiteks üks järeltulijatel muutunud, Ppara nime all tuntud geen on oluline kolesterooli kontrolli all hoidmisel ja mõjutab ka maksa rolli lipiidide ainevahetuses.
„See on kooskõlas arvamusega, et kui vanemad on näljas, on lastel mõistlik kaloreid varuda,“ ütles Rando. Ta lisas, et teadlastele pakub huvi ka kirjeldatud hiirtele järgnev põlvkond - dieedist räsitud eelkäijate lapselapsed. Varasemad uurimused on näidanud, et just sama pere kolmas põlv on epigeneetilistest muutustest, so looma elu jooksul kuhjuvatest genoomi muutustest enim mõjutatud.
Teadlastele on veel selgusetu, kuidas geneetiline informatsioon isalt lapsele üle kandub, kuid isegi siis, kui sellele jälile saadakse, ei piirdu nende töö vaid hiirtega. Täiendavad uurimused tuleb läbi viia inimpopulatsiooni hulgas.
Allikas: http://healthland.time.com/
(Kaaluabi kaudu)
Thursday, 10 March 2011
Taimepulbrid aitavad tervist turgutada
Kollane pulber maapirniõitest - tasakaalustab vere insuliinisisaldust
Nõgeseõite pulber - aneemia
Maarjaohaka seemned korrastab immuunsüsteemi
lutsern puhastab maksa mürkainetest
Ebaküdoonia viljaliha pulber sobib äädika asemel peetide marineerimiseks
Veel:
küüslaugulehed peterselli ja selleriga;
brokoli, lehtkapsa- ja lehtpeedipulber;
naadilehtede pulber;
võilille-, nõgese- ja nurmenukulehed
(Allikas: Vilma ja Albert Anderson)
Nõgeseõite pulber - aneemia
Maarjaohaka seemned korrastab immuunsüsteemi
lutsern puhastab maksa mürkainetest
Ebaküdoonia viljaliha pulber sobib äädika asemel peetide marineerimiseks
Veel:
küüslaugulehed peterselli ja selleriga;
brokoli, lehtkapsa- ja lehtpeedipulber;
naadilehtede pulber;
võilille-, nõgese- ja nurmenukulehed
(Allikas: Vilma ja Albert Anderson)
Subscribe to:
Posts (Atom)