Mao alahappesus

Üheks väga levinud probleemiks on MAO ALAHAPPESUS.

Mis aitab:
Ravimteed on siin omal kohal.
Ülihappesuse korral: mustikad, kibuvitsamarjad, kummel, kanarbik, raudrohi, saialill, põdrakanep jm.
Alahappesus: kalmusejuur, võilill, teeleht, pune, pohl, köömned, salvei, jt.
Gaasid: aedtill, kadakamarjad, koirohi, piparmünt, kummel jt.
(Allikas: Ave Luigela)


Üle 30% eakatel on maohapet vähe või üldse mitte ning seetõttu ei seedita maos toitu korralikult ning ei tehta kahjutuks sinna toiduga sattuvad patogeene.

Kuna meie poolt söödav toit ei ole kunagi täielikult puhas ja steriilne, siis mao happe puudus langetab immuunsust, soodustab infektsioonhaiguste teket ning viib seente ülekasvule.

Madala mao happesuse tõttu jääb puudulikuks seedimise esimene faas – toidu sterilisatsioon ja valkude lagundamine. Selle puudulikkus aga tekitab allergeene. See on tüüpiline seisund allergiate/talumatustega isikutele ja vanuritele.
Oma osa mängib siin ka toidu ebapiisav närimine.

Ilma soolhappeta satuvad happelised toidud (näiteks kohv, punane liha, karastusjoogid, töödeldud suhkur) sooletrakti ilma töötlemata. Kõrgelt happelised toidud toimivad sarnaselt mao ülehappesusega ning nende seedimine jääb puudulikuks, sest kaksteistsõrmiksooles ei ole sellise happelisusega toidu/vedelike jaoks piisavat aluselisust.

Mao alahappesuse peamised sümptoomid on gaasid, röhatised ja puhitus, isegi spasmid, mis on segadusttekitavad sümptoomid, sest need on omased ka ülehappesusele.
Mao ala- ja ülehappesuse sümptomite sarnasuse tõttu võib juhtuda nii, et kõigil selliste sümptomitega patsientidel, kes võtavad hapet langetavaid ravimeid, ei ole alati kõrget mao happesust. Madala happesusega isikutele on aga happe langetajate tarbimine ohtlik, selle tõttu tekib alahappesus ning kaob maohappe steriliseeriv ja valke lagundav toime.

---
Tavaline arusaam oleks see, et kui keha on LIIGA ALUSELINE, siis peame selle normaliseerimiseks tarvitama midagi happelist.
Kuid kui ravimeid tarbimata on hommikune sülg on üle 7,4 ja uriin üle 6,2, on tegemist eriti ekstreemse situatsiooniga, kus keha puhverdab happelisust ja on seega on tegelikult happeline.

Mida alkaalsem on sülje (vere) pH, seda happelisemad on koed.
Näiteks kui sülje pH on 8,2 siis kudede pH on 4,5.

Sülg koed uriin
8,2 4,5 - eksteermne
8 5,6 - tasakaalust väljas
7,5 6,3 6.2 ja rohkem - normi piir
7 7 5,8 ideaalne

pH kuni seitsmeni on happeline, 7 on neutraalne ja üle 7 aluseline.
Normaalne pH maos on 1-2 (maomahla ph on 1,5 – 1,8)
Peensooles peab pH olema 7 (neutraalne) kuni 9 (aluseline)


Uriini ph peab olema happeline!

Seega, kui sülg on liiga aluseline, siis keha on liiga happeline.
Happelisuse neutraliseerimiseks tuleb tarvitada midagi aluselist, kõrvaldada takistused hapete eritamisel, korrigeerida dieeti ja aidata toksiine elimineerida.
Liigselt alkaalse süljega inimesele on vaja kindlaid mineraale ja alkaliseerijaid.
Liigselt aluselise uriini korral on vaja aidata kehal happeid eritada.
Kui nii uriini kui sülje pH on madalad, siis on oluline keha alkaliseerida ehk leelistada.

Enamus inimesi tõstavad alkaalsust, juues dr Youngi rohelist jooki ja tarbides pH tilku, arvestamata sellega, et samal ajal on vaja hoolitseda selle eest, et keha happeid dreneeriks.
Mõned inimesed vajavad peamiselt aluselist toitu ja mineraale, mõned rohkem hapete väljutamise toetamist.
Seda, kas happeid ja teisi toksiine väljutatakse, näitab meile uriini pH, mis peab olema happeline.

---

KUIDAS MUUTUSED TOIMUVAD

Bioloogilise meditsiini baasiline eeldus on see, et koed muutuvad happeliseks toksikoosi ehk halva eliminatsiooni tõttu. Sellele vastuseks muutub veri alkaalselt ehk leeliseliselt oksüdeerituks, mis blokeerib hapniku edasikandmise hemoglobiiniga ning toob kaasa hüpoksia. Viimane tõstab kudede happelisust ja organism liigub aeroobsest metabolismist fermentatiivse metabolismi suunas, rakusisene pH kipub olema liiga happeline ja see omakorda soodustab seente kasvu.




MÕNED HAIGUSED, MIS SEOSTUVAD ALAHAPPESUSEGA

ASTMA
Astma põhjused peituvad samuti seedetraktis. Astmaatilistel lastel on peaaegu kõigil madal maohappesus. Soolhappe tootmise vähesus maos hoiab ära pepsiini aktiveerumise, toob kaasa toidu mittekorrektse seedimise (valkude) ja makromolekulide imendumise, tõstes sellega toiduallergiate esinemissagedust ja tõsidust, häirides samaaegselt mikrotoitainete omastamist.

Seedetrakti ebaküpsus ja nõrkus toob kaasa toitainete mittetäieliku lagundamise ja nõrga seedetrakti poolt toodetava lima kogunemise nii seedetraktis kui ka kopsudes. Paljude allergiate ja astma algus on tingitud allergeenidest seedetraktis.
Ohustatud on lapsed, kelle emal on alahappesus või happe puudus maos.
Allergeenid, mis tavaliselt maos soolhappe poolt elimineeritakse, satuvad seedetrakti, kust nad imenduvad ja satuvad rinnapiima kaudu lapsele. Uuringutest on järeldatud, et raseda ja rinnaga toitva ema seedetrakt on eluliselt tähtis patogeenide vastsündinule sattumise ärahoidmisel. Seedimise esimese staadiumi korrigeerimine elimineerib enamuse allergeenidest ja toetab tugevat immuunsüsteemi.

ANEEMIA
Pernitsioosne aneemia on B12-vitamiini puudusest tingitud aneemia vorm.
B12-vitamiini imendumise puudus tekib atroofilise gastriidi korral, siis kui mao parietaalrakud ei tooda soolhapet ja B12- vitamiini imendumiseks vajalikku sisemist faktorit. See seisund lõpeb esimese seedimise faasi täieliku puudumisega. Mittetöödeldud valk, mis sisaldab allergeene, läbib magu ilma steriliseerimata ja emulgeerimata, loob hulgaliselt allergiaid, talumatust jt häireid.


GASTRIIT
Helicobacter pylori, korgitseritaoline bakter on seotud enamuse inimestel esinevate gastriitidega. See on ka kõige enamlevinud haavandi põhjus. H.pylori, kandida ja pärmseente infektsioonide peamiseks põhjuseks peetakse mao alahappesust. Need organismid on otseselt seotud krooniliste gastriitide, peptilisete haavandite ja maovähiga.

Inimesed, kellel on madal maohappesus, kannatavad sümptoomide all, mida nad peavad kõrgeks happesuseks (kõrvetised, gaasid, iiveldus, sage röhitsemine) ning võtavad hapet alandavaid ravimeid.
Tihti arvavad ka arstid, et patsiendil on ülehappesus ja kirjutavad seda alandavaid ravimeid. See aga soodustab H. Pylori aktiivsust, tõstab riski haavandite ja vähi tekkeks (mao ja pankrease) ja limaskestaga seotud lümfoidkoe lümfoomi tekkeks.
Kui madalat happesust ei ole ravi käigus korrigeeritud, jäävad gastriidi korral antibiootikumravi saanutel sümptoomid alles. Esimene seedimise staadium on vaja normaliseerida.

H.Pylori infektsioonid võivad viia ka teatud artriitide tekkele (kaltsifikaadid, kannused), rauadefitsiitaneemiale või B12-vitamiini puuduse aneemiale.

(Allikas: Toitumisteraapia.ee)