Mikrofloora ja selle põhilised esindajad

Alalised “elanikud” - Bifidobakterid, laktobakterid, bakteroidid, soolekepikesed, velonellad, fusobakterid.


Lisafloora (“külalised”) - Stafülokokid, seened

Juhuslik floora (“transiitreisijad”) - Tinglikult patogeensed mikroorganismid (klebsiellad, proteused, streptokokid, klostriidiumid jt.)

Toiduained, mis aitavad düsbakterioosi puhul

Toiduained - Mõju soolestikule
Pohlad - Vähendavad Candia perekonda kuuluvate seente kasvu
Aprikoosid - Vähendavad käärimisprotsesse, aitavad toime tulla proteuse, stafülokoki, enterokoki ja klebsiellaga
Granaatõuna mahl - Aitab toime tulla düsenteeriagrupi bakterite ja esherihiatega.
Metsmaasikas - Vähendab streptokokkide, stafülokokkide ja enterokokkide kasvu.
Jõhvikad - Peatavad käärimisprotsessid, aitavad võidelda proteuste, salmonellade, klebsiellade, shigelladega
Kukerpuu - Aitab hakkama saada stafülokokkide, streptokokkide, düsenteeriagrupi bakterite ja enterokokkidega
Vaarikad - Vähendavad stafülokokkide, streptokokkide, enterokokkide ja shigellade kasvu
Mustikad - Vähendavad stafülokokkide, enterokokkide, shigellade, proteuste, klebsiellade kasvu
Kibuvitsamarjad - Vähendavad stafülokokkide, esherihiate kasvu
Must aroonia - Omab mikroobidevastast toimet
Mustad sõstrad - Aitavad toime tulla stafülokokkide, enterokokkide, proteuste, shigelladega
Sibul - Vähendab esherihiate kasvu
Nelk - Aitab toime tulla esherihiate, proteuste, klebsiellade ning Candida perekonda kuuluvate seentega
Õunad - Vähendavad proteuste, klebsiellade ja shigellade kasvu
Küüslauk - Aitab toime tulla proteuse ja klebsiellaga.
Mädarõigas - Hävitab proteuse ja klebsiella.
Till - Vähendab proteuse ja klebsiella kasvu.
Köömned - Aitavad hakkama saada proteuse ja klebsiellaga
Mustrõigas - Vähendab proteuse ja klebsiella kasvu
Kaunpipar - Aitab hakkama saada proteuse, klebsiella ning seentega
Porgand - Vähendab salmonellade, klostriidiate ja seente kasvu
Kaneel - Aitab toime tulla esheriate, proteuste, Klebsiellade ja Candida perekonda kuuluvate seentega

Inimene ja kosmose mõjud

Meie lugejad küsivad sageli: kuidas on seotud kosmosega inimene? Kui kosmilisi rütme teadlikult järgides hoolitseda taimede eest, tehakse sageli tähelepanekuid või saadakse kogemusi, mis õigustavad selliseid küsimusi.

Terve inimene ei taju loomulikult neid seoseid kuigi tugevalt, ent kui organismi mingi protsess on häiritud, muututakse tundlikuks näiteks ilmastiku suhtes. Oleme saanud arstidelt ikka ja jälle tõendeid, et haiguste korral saab halba enesetunnet seostada teatud kosmiliste konstellatsioonidega. Nii on mõned arstid meile rääkinud, et kalendris märgitut silmas pidades võivad nad juba ennustada, milliste vaevustega neid patsiendid järgnevatel päevadel külastavad. Samuti on hambaarstid teinud tähelepanekuid, et lehepäeva hambatäidised ei kesta kaua.

Nii võib ka ise jälgida ja üles kirjutada, millal mingid vaevused tugevamalt esinesid ning siis aasta lõpus täpsemalt järele vaadata, kas need sattusid kokku teatud planeedikonstellatsioonidega. Seejuures tuleb tähele panna mitte ainult kriipsjoontega tähistatud päevi, vaid ka tabeli viimases veerus toodud tähelühendeid. Võib-olla leitakse nii seos enesetunde ja kosmiliste konstellatsioonide vahel. Alguses on kasu isegi sellest, kui jõutakse selgusele seostes ja nähakse ette, millal niisugune konstellatsioon saabub ja möödub – vaevusi on siis tihti palju kergem taluda. Hiljem saab ehk juba midagi ennetavat ette võtta.

Selles osas on võimalik erinevaid elundeid ja nende tegevust näiteks sobiliku toitumisega toetada, sest organid on teadupärast seotud otseselt planeetidega.

Nii võib näiteks pühapäeval, Päikese päeval, alustada nõgeseteega. Selleks kallatakse 8–10 nõgeselehte üle 1 liitri keeva veega ja lastakse 5 minutit tõmmata.

Esmaspäeval, Kuu päeval, sobib põldosjatee, mille valmistamiseks asetatakse droog külma vette ja keedetakse u 5 minutit.

Teisipäeval, Marsi päeval, juuakse hapukirsi- või tammelehtedest valmistatud teed. Selleks kallatakse lehed üle keeva veega.

Kolmapäeval, Merkuuri päeval, tuleb kasuks kummelitee, mis ei peaks olema liialt kange, piisab 6–8 õiest liitri vee kohta.

Neljapäeval, Jupiteri päeval, kallatakse tee valmistamiseks 6-7 võililleõit üle keeva veega.

Reedel, Veenuse päeval, sobib kõige paremini raudrohutee. Siingi piisab vaid kahest õisikust liitri vee kohta.

Laupäeval, Saturni päeval, valmistatakse tee kuivatatud leedripuuõitest, 1 liitri tee jaoks piisab ühest suurest õisikust.

Taimeteesid võiks juua suhkruta, et õige maitse ja aroom mõjule pääseksid. Tee ülejääke ärge kallake ära, vaid lisage toataimede kastmisvette. Tulemus on peatselt näha.



Üht-teist on võimalik saavutada ka erinevaid teravilju toiduks tarvitades.

Minu lapsepõlves oli maal levinud eelkõige rukkileib. Nisujahust küpsetisi tehti vaid pühapäeval. Õhtutoiduks oli tavaliselt piima ja vähese soolaga valmistatud kaera-, nisu- või odrapuder. Kui isa ja vanaisa linnas käisid, tõid nad mõnikord kaasa saiakesi – see oli meile, lastele, midagi väga erilist.

Sõjajärgsel puuduseajal õppisime Ameerika toiduabi kaudu tundma maisileiba. Järk-järgult tõrjusid valgest nisujahust valmistatud leivatooted kõrvale muud teraviljatooted. Ent peatselt tõstsid häält toitumisteadlased ning algatati mitmeid reformiliikumisi. Hambaarst dr Schnitzeri eestvedamisel tuli täisterajahust valmistatud leib taas moodi. Suure tõuke andis ka Soome kogemus: osadel vähihaigetel taandus vähk, kui nad olid pikema aja jooksul tarvitanud üksnes rukkileiba. See teade liikus kulutulena üle kogu Euroopa ja peatselt oli rukkileiba saada ka nendes maades, kus rukist varem ei kasvatatud. Vahepeal on Saksamaal tekkinud täiesti uus leivakultuur. Ideede rohkus võib tekitada vaid imestust. Enamik pagaritöökodadest pakub tänapäeval kümneid erinevaid leiva- ja saiatooteid. Kasvanud on ka tarbijate teadlikkus ja nõudlikkus kvaliteedi suhtes, tuntakse põhjalikku huvi leivavilja päritolu ja kasvatusviisi vastu. Paljud koduperenaised ostavad teravilja või jahu otse mahepõllumajanduslikest taludest ning küpsetavad ise leiba.

Ka erinevad teraviljaliigid on seotud planeetidega. Tarvitades neid sobilikul nädalapäeval, saab paremini kasutada nende soodsat mõju. Teraviljade erinev koostis ja maitse aitab mitmekesistada toidulauda. Toiduks võib tarvitada ka terveid terasid, kuid neid tuleb enne kuumtöödelda. Selleks sobib näiteks emailnõu, kus terasid 15 minutit puulusikaga segades kuumutatakse. Seejärel saab neid tervete teradena või helvesteks valtsituna toiduks tarvitada.

Planeetide / nädalapäevade ja erinevate teraviljaliikide seos on järgmine:


Kuu / esmaspäev riis
Marss / teisipäev oder
Merkuur / kolmapäev hirss
Jupiter / neljapäev rukis
Veenus / reede kaer
Saturn / laupäev mais
Päike / pühapäev nisu

Siiski ei peaks eelnevat võtma endale dogmaks või usutunnistuseks.

Kui tahetakse veelgi oma tervisesse panustada, on soovitav kasutada munakeeduvett, mis on sama oluline või isegi olulisem kui muna ise. Tühjast munakoorest võib valmistada ka teed.

Munakoori ei peaks viskama prügiämbrisse, need tuleks kuivatada ning vanas kohviveskis peeneks jahvatada või uhmris peeneks tampida.
Leiva küpsetamisel võiks lisada ühe kilo jahu kohta 1 teelusikatäie munakoorepulbrit. Sellisel leival on ainevahetusele eriti hea mõju. Ülejäägid võib segada mulla või kompostiga. Meie aastatepikkused kogemused näitavad, et munakoorepulbri lisamine külvivakku ergutab kaltsiumiprotsesse sedavõrd, et taimedesse ei ladestu radioaktiivseid aineid.

Thuni Külvikalender 2003

Õunaädikas

Peale kaalu normishoidmise on õunaäädikal veel teisigi tervisele kasulikke omadusi. Õunaäädikas:
• ergutab immuunsüsteemi;
• ravib südame- ja veresoonkonnahaigusi, hoiab ära trombe;
• desinfitseerib seedekulglat;
• hoiab ära veresoonte lupjumise;
• ravib mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandit ja ergutab seedimist mao alahappesuse korral;
• leevendab liigesvalu, kui 3 korda päevas valutavaid liigeseid õunaäädikaga määrida;
• normaliseerib vererõhku;
• leevendab peavalu (vala kuuma vette sorts õunaäädikat ja hinga auru sisse 70 korda, laubale võib panna ka õunaäädika kompressi).
Õunaäädikat võtma hakates tuleb alustada väikestest kogustest, et anda organismile harjumisaega. Õunaäädikat võib võtta nii vesilahusena (1 klaasile veele lisada 1 tl õunaäädikat) kui tarvitada seda toitude valmistamisel. Näiteks sobib õunaäädikas suurepäraselt salatikastmetesse, marinaadideks, liha ja kala piserdamiseks praadimisel ning tavalise söögiäädika asendajaks.

Õunaäädika kuuri läbi tehes lisa klaasitäiele veele 1 sl õunaäädikat ja 1sl mett ning joo lahust pool tundi enne söömist 3 korda päevas nädala aja vältel. Seejärel jäta üks nädal vahele ning korda protseduuri. Kuna õunaäädikas on pisut omapärase maitsega, võib sellese lisada ka pisut sidrunimahla maitse parandamiseks.

Õunaäädikas kui ravitseja

Väidetavalt mõjub mõõdukas õunaäädika tarvitamine tervistavalt seedekulglale ja ainevahetusele, tugevdab immuunsüsteemi, reguleerib vererõhku, puhastab verd ja on tõhus abiline paljude teiste haiguste puhul.
Mõned rahvaravitsejad soovitavad ainevahetuse ergutamiseks iga päev juua üks kuni kaks korda jooki, milles on klaasile veele lisatud 2 tl mett ja 2 tl õuna-, marja- või veiniäädikat.
Angiini ja muude kurguhaiguste puhul loputa suuõõnt iga tunni järel 1 klaasi veega, millele on lisatud 1 tl õunaäädikat.
Nohu korral tee inhalatsiooni: peenesta 3–4 küüslauguküünt ja sega juurde 1 tl õunaäädikat. Vala saadud segule 0,5 l keeva vett.
Õunaäädikas kõrvaldab organis-mi ja liigestesse kogunenud soolasid: joo päeva jooksul klaas õunaäädikavett (klaas vett, 2 spl õunaäädikat, 1–2 tl mett).
Õunaäädikavesi (2 tl õunaäädikat/klaas vett) aitab vedeldada verd ja hoiab ära trombide tekke, eraldab organismist jääk- ja mürkaineid, muudab kahjutuks haiged rakud ja pidurdab seega vähi arengut.
Südamehaiguste korral soovitatakse lisada õunaäädikale küüslauguküüsi ja maitse järgi mett, täita klaas sooja veega ja juua lonkshaaval hommikuti. See aitab vabaneda rasvaladestustest arterites.
Mõistagi tuleb ka õunaäädikat, nagu kõiki ravimeid, alguses kasutada ettevaatlikult, et organism sellega harjuks. Enamasti me ei tea oma organismi hap-pesuse taset, seega tuleb jälgida enesetunnet.
Paljude haiguste korral on soovitatavad kogused suuremad.
Näiteks artriidi ja soolade kuhjumise puhul soovitatakse isegi 10 tl koos 1 kl veega korraga sisse võtta. Seda tuleb korrata iga 3 tunni järel kuu aega järjest.
Et õunaäädikas vedeldab verd ja laiendab veresooni, soovitatakse ateroskleroosi korral 2 tl ühe kl vee kohta 2–3 klaasi päevas.
Juhul, kui tekib probleeme maos, tuleb annust vähendada.

Õunaäädikas ilu heaks

Õunaäädika abil võid pigmendi-laikudest lahti saada. Võta 1 spl sidrunimahla, samapalju vett, lisa 150 ml õunaäädikat ja tupsuta saadud seguga kaks korda päevas pigmendilaike.
Õunaäädikas niisutab nahka ja ravib juukseid.
Sinu nahk muutub siidpehmeks, kui valad vannivette tassitäie õunaäädikat. Viimane on hea naha niiskusetasakaalu hoidja.
Kui sind vaevab kõõm, proovi järgmist segu: üks suurem sibul, 0,5 l vett, 2 dl hakitud peterselli, 0,5 l õunaäädikat.
Hauta hakitud sibulat 15 minutit, kurna, lisa petersell ja lase soojas kaane all tõmmata paar tundi. Seejärel kurna segu ja lisa õunaäädikas. Pane segu pudelisse ja hoia paar päeva toa-soojuses.
Pead pestes lisa saadud vedelikku üks teeklaasitäis viimasele loputusveele

Õunaäädikast on juttu:
http://buduaar.ee/Foorum/Forum/topic/217630&lk=0
http://forums.fitness.ee/index.php?showtopic=6944
http://www.terviseleht.ee/200213/13_22dikas.php

Pärmseen

Terje Täht, refleksoloog

Pärmseen ehk PS-sündroom ehk kandidoos. (Yeast; Candida Albicans)

Pärmseene sündroom avastati 60-ndatel aastatel USA-s ja sellest ajast seda aeg-ajalt ka diagnoositakse, aga tegelikkuses tegeldakse selle probleemiga siiani vähe, sest pärmseene diagnoosimine on laboratoorselt problemaatiline – väljaheide peaks laborisse jõudma õige tulemuse saamiseks tunni jooksul. Kuid pärmseene probleem on tänapäeval väga laiaulatuslik ning levinud.

Peensoole harude ehk hattude küljes elab inimese eluks ja seedimiseks vajalik mikrofloora. Seal on nii piimhappebaktered, coli- ja cocktüübilised bakterid (liha mädandamiseks), soolekepikesed ja paljud teised bakterid. Lisaks neile kuulub meie peensoole normaalsesse mikrofloorasse ka pärmseen. Tervel inimesel on soolestiku mikrofloorast umbes 20% pärmseent. See on õrn tasakaal, sest kui pärmseen hakkab hõlmama suuremat või väiksemat osa , siis on see mõlematpidi halb.

Kui pärmseent on vähem, oleme me rohkem haavatavad viiruste poolt. Ka kõikvõimalikud kiirgused, elektromagnetväljad, teevad siis rohkem liiga. Pärmseen nimelt „sööb ära” organismi sattunud raskemetallid ning neutraliseerib kiirguse mõju. Pärmseene vähesus on enamasti tajutav kõhulahtisusena, mille puhul väljaheide on eriti happeline ja vahutav. Iseloomulik on ka see, et kõhulahtisus ei allu mitte mingisugusele ravile, kuid andes Enterol-i, mis on pärmseene preparaat, saab kõhu korda loetud tundidega.

Kui aga pärmseent on liiga palju, mida juhtub palju sagedamini, on kaebusi rohkem. Näiteks sagedaseks probleemiks, mida osatakse ka pärmseenega seostada, on soor suus, aga ka kõrvas või tupes. Pärmseen annab tegelikult palju laiema spektriga kaebusi. Oluline on teada, et kui pärmseent ei ravita, siis haigus süveneb - füüsiliselt kuni muutusteni maksas ja psüühiliselt kroonilise väsimuse, mäluprobleemide ja sügava depressioonini.

Pärmseene vohamise korral hakkab peensooles olev pärmseen toituma peremeesorganismist. Peensoole normaalne pinnalaotus on jalgpalliväljaku suurune, kui aga pärmseen vohab, sööb ta ära mingi osa peensoole soolehattudest (sellised narmakesed) ja järele jääb suur veritsev osa. Seega kaotame me osa soolestiku pindalast ja ka osa toitainete imendumise võimest. Heal juhul hatukesed taastuvad, kuid pikemaajalisel pärmseene vohamisel kahjustused armistuvad. Armkude pole aga elastne ja loob seega soodumuse sooleummistuseks ehk soolesulguseks.

Ka hakkab pärmseen vohamise korral endale süüa nõudma. Ja enda toitmiseks paneb ta meid talle sobivat toitu sööma sööma - lausa õgima! Magusat kraami, saiakesi, igasugu valgest nisujahust tooteid, alkoholi - ühesõnaga kõike head ja paremat. Peremehe osaks jääb pidev magusaisu. Ja mida rohkem seda süüa, seda uimasemaks muutub enesetunne. Hetkel kui kommkarbist viimase maiuspala suhu pistetakse on enesetunne jube hea, aga läheb mööda vaid natuke aega, kui pea muutub uimaseks ning väsimus võtab bõimust. Miks? Sest pärmseen sai oma toidu (suhkur, valge jahu, tärklis, kääritatud asjad, lõpuni küpsetamata leivatooted) kätte.
Aga pärmseen on ka elav organism. Oma ainevahetuse ja paljunemisvajadusega. Ning selle paljunemise ning ainevahetuse käigus eraldab ta organismi toksiine - üle 80 erineva toksiini, millest kõige mürgisemad on metüülalkohol ehk puupiiritus, mis omakorda põhjustab maksatsirroosi ning suuremas koguses ka pimedaks jäämist, ja kõhtu puhitav gaas, mis väljendub halvalõhnaliste fekaalide ja peeruna. Siinkohal ei tasu unustada, et need on vaid kaks 80st toksiinist, mis on põhimõtteliselt kõik kesknärvisüsteemi mürgid.

Siinkohal tahaks ära tuua ühe lõigu Delfi Naistelehes kirjutatud artiklist „Räägime pärmseenest” (http://woman.delfi.ee/archive/article.php?id=1171127&categoryID=150058&ndate=981151200)
„Siit saavadki alguse hädad, mille seostest paljude teiste haigustega te siiamaani isegi õudusunenägusid pole näha osanud.

* Pikaajaline pärmseene infektsioon võib esile kutsuda näiteks maksatsirroosi. Igatpidi ontlikul ja kenal koduperenaisel, kes kunagi ei tarvita alkoholi, avastatakse ühel hetkel maksatsirroos. Kuidas ? Kust? Põhjuseks võib olla aga aastaid kestnud pärmseen, sest päevast päeva perekonnale ja sõbrannadele hõrke küpsetisi pakkudes on ju kerge pärmseene lemmiktoidusega märkamatult liialdada,

* Silmade probleemid (lühinägelikkus, silmade väsimine jne) - puupiiritus mõjub kõige esimesena meie nägemiskeskusele. Puupiirituse mürgituse tagajärjel võib isegi pimedaks jääda.

* Juhul kui emakas on spiraal, siis võib seen valida endale väljalöömise kohaks vabalt naise suguelundid. Põhjustades muuhulgas ka viljatust. Mil moel? Pärmseene mõjul muutub tupefloora seemnerakkude jaoks nii tapvaks, et nad lihtsalt ei suuda eesmärgini trügida ja hukkuvad. Seen ise teeb seemnerakkude hulgas tapatöö, lisaks tupesisese mikrofloora muutustest tulenevad haavandid, infektsioonid …

* Ka imikud ei jää pärmseenest puutumatuks. Kusjuures vastsündinul areneb seeninfektsioon välja juba emaihus. Platsenta kaudu. Kui ema maks on raseduse ajal olnud võimetu kõiki organismi mürkaineid kahjutuks tegema, siis satuvad viimased platsenta kaudu ka loote vereringesse. Viimase maks ei ole aga veel nii arenenud, et rakumürkidega tegeleda. Näiteks viitab mõnede vastsündinute kollakas nahatoon, et ema on raseduse ajal põdenud raskekujulist pärmseenesündroomi. Ka soor lapse suus on sulaselge pärmseeneinfektsioon. „

Tänu pärmseeen vohamisele ja elutegevusest tekkivatele toksiinidele tekivad pärmseene sündroomi sümptomid: alguses tugev väsimus, tööjõu langus, keskendumisprobleemid, mälu nõrkus ning seedimise häired nagu gaasid, kõhukinnisus jne. Seda nimetatakse primaarseks pärmseene sündroomiks.
Selline olukord tekib kõige sagedamini peale antibiootikumide kasutamist, mida tarvitatakse tänapäeval liiga kergekäeliselt. Kuna antibiootikumid tapavad peale haigustekitajatest bakterite (kuskil kehas) ka soolestiku head bakterid ja esimeses järjekorras just piimhappebakterid, siis tekib nii cockidel, colidel kui ka pärmseenel võimalus pidurdamatult paljuneda, sest neile tavalised antibiootikumid ei mõju. Pärmseenele mõjuvad ainult väga kanged ja spetsiifilised antibiootikumid ja üldjuhul arstid neid enne analüüside tegemist välja ei kirjuta, kuna nende kõrvaltoimed on organismile väga koormavad ning ohtlikud.
Seega tekib olukord, kus peensoole mikrofloorast on piimhappebakterid kadunud ning kuna loodus tühja kohta ei salli, siis tuleb sinna asemel vastupidav pärmseen.
Piimhappebakterite ülesandeks ongi hoida meie soolestikus mikrofloora tasakaalus, et halvad bakterid ei mahuks vohama. Seetõttu soovitataksegi tänapäeval enamike arstide poolt peale antibiootikumide kuuri läbitegemist hakata kohe piimhappebaktereid võtma.

Kui pärmseent kontrolli alla ei saada, siis tekivad mõne aja pärast (6-12 kuu jooksul) organismis suuremad muutused (sekundaarne pärmseene sündroom), mis võivad avalduda juba haigustena: nt allergilised reaktsioonid, elundite probleemid (nt muutused maksas), masendus, depressioon.

Allpool on ära toodud tüüpilisema sümptomid, mille süüdlaseks loetakse pärmseene vohamist organismis.

1. PSÜÜHILISED
o Tugevad meeleolu vahetumised
o Masendus
o Jõuetus, liigne unisus, apaatia
o Unetus, magama jäämise probleemid
o Närvilisus, ärrituvus, ärritunud olek
o Keskendumishäired, alustamisvõimetus
o Halb lühiajaline mälu
o Ebamäärane tunne alkoholijoobe tunnused
o Pidev väsimus

2. SEEDIMISES
o Kõhukinnisus või –lahtisus, vahel vaheldumisi
o Gaase ohtralt
o Meeletu magusaisu (algul annab süsivesikute söömine reipuse ja värskuse tunde, mis mõne aja pärast muutub väsimuseks, loiduseks)
o Leiva ja alkoholi himu NB! Kui inimesel pärmsen, siis juba väga väike kogus alkoholi teeb purju!
o Isutus
o Kõhuturse, keha turses
o Limased ja halvalõhnalised fekaalid
o Kõhuvalud ja -krambid (eriti paremal all nagu pimesoole valu)
o Sügelemine ja niiskus pärakus
o Halb seedimine
o Kõrvetised
o Jämesoole põletik
o Soolestiku põletik
o Söögitoru kirvendus

3. SUU ja NEEL
o Soor suus
o Halb hingeõhk
o Lõhed suunurkades
o Rakud keelel
o Krooniline igemepõletik
o Kuiv või põletikuline kurk,
o Ärritusköha
o Suu kuivamine

4. HINGAMISTEED
o Ninakinnisus
o Pidev nohu
o Nina sügelus (seest või pealt)
o Aevastamine
o Köha
o Allergiad
o Astma
o Õhupuudus
o Vinguv hingamine
o Valu ja pitsitustunne alumistes hingamisteedes

5. SUGUELUNDID
Naistel:
o Pidev pärmseene valgevoolus tupest
o Sügelemine ja kipitus tupes või välimistes suguelundites
o Vähene huvi seksi vastu
o Premenstruaalsündroom –masendus, ahistus
o Valulik ja ebaregulaarne menstruatsioon
o Viljatus

Meestel:
o Eesnäärme probleemid
o Peenise tursumine
o Sügelus ja ekseem suguelunditel
o Tihenenud urineerimise vajadus
o Nõrgenenud seksi soov, impotentsus

6. KÕRVAD
o Korduvad kõrvapõletikud
o Vedelike moodustumine kõrvas
o Sügelus, valud
o Nõrgenenud kuulmine
o Voolavad kõrvaaugud

7. SILMAD
o Plekid ja täpid, udusus nägemisväljas
o Kroonilised silmapõletikud
o Põletustunne, kipitus silmades
o „Märjad silmad”
o Nägemise nõrgenemine
o Kanapimedus

8. PEA
o Peavalud, pisted, uimasus
o Tasakaaluhäired
o Migreen

9. NAHK
o Sügelemine
o Allergianähud
o Ekseemid (küünarõndlas, põlveõndlas), mähkme ekseem
o Kroonilised ekseemid
o Jala ja küüneseen
o Vinnid, furunklid, rakud (mitte käimisest), väiksed villid
o Kõõm
o Naha kuivamine
o Psoriaas

10. KUSETEED
o Korduvad kuseteede ja neerude põletikud
o Kipitus urineerimisel
o Tihenenud urineerimise vajadus, samas ei tule midagi
11. LIHASED,LIIGESED, JÄSEMED
o „Ärasuremine”
o Pisted
o Lihaste nõrkus, lihaste tuimus
o Liigeste valud, liigeste paistetus

12. MUUD
o Meeletu väsimus
o Probleemid lähevad hullemaks pimedal aastaajal ja niisketes ning läppunud õhuga kohtades, niiskusest
o Koordinatsiooni probleemid
o Kemikaalide, tubakasuitsu, parfüümide lõhnad ärritavad
o Allergiline „peaaegu kõigele”
o Labori analüüsid näitavad maksa ja pankrease kahjustust

Haigused, mis arvatakse olevat põhjustatud pärmseene vohamisest organismis:
mitmesugused allergiad, Crohni taud (ehk haavandid soolestikus), Hodkini taud, psoriaas, skleroderma, reuma, sarkoidoos (autoimmuunsüsteemihaigus, sarnaneb tuberkuloosile, kuid ilma tuberkuloositekitajata), kroonilised hingamisteede haigused, skisofreenia, lihtsamad psüühika häired, näärmete häired, AIDS, myasthenia gravis, autism, leukeemia, vähk, alkoholism, narkomaania, anoreksia, buliimia, sklerosis multipleks, soolestiku põletikud, hüpoglükeemia, suhkruhaigus.

Tavalisemad pärmseene sümptomid imikutel ja lastel:
Ka lastel esineb pärmseen sündroomi üpris sageli, eriti kui laps saab sageli AB!
Suusoor, mähkmeallergiad, ärritatud olek, allergiad ja tundlikkus eriti kemikaalide suhtes, pidevad külmetushaigused, õppimisraskused, käitumisprobleemid (nt hüperaktiivsus), keskendumisprobleemid, autism, ärritusköha, pidev köha, seedimise häired (ka nt ebamäärased kõhuvalud), kõhukinnisus, kõhulahtisus, korduvad kõrvapõletikud, kõhu tursumine, gaasid, magusahimu, meeleolude vaheldumine, unehäired, uimasus (nagu joobes).

NB! Arvatakse ka, et vastsündinu liigne kollasus on seotud ema pärmseeen vohamisega raseduse ajal, kuna siis ei arene loote maks korralikult välja ja ei tule peale sündi bilirubiini kahjutuks tegemisega nii kiirelt toime kui peaks!

Ülaltoodud sümptomid pole siiski ainukesed, kus süüdlaseks on tõenäoliselt pärmseen. Pärmseen võib olla üheks põhjustajaks ja osaliseks veel paljude teiste tõsiste krooniliste haiguste puhul

Seega on soolestiku tervishoius ja seega ka keha tervishoius, kõige olulisem tasakaal – antud juhul siis erinevate soolebakterite tasakaal soolestikus.
Kõige kergemini läheb tasakaalust välja piimhappebakterite osa. Samas võib lohutuseks öelda, et seda tasakaalu on ka kõige lihtsam hoida ning taastada. Aga sellest veidi hiljem.

Mikrofloora viivad paigast ära peale antibiootikumide tarvitamise ka mitmed teised faktorid, mis on allpool täpsemalt välja toodud. Kokkuvõtlikult võib aga öelda, et peamisteks pärmseent vohama panevateks ja piimhappebaktereid hävitavateks faktoriteks on:
• Ravimitest - antibiootikumid, hormoonid, kortikoidid, keemiaravi
• Kiirgus – arvuti, telekas, mobiil
• Rafineeritud toidud (rafineermata toidus on sees ained , mis soodustavad jääkainete väljaviimist (kiudained), annavad mineraale happe-leelise tasakaalu hoidmiseks ning sisaldavad looduslikke pärmseene vastaseid aineid).

Pärmseene vohamist põhjustavad või soodustavad tegurid:
o Liigselt töödeldud toit : „valge suhkur” (rafineerimata suhkur ei soodusta pärmseent), „valge jahu” ehk kõrgema ja I sordi jahu (täisterajahu toimib pärmseenel pidurdavalt), kõik muud rafineeritud ehk liigselt puhastatud ja töödeldud toit
o Tehniliselt valmistatud äädikas (õunaäädikas on hea).
o Tööstuslikult valmistatud purgi- ja külmutatud toidud, sest valmistatud rafineeritud toidust ning lisatud ohtralt lisaaineid (nt glutamaate, värvaineid jne)
o Mikrolaineahjus valmistatud toit.
o Suhkruasendaja aspartaamiga toidud – nt kõik närimiskummid, „light” joogid, jne.
o Homogeniseeritud mahlad
o Teatud toitainete, mineraalainete, mikroelementide puudus ehk ühekülgne toitumine - nt vanuritel ja imetavatel emadel ning rasedatel
o Keskkonnamürgid ehk raskemetallid jt mürgid – nt autode heitgaasides olev plii, amalgaamplommid (elavhõbe) suus, kaadmium jne.
o Kiiritus-saaste – arvuti, telekas, mobiil, töö röntgenaparatuuriga, jne.
o Sünteetiline elukeskkond – nt mistra vaip, jm sünteetilised katted eluruumides.
o Ravimitest:
• antibiootikumide kuurid, pikalt ja pidevalt antibeebipillide,
• kortikoidide (ka salvid),
• reumarohtude kasutamine (ibuprofeen, diklofenak jne),
• tsütostaatikumid.
o Meditsiinilised toimingud – elundite siirdamine, südame operatsioonid, kateetrid-voolikud kehas, kanüülid, kiiritus, suured lõikused.
o Naistel spiraal emakas
o Organism on liiga happeline – aga happeliseks teevad kõik eelpool ja allpool toodud tegurid ning leeliselisemaks teevad organismi kõik tervislikud toidud ning tervislik eluviis (nt mõõdukas liikumine, värske õhk, positiivsed emotsioonid, kiirgus, magus, kontsentreeritud valk jne). See teema on väga tihedalt seotud pärmseenega – põhimõttliselt on see probleemile teisest küljest vaatamine. Kuid siin me seda teemat pikemalt ei käsitle.

Haigused, millega käib kaasas ka pärmseene vohamine:
o Kroonilised maokatarrid, mao alahappesus (piisav hape hävitab pärmseent ja hoiab pärmseene normaalses hulgas)
o Diabeet
o Tuberkuloos
o Vähk
o AIDS jt immuunsüsteemi puudulikkuse häired (astma, reuma, allergiad)
o Soolestiku parasiidid (parasiite ei teki, kui mikrofloora on normaalne)
o Soolestiku põletikud

Muud pärmseent aktiviseerivad tegurid:
o Stress ja läbipõlemise sündroom
o Rasedus, sünnitus, klimakteerium
o Medikamentide, alkoholi väärkasutamine

RAVI.
Seen tuleks kontrolli alla saada dieedi ja leebete vahenditega, sest kui hakata pärmseent tugevate vahenditega (nt räiged AB) hävitama, siis hakkab pärmseen vihaselt vastu võitlema ja veel rohkem vohama, tekitades inimesele meeletuid kannatusi magusahimu ja alkoholihimu suurenemisega ning lõppkokkuvõttes võib tulemus olla vastupidine.
Dieet ei peaks olema liialt karm. Piisab kui hakata alguses vältima rafineeritud jahu ja jahutooteid, rafineeritud suhkrut ja naatriumglutamaati sisaldavaid toiduaineid (st keeduvorstid, Santa Maria maitseained, absoluutselt kõik maitsetugevdajad, nn naturaalsed lõhnaained, maitseparandajad).
Kindlasti ei sobi kartul, sest sisaldab liiga palju tärklist ning tärklis ja suhkur on pärmseenele toiduks.

Söögiks sobivad täisteratooted, TOORsuhkur ja puhas liha.

Esialgu ehmatab taoline nimekiri inimese ära, leitakse, et polegi midagi süüa. Seepärast tasuks alguses teha paralleelselt keelatud asjadele kõrvale kohe ka nimekiri asjadest, mida tohib süüa - siis on dieediga lihtsam leppida.

Pärmseene dieet:
EI TOHI VÕIB
1. Valge suhkur ja valge jahu Rafineerimata toorsuhkrut, veidi mett, täisterajahud
2. Pärmiga küpsetatud leib ja sai Sepik, läbiröstitud leib või juuretisega küpsetatud leib
3. Makaronid ja valge riis Täisterajahust makaronid, täiterariis, tatar jt täisteraviljad
4. Vorstitooted, ketšupid, maitsestatud jogurtid, jäätis, magusad kohupiimatooted Puhas liha ja kala, keefir, hapukoor, maitsestamata või ise maitsestatud kohupiim
5. Alkohol, õlu, limonaadid, homogeniseeritud mahlad Vesi, täismahlad.
5. Seened, ka šampinjonid
6. Arahhiis ehk maapähkel Kõik teised pähklid – sarapuupähkle, mandel, päevalilleseemned jne

Raskel juhul paar nädalat – ka kartul, tsitruselised, banaan, viinamari, õun ja õunamahl, kuivatatud puuvili
*Kui tekib magusahimu, siis võib juurde süüa kroomitablette!

Lisaks järk-järgult tugevnevale dieedile ja valikulisele toitumisele on olemas ka mitmed looduslikud ravimid pärmseene vastu.
Eriti kui pärmseen on kehas „vihaseks” muutunud, siis võiks teha nädal aega pärmseent hävitavat kuuri:

Pärmseent hävitavad:
• Küüslauk – kui ainult seda kasutatakse pärmseene raviks, siis tuleks süüa 6 küünt päevas. Võib asendada ka küüslaugu kapslitega, kuid nende toime on palju nõrgem. *Küüslaugu lõhna tekib vähem kui võtta peale 1 spl hapukoort või kohvi.

• Nõmmliivatee, koirohutee.

• Baud`Arco kapslid või Lapatšo tee (Brasiilias kasvavast taimest).
Algul 1 kapsel 3 korda päevas,
hiljem 2 kapslit 3 korda päevas suure hulga veega!
Võib võtta maksimaalselt 3 kuud.
Tee on nõrgema toimega ja juuakse 5-6 tassi päevas.

• Citrosept – greibiseemne ja glütseriini segu. Greibiseemnel on viiruseid, pärmseent ja baktereid tappev toime.
Võetakse 3 korda päevas vähese koguse veega või apelsinimahlaga (siis pole nii vastumeelselt mõru!) ja juuakse suur klaas vett peale. Võib kasutada ka küüneseene puhul peale määrimiseks.
NB! Ei tohi kasutada kui on tsitruseliste vastu allergia!
NB! Kuna Citrosept on tugevalt magu ärritav, siis tuleb teda alguses võtta ettevaatlikult.

• Täisteratooted, ka koorega porgand – nii kestades kui ka koortes on seenevastaseid looduslikke ühendeid.
*Näiteks porgandi puhul on kasulik jätta porgand koorimata, kuid harjata eriti puhtaks ning seejärel riivida koos koorega salatiks (loomulikult teades, et kasvatamisel pole kasutatud mürke ega väetiseid).

• Oliivipuu lehtedest toodetud lahus

NB! Esimene reaktsioon, mis ravi tagajärjel tekib, et inimene hakkab peeretama!
Sellest ei maksa kohkuda, vaid pigem rõõmustada, et ravi toimib!
NB! Raseduse ja imetamise ajal on pärmseent hävitav ravi keelatud, kuna pärmseen hakkab alati mingil määral vastu ning mingi aeg vohab rohkem. Seega tekib ka rohkem toksiine ning need jõuavad ka väikse lapseni, kahjustades tema veel välja arenemata maksa!

Kui nädal aega on mõnda pärmseent hävitavat vahendit võetud, siis tuleks edasi minna üle piimhappebakterite võtmisele – see taastab peensoole hatud.

Piimhappebaktereid lisavad:
• Hapukurk (kuumutamata ja äädikata)
• Hapukapsas (kuumutamata) – nt 1/4 – 1/2 klaas hapukapsavedelikku enne sööki
• Piimhapebakteri preparaadid (nt Gefilus, Beneflora, LactoSeven jne)

Piimhappebaktereid võiks süüa kuuridena nn viiruste perioodil, sest nad aitavad viia ka viirused kehast välja ja hoiavad meid tugevatena. Loomulikult on ehedad looduslikud piimahappebakterid kõige paremad.
Neid leidub homogeniseerimata, pastöriseerimata maapiimas, eriti hapupiimas, hapendatud kurkides, hapendatud kapsas, hapendatud seentes jne.
Nende elutegevust soodustavad: küüslauk, sibul ja porru, samuti murulauk, mis mõjuvad pärmseent pärssivalt ja samas ei suru need ka pärmseent mööda keha laiali, nagu seda võivad teha mõned teised pärmseent tapvad vahendid.
(*Sibul ei kaota oma kasulikke omadusi ka kuumutamisel alla 75kraadi, st hautamisel.)

KAUDSELT vähendab pärmseent ka keha happe-leelise tasakaalu normaliseerimine.
Ehk kuna enamasti on inimene oma kahjulike elamistavade (stress, arvuti, valge jahu, valge suhkur, istuv eluviis, vähe õues jne) toimel liiga happeline ja pärmseen hakkab vohama just siis kui keha muutub liiga happeliseks, siis mõjuvad kaudselt kõik vahendid, mis muudavad keha tagasi leeliseliseks.

• Õunaäädikas – 1 tl 1 klaasile veele 1 kord päevas enne sööki (soovitavalt hommikul) ära juua. Üks tõhusamaid ja kiiremaid organismi liigse happesuse neutraliseerijaid!
• Juurviljad – eriti värske kurk, arbuus, hapendatud juurviljad.
• Mõõdukas füüsiline koormus.
• Positiivne meeleolu.
Jne, jne.
Vt lisaks nt raamatust „Dr Hay dieet”, Jackie Habgood, 1999.

Võitluses pärmseenega peaks iga päev sööma ohtralt toorest toitu - salateid, juur- ning puuvilju ja täisteravilja tooteid. Need annavad organismile piisavas koguses vitamiine-mineraale-mikroelemente ning puhastavad kiudainetega soolestikku. Lisaks on nende kestades ja koortes seenevastaseid looduslikke ühendeid . Nii säilib soolestikus mikrofloora tasakaal loomulikul teel!

Allikas: http://www.lahemaatervisekool.ee/?news=21&m=20&l=1

Kirjandust pärmseene kohta:
Raamat: „Hiivasyndrooma – luonnonmukaisen hoidon opas”, Jouko Pursiainen

Pärmseene kohta käivaid artikleid internetis eesti keeles:
http://woman.delfi.ee/archive/article.php?id=1171127&categoryID=150058&ndate=981151200
http://woman.delfi.ee/archive/article.php?id=1171115
http://woman.delfi.ee/archive/article.php?id=1665203&categoryID=150058&ndate=993765600

Huvitavat ja harivat: http://kalle.kytt.googlepages.com/

Peavalu

[Henry L. Bin "Hiina tervishoiu saladused"; lk. 260-262]

Kirjeldus
Mõned inimesed kannatavad sageli või krooniliselt peavalu, kuigi puudub nohu, gripp, palavik või muu põhjus. Peavalu on haigus, millel võib olla erinevaid vorme. See võib paikneda kas teatavates pea piirkondades või haarata kogu pea. Valu võib olla tuim, pistev, puuriv või tuikav. Kestuselt võib see olla põgus, püsiv või perioodiline, teravate spasmidena korduv. Enamikul juhtudel kaasneb peavaluga varieeruvas astmes rahutus, uimasus, iiveldus ja pinin kõrvades.

Sümptomid või märgid
Tavalised sümptomid on sagedased, kroonilised peavalud, millel puudub nähtav põhjus ja millega kaasneb rahutus, uimasus, iiveldus või tinnitus. Teised võimalikud sümptomid on isupuudus, suutmatus uinuda ja sellest tingitud väsimus.

Põhjused
Peavalul on mitu varjatud põhjust, mida harva arvestatakse. Üks on ülepingutamine, peamiselt liiga kõvasti töötamine, liiga kaua arvuti ees istumine või liigne treenimine. Pingutus paneb koormuse väikestele kapillaaridele, mis toidavad aju. Tulemuseks on, et need kapillaarid blokeeritakse, nii usuvad hiinlased, jättes aju ilma hapnikust ja glükoosist. Tähtis on meeles pidada, et inimese organism vajab treenimist, aga korraga liiga palju treenida - nii vaimselt kui füüsiliselt - on kurjast ja viib organismi tasakaalust välja. See on märgiks, et sisemisele eluenergiale on esitatud liiga palju nõudmisi ja pole antud aega taastuda, nõnda räägib hiina loodusliku tervisehoiu teooria.

Teine põhjus on meeletu seks, mis on reguleeritud seksi otsene vastand. Meeletu seksi all mõtlen ma suguühet sensuaalse naudingu pärast, arvestamata selle kaugemaid negatiivseid mõjusid tervisele, nagu juhtub, kui inimene käib pillavalt ümber oma hinnalise seemnega. See käib eriti meeste kohta. Küsitlused näitavad, et naistest kaks korda rohkem kannatavad mehed armuühte ajal peavalu, tavaliselt just orgasmi hetkel. See on klassikaline näide hiina ütlusele: ”Äärmine rõõm sünnitab kurvastust.”

Kolmas põhjus on halvas toitumises. Kas süüakse ebatervislikku toitu või jäetakse söögikorrad sageli vahele, enamasti hommikusöök. Normaalselt vajame kolme toidukorda päevas, nõnda nõuab looduse seadus ja tuhandeid aastaid vana inimeste kogemus. Selle reegli pidev rikkumine alandab veresuhkru taset kehas ja põhjustab eluenergia kadu. Nii ei saa pea küllaldaselt verd ning järgneb peavalu ja uimasus.

Veel üks põhjus võib olla moodsates bürootingimustes, nagu arvutiekraanid, kliimaseadmed, faksiaparaadid ja paljud muud elektroonilised seadmed. Üks on kindel, kuuldamatu heli, mida need arvutid ja muud aparaadid tekitavad, võib vallandada peavalu ja tõsta stressitaset. Ka liiga kaua arvutiekraani ees töötamine võib pea valutama panna.
Traditsioonilises hiina meditsiinis diagnoositakse kroonilist peavalu kui qi-energia puudujääki veres.

Ennetamine ja ravimine
Hoiduge ülemäärasest töötamisest ja koormusest. Vältige stressi ja depressiooni. Ärge pruukige alkoholi, sigarette, karastusjooke ja vürtsiseid toite. Praktiseerige regulaarselt hingamis- ja teisi leebeid harjutusi.

Dieetravi
K- ui teil on ränk peavalu, istuge ja jooge klaas sooja vett või heitke pikali, pange silmad kinni ja hingake paar korda sügavalt.
- Rohelised aedviljad, tomatid, apelsinid ja päevalilleseemned on peavalu puhul head.
- Klaas õuna- ja sellerimahla segu võib tuua kiiret kergendust.
- Sööge regulaarselt küüslauku. Küüslauk puhastab veresooni ja eemaldab kehast mürgised jääkaineid, nõnda leevendades sümptomeid.
- Hautage vees pool tundi värske punase hõbekarpkala pead, lisades veidi ingverit ja soola. Sööge kõik ja jooge leem. Tehke seda kord päevas kahe nädala jooksul.
- Jooge rohkesti apelsini-, sidruni-, õuna- ja porgandimahla.
- Praadige taimeõlis paar minutit pisut koriandrit. Lisage soola ja vett. Kui vesi keeb, lööge sisse kaks muna, keetke koos paar minutit ja sööge kõik ära.
- Sööge mune iga päev. Munakollane sisaldab rikkalikult letsitiini ja orgaanilist kolesterooli, toitained, mis kosutavad aju ja koguvad energiat. Kui see ravi teie puhul toimib, siis peaksite selle juurde jääma, kuni peavalu kaob.
- Sööge värskeid rõikaid või jooge rõikamahla.
- Laske tõmmata rohelist teed koos vähese punase porsiga. Jooge tee.
- Närige tühja kõhuga viil ženšenni või jooge ženšenniteed. Vanad hiinlased soovitavad ženšenni kui aju, vere ja qi-energia toitu.
- Hautage üks kalaõlikapsel ja värske muna koos kristallsuhkruga.
- Lööge katki värske muna, eelistatavalt hanemuna ja aurutage väheses veas 30 g kristallsuhkruga 3-5 minutit. Sööge tühja kõhu peale. Tehke seda üks kuni kaks korda päevas.

Teisi looduslikke ravimisviise
- Koputage mitu korda päevas kukalt. (Vaadake "Lööge taevatrummi" 5. lisas.)
- Praktiseerige kaks korda päevas qigong'i, hoolitsedes, et ümbrus oleks vaikne ja õhk värske.
- Mõjutage sõrmedega mitu korda päevas järgmisi akupunkte: Baihui, Baixie (Yemen), Chengjiang, Waiguan, Shangxing, Hegu, Fengchi, Tianzhu, Fengfu, Qianding, Taichong, Yintang, Hukou ja Taiyang. (Vaadake 7. lisa.)

HARJUTUS: Lööge taevatrummi

Kuidas teha
- Hõõruge käed soojaks.
- Katke kõrvad pihkudega, sõrmed kõverdatud ümber kukla.
- Suruge nimetissõrmed keskmitele sõrmedele ja libistage siis nimetissõrm äkki maha, nii et käib kiire nips vastu pead, mis tekitab trummiheli, siit ka harjutuse nimi.
Tehke seda 36 korda. Hingake sügavalt ja loomulikult.

Raviv toime
See harjutus võib ennetada ja kergendada peavalusid, tinnitust, Alzhemeri ja Parkinsoni tõbe, kuulmislangust, kõrvahaigusi ja parandada mälu.

Soja ohud

Soja leidub täna peaaegu igas valmistoidus või poolfabrikaadis, mida poest leida võib. Olgu see sojaproteiin, sojaoa õli, soja letsitiin vms. Sojalisandid on muutumas igapäevaseks universaalseks toidu osaks. Miks? Üks põhjus seisneb kindlati selles, et soja peetakse üldiselt tervislikuks proteiini rikaks toiduks ning sojauba peetakse meie planeedi näljahäda leevendajaks. Tõde on aga see, et kääritamata soja on üks enim kahju tekitav toksiline aine, mis kunagi meie toiduahelas nii domineerivaks muutunud on.

Kuidas see kõik aga siis nüüd nii juhtus?

Mitmed iidsed joonistused on näidanud, et ajalooliselt alustati soja kasutamist selleks, et rikastada põllupinda sellise toitainega nagu lämmastik. Sellega kasvas põldude saagikus. Läbi sajandite soja populaarsus kasvas ning teda hakati kasutama kääritatud vormides.

Soja on ikka peetud Aasia toitude osaks. Tegelikkuses on tema roll seal olnud üsna pisike ja ka siis on kasutatud kääritatud uba. Jaapani traditsiooniline toidulaud sisaldab üle 100 bioloogilised unikaalse toidu nädalas (!), millest sojatooted annavad vaid üksikud.

Alles viimastel aastakümnetel on soja muutunud peaaegu esmatarbe kaubaks toiduainetööstuses. Kõike seda toetab lugematu hulk valeinformatsiooni, mis kuulutab soja tervislikkust kõikides töödeldud toitudes. Aasia maades tarbitakse 90% kogu soja tarbimisest töödeldud kääritamata sojatoodetest.

Mis siis sojas nii halba on?

Sojaoad sisaldavad oma naturaalses olekus mitmeid toksiine ja anti-toitaineid.

Trüpsiini inhibiitorid piiravad valkude imendumist, põhjustades sellega kõhuvalu. Kõhuvalu tekib kuna eluks vajalike toitainete ja aminohapete imendumine on takistatud. Loomad, kes söövad suures koguses trüpsiini inhibiitoreid, kogesid mitmeid pankreasega seotud probleeme kaasaarvatud vähk.

Hemaglutiniin on aine, mis põhjustab vere punaliblede kogunemist ja trombi tekkeid. Nii trüpsiini inhibiitoreid kui ka hemaglutiniini peetakse kasvu pärssivateks aineteks kuna nad takistavad olulisi kehalisi funktsioone.

Fütaadid on järgmised toitainete imendumise takistajad. Peamiselt segavad nad kaltsiumi, magneesiumi, raua ja tsingi imendumist, tekitades sellega tõsise mineraalide defitsiidi. Tsink (nn tarkuse mineraal) on kõige tugevamalt blokeeritud mineraal sojas sisalduvate fütaatide poolt. Sealjuures sisaldab soja kõige rohkem fütaate tera- ja kaunviljade seast.

Fütoöstrogeenid on teatud taimedes leiduvad keemilised ühendid, mis on sarnased östrogeenile. Sojatooted sisaldavad eriti rikkalikult selliseid fütoöstrogeene, mis on võimelised inimese hormonaalse tasakaalu märkimisväärselt sassi ajama. Eriti kehtib see meeste puhul. On teaduslikult tõestatud, et suurema sojatoodete tarbimise korral kannatab oluliselt spermatosoidide arv. See näitab, et suur soja tarbimine vähendab testosterooni taset ning vähendab järglaste saamise võimalusi.

Geneetiline töötlemine

Tehes asja veelgi hullemaks, viimase aja uuringud näitavad, et üle 90% soja saagist on geneetiliselt muundatud. Mitmed iseseisvad ja sõltumatud uuringud on näidanud, et geneetiliselt töödeldud toidud (ingl k „GMO“) võivad tõsiselt kahjustada inimkeha. Viimane on kõhedaks tegev teadmine viimase aja toidulaual oleva soja osakaalu valguses.

Üks peamiseid süüdlasi on soja letsitiin, emulgaator, mida lisatakse töödeldud toitudesse selleks, et stabiliseerida koostisaineid omavahel. Sojauba on teine populaarne lisand, mida leidub täna erinevates toodetes alustades majoneesist ja salatikastetest, lõpetades kookide ja leibadega. Peale selle, et need kaks on väga populaarsed ning baseeruvad sojal, on nad ka enamjaolt saadud geneetiliselt muundatud sojaubadest.

Isegi orgaanilised tooted võivad sisaldada geneetiliselt muundatud soja letsitiini, kuna see konkreetne aine ei kuulu orgaaniliste nõudmiste alla. Ehk teisisõnu, selleks, et üks asi oleks orgaaniline, ei ole oluline, kas ta sisaldab geneetiliselt muundamata või muundatud soja letsitiini. Enamik mahetootjaid täpsustavad GMO soja letsitiini sisalduse oma toodetel, kuid alati on oluline uurida ja kontrollida.

Söö soja säästlikult ja ainult orgaanilist!

Kui sa oled otsustanud soja süüa, siis vali orgaaniline ja kääritatud soja. Soja piim, tofu, soja pähklid ja teised populaarsed toidud on eriliselt toksilised, kuna sisaldavad kääritamata soja. Paljud neist toodetest on ka eriti töödeldud ning geneetiliselt muundatud.

Erinevad sojatooted on potentsiaalselt ohtlikud väikelastele, kuna nad ei sisalda niivõrd laia valikut toitaineid nagu leidub ema rinnapiimas. Sojatooted ei sisalda esmatähtsaid rasvhappeid, kolesterooli, immunoglobuliini ja teisi vajalikke toitaineid, mida on vaja kognitiivsete oskuste ja närvide arenguks väikelapsel.

Sellised sojatooted nagu miso, tamari, shoyu, mis on nõuetekohaselt kääritatud, ei ole mitte ainult maitsvad vaid ka tervislikud, kui neid kasutada erinevate toitude juures. Kääritamine kõrvaldab peaaegu kõik anti-toitained ja toksiinid, mida leidub toores sojaoas.

Väikestes kogustes kääritatud orgaanilisi sojatooteid koos erinevate tervislike toitudega teeb su kehale head. Vastupidiselt ebaratsioonalsetele keemiliselt töödeldud sojatoodetele, mis teevad kehale rohkem halba kui seda head, mida lubatakse.

Allikas:
http://www.naturalnews.com/027358_soy_food_GMO.html
tõlge: http://minuoma.ee/tervis/?p=263

Mõned kommentaarid viimasest:
Guido: Panen paar copy/paste lõiku. Pikemalt võib lugeda http://www.uusalgus.ee/?pid=8. Olen ise seal käinud ja mürgitust pole sojatoodetest saanud:) Päris imelisi tervenemisi on seal toiduvaliku muutuse tõttu kogetud.
Eesti turul ei ole kaugeltki kõikide sojatoodete variatsioonid esindatud. Maailmaturul on neid märksa suuremas ulatuses. Siin on veel suur töö ära teha. Kuid, need, mis on esindatud on hea kvaliteediga. Oluline on, et enamuse puhul on tooraineks kasutatud geneetiliselt töötlemata sojauba. Sojapiimapulber, sojajogurt, tofu (sojajuust), tekstureeritud sojalihatooted, sojaõli, sojamajonees, sojajahu,sojaoad – on variatsioonid, mida võite omandada Eesti kaubandusketist. Sojakaste ja õli on isoflavoonide vabad tooted. Et sojauba kasutada toiduks, vajab ta pikaajalist keetmist ja eelnevat leotamist (3-4 tundi või kogu öö leotades seejärel keema lastes 15 minutiks, vee ära kallates ning 2-3 tundi uues vees keetes täieliku pehmenemiseni).
Ei maksa peljata ka sojaliha teksturaate, mis on üksnes kõrgel temperatuuril töödeldud ja veetustamise tulemusel saadud valgu produkt. Tekstureeritud sojaliha valmistamisel ei kasutata ühtegi lisaainet, säilitusainet ega muid keemilisi preparaate. Seetõttu kvaliteetsetest ja geneetiliselt töötlemata sojaubadest valmistatud tekstureeritud sojalihatooted on tervisesõbralikud ja maitsvad tooted meie toidulauale.
Soovitan “Ole terve” sojatooteid, mille valmistamiseks on kasutatud kvaliteetseid ja geneetiliselt töötlemata sojaube. Sojatooteid soovitatakse kasutada 45-90g päevas.

Muide, läksin ka sinna leheküljele, mille Kristiina oli tõlkinud ja lugesin sealt kommentaare. Müün tooteid, mille valmistamiseks on kasutatud AloeVerat. See on ka SG joogipulbri üks koostisosa, samas on aga inimesi, kellele aaloe toimib allergeenina. Arvan, et sama võib olla ka soja puhul.

Milles on sojavalgu unikaalsus ja eelis?
Sojaoad on suurepärane taimne allikas kõikidele asendamatutele aminohapetele, olles samal ajal loomse valgu ekvivalendiks, ületades seda oma balansseerituse tasemelt.
Sojavalgus on parem lüsiini ja arginiini suhe, mis on oluline arteroskleroosi ära hoidmiseks ja raviks.
Veel üheks lisakriteeriumiks sojavalgu eelistamisel on tema kõrge omastatavus (91 – 96% ).
Soja koosneb:
37 – 40% valkudest,
19 – 20% õlist ja
20 – 30% ekstraktiivsetest ainetest – pektiinid, dekstriinid, fermendid, sahharoos ja orgaanilised happed.
Kuna sojaõli koosneb 85% küllastamata rasvadest, on ta ka asendamatute rasvhapete ja fosfolipiidide allikaks.
Soja koostises olevad kiudained soodustavad seedimist ning tema bioloogiliselt aktiivsed ühendid omavad ravitoimet.
Letsitiini on sojas 2 – 3,5%, mis on üsna kõrge protsent. (Võrdluseks: nisujahus 0,06%, lihas 1,1%, munades 3,7%). Letsitiin stimuleerib hormoone ning aitab kaasa ajutegevusele, tugevdab närvide tööd, reguleerib proteiinide moodustumist ja happe-aluse tasakaalu.
Sojas sisalduvad bioloogiliselt aktiivsed ained (fütosteriinid ja saponiinid) võivad blokeerida kolesterooli imendumist, soodustades viimase eraldumist organismist.
Sojas sisalduv fütiinhape, mida kunagi peeti vaenlaseks, on hiljuti kuulutatud tõhusaks abivahendiks võitluses vähi vastu.
Soja on ainus loodusliku isoflavooni allikas, mida nimetatakse taimseteks östrogeenideks nende hormoonisarnase toime tõttu. Taimsed östrogeenid esinevad sojas isoflavoonglükosiididena.
Jaapanis jälgiti 17 aasta jooksul 142 875 naist, et selgitada seost rinnavähi esinemisriski ja toidust saadavate taimsete östrogeenide hulga vahel. Leiti, et taimsed östrogeenid – isoflavooni vähendavad rinnavähi rakkude kasvu. Sama on põhjus ka meeste eesnäärmevähi pärssimisel. Isoflavoonid on ka tõhus vahend üleminekuea vaevuste vähendamiseks.
Nii et õigesti valmistatud sojatooted ei tohiks midagi katastrofaalset esile kutsuda. Kui oled allergiline selle suhtes siis muidugi juhtub.

Helle: Mäletan, et nõuka ajal, kui räägiti soja kasulikest omadustest, siis toonitati, et sojatooteid tarbida üle 2 korra nädalas ei ole soovitatav. Ise tarbin sojaIDU pulbrit. Soovitan soojalt kõigile!
Andres: Suhtusin ka aastaid tagasi sojasse suht põlgusega (nagu eestlasele ikka kombeks uute asjade puhul) aga nüüd olen piimatooted täiesti sojatoodete vastu välja vahetanud.
Guidole kostaks : UUS Alguse tooted on tervislikkusest üsna kauged, sest väga paljudes toodetes kasutavad nad seda kõigejõledamat maitsetugevdajat E621, mis mitmetes riikides keelatud ja samuti on neil palju säilitusainetega tooteid. E211 koostoimest c-vitamiiniga on ju siin seal juba räägitud – otsene vähifaktor.
Made – sojaoal ja idul on siiski vahe sees. Sojaidu peetakse seni siiski vägagi väärtuslikuks. Aga idandamise reegleid on, et idu peaks olema 1cm pikkune, mitte palju suurem. Ja soja puhul siis nopidki vaid idusid.

Enn: kui leotada sojauba 16-24 tundi, siis kaob sealt kõik ebatervislik, see on ammu teada fakt.
Trüpsiin kaob ka fermentatsiooni tagajärjel, mitte vaid kääritamisel.
Termiline töötlemine on ka väga hea, samas olen saanud enda aias kasvatatud lillubade (punase ja valge õiega kolmemeetrine suur dekoratiivne uba) süüa ka toorelt ilma mingi probleemita, kuigi teised, kes seda söid, said toidumürgituse. Ma ise kasvatasin seda ja kõike, mida ma ise kasvatan, saan ma süüa probleemivabalt, kui ma panem armastuse sellesse protsessi ja samas on teistele kasulik lugeda toidupalvet, mis tuleb hingest. Siis see puhastab toidu.
Lugege soja tervislikkusest ja tema turvalisusest siit lehelt samuti: http://www.vegetarian.org.uk/factsheets/safetyofsoyafactsheet.pdf

Väike Müü: Ilma lisaaineteta sojajogurti-,juustu-,piima jpm. saad ise valmistades. Tarbin sojatooteid 15 aastat ja see rikastab vägagi minu toidulauda. Kõike kirjutatut ei saa võtta üks ühele ja parem on järgida oma sisetunnet.
Vaata http://www.sojapood.ee/

Kaarel: muide, ka Supergreens pulbris on sojaletsitiin sees (täiteainena).

Haavandtõbi on üsna salakaval haigus

Tüüpiline kaebus, millega haige arsti poole pöördub on “Kõht valutab”.
Variante, miks kõht valutab, on mustmiljon, alates naistehädadest ja lõpetades põletikulise pimesoolega. Üsna tihti kahtlustab patsient aga: äkki on mul maohaavad?
Või on haige kaksteistsõrmiksool? Et elu on stressirohke ja söök juhuslik ning tihti mitte just kõige tervislikum, on alust kahtluseks küll.

“Haavandtõbi on üsna salakaval haigus,” ütleb Ida-Tallinna Keskhaigla gastroenteroloog Toomas Kariis. Mõni, kellel on suured vaevad, polegi tegelikult väga haige. Ja vastupidi – mõnel ulatub haavand juba läbi maoseina, aga valu ei olegi.

Toomas Kariisi sõnul võib haavanditesse haigestumist lahterdada nii – kaksteistsõrmiksoole haavandid tekivad rohkem noorematel inimestel, maohaavandid vanematel. Viimasel on ka täiesti lahtiseletatav põhjus – suur osa maohaavanditest on tingitud ravimite tarvitamisest.

Tegelikult seisavad arstid igasuguse ravi puhul valiku ees, sest iga rohi toob kaasa nii head kui ka halba. Ja arsti ülesanne on riske kriitiliselt hinnata, et millal oodatav kasu kaalub üles kahju.
“Meil on võimalik kasutada haavandi ärahoidmiseks omaette ravimeid, mis pärsivad maohappe teket. Arstid on teadlikud ja nendele haigetele, kel on kõrgem risk haavandtõve saamiseks, need ravimid ka määratakse,” kinnitab dr Kariis. “Ja loomulikult ei saa kõik inimesed, kes näiteks tihti valuvaigisteid võtavad, maohaavu. Ikka peab olema teatud soodumus.”

Noorte inimeste haavandite tekkimist põhjustab tihti Helicobacter pylori. Uuringud näitavad, et kui inimesel on see mikroob organismis, ägeneb olemasolev haavand üsna sageli.

Paha bakter - Helicobacter pylori

Helicobacter pylori on mikroob, mille inimene saab oma elu jooksul suu kaudu. Eestis on sellise nakatumise tase äärmiselt kõrge. “Samas ei ole see bakter ka saja-protsendiliselt süüdi haavandite tekkes,” täpsustab Kariis.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla gastroenteroloogil dr Mart Riisperel on Helicobacteri suhtes oma seisukoht: “Teda süüdistatakse kõiges ja tema kaela aetakse väga palju paha. See bakter on üks väga mugav asi, millega väga paljud inimesed on väga palju profiiti lõiganud. Oli näiteks aegu, aastail 1960 – 1980, kui gastroenteroloogias oli väga populaarne krooniline atroofiline gastriit, mida peeti vähieelseks seisundiks. Seda uuriti igatepidi, tehti dissertatsioone ja muud teadust selle kallal. Aga sellel kroonilisel atroofilisel gastriidil oli üks viga – ta ei toonud tulu, sest seda ei saanud ravida. Mis tähendab, et ravimifirmadele ei olnud see üldsegi mitte hea asi. Tüütu värk, kui nii öelda.”

Samas kinnitab dr Riispere, et Helicobacter on tõepoolest paha bakter, mis tuleb ära tappa ehk antibiootikumidega organismist eemaldada. “Selleks kasutatakse kolmikravi eri variante. See tähendab kaht eri antibiootikumi ja ühte maohappe sekretsiooni pärssivat ravimit, tänapäeval on selleks prootonpumba inhibiitor.” Teisisõnu – vaja läheb hästi palju ravimeid ja see on ravimitööstusele ülimalt kasulik.

Et teada saada, kas inimesel on see paha bakter kõhus, tuleb teha endoskoopia, kus mao limaskestast tükike prooviks võetakse. Kaudne võimalus on teha hingamistest või uurida antikehasid vereproovist.

Samas ütleb aga dr Riispere, et kõiki maohaavu ei saa bakteri kaela ajada. Bakter võib küll haiguse kulgu mõjutada, tüsistusi tekitada, aga et see oleks ainus haavandi põhjus – no päris nii see ikka ka ei ole. “Elu pole nii lihtne,” võtab dr Riispere asja kokku.
Tema sõnul on kõige sagedasem maohaavandi põhjus lihtlabane aspiriin, mida täna-päeval kasutatakse väga palju. “Eelkõige soovitavad seda kardioloogid nn verevedeldajana. Ütlevad, et lisandid, mis haavandite teket pärsivad, on juu-res, aga see on vale jutt. Kui magu aspiriini ei kannata, siis ei kannata. Kui kannatab, võid seda peoga sisse süüa ja ei miskit.”

Haavandtõve kujunemisel on ilmselt mingi osa ka pärilikkusel. “Haigus ei ole geneetiliselt pärandatav selles mõttes, et kui emal olid maohaavad, siis lapsel on ka. Aga alati on emal ja lapsel terve rida sarnasusi, ja need ei pruugi olla ainult välised, vaid ka organismi talitluse sarnasused. Aga kui me räägime ravimitest tingitud haavanditest, siis siin pärilikkuse tegur ei kehti,” ütleb dr Toomas Kariis.

Stress ja maohaavad

Tihti kuuleb üht ja teist kaeblemas, et näe, ma sain stressist maohaavad. “Stress vähendab limaskesta kaitsevõimet ning see muutub igasuguste ärritajate suhtes tundlikuks. Olgu see ärritaja siis ravim või keha enda poolt toodetav aine, nt pepsiin (maoensüüm, mis katalüüsib valkude hüdrolüüsi. Toim.), millel on haavandite tekkes ka oma osa. Või siis see sama hape, mida magu toodab. Piltlikult – kui inimene ei söö, sööb magu iseennast.

Omaette asi on stresshaavand, mis võib tekkida rasketel haigetel. Kusjuures tegu ei ole stressiga selle tavamõistes – ületöötamine, pinge jne. See on nö orgaaniline koormus organismile, põletushaavade või operatsioonide järgne. Ehk teisisõnu – tegu pole vaimse ülekoormuse, vaid organismi kahjustumisega väga ekstreemse olukorra tõttu,” selgitab Toomas Kariis.


Haavandtõbe peavad arstid gastroenteroloogias üheks lihtsamaks haiguseks. Samas valmistab see arstidele tõelist muret, sest haavandtõve kaebused ei ole väga sageli sellised nagu raamatus kirjas. Sestap saadetakse haiged vähimagi haavandtõve kahtluse korral ikka endoskoopilistele uuringutele.

Aga ükskõik, kui vaevarikas on haigus või kui ebameeldiv on selle diagnoosimine, siis erinevalt mitmest muust tõvest maohaavandisse üldjuhul ei sure. “Kõik, kes elavad, surevad,” on Kariis esmalt fataalne. Surma võivad aga põhjustada haavandi tüsistused. Näiteks haavandi verejooks, mil inimene piltlikult öeldes verest tühjaks jookseb. Või mulgustumine, mis toob kaasa ägeda kõhukelme põletiku. Seega – tüsistunud haavandisse võib surra küll.”

Ille Grün-Ots
PL 11. november 2005

Kronomeditsiin uurib rütme meie sees

Maria Teiverlaur

“Kui võtan jutuks biorütmid, hakkab enamik kolleege kätega vehkima ja kuulutab need kohe ebateaduseks. Tegelikult pole aga asi hoopiski nii. Biorütme uurivad tänapäeval paljude valdkondade teadlased ning ma ennustan, et nende tähtsust hakatakse järjest enam teadvustama,” väidab meditsiinipsühholoog Maria Teiverlaur.

Biorütme uurivad nii bioloogid, morfoloogid, füsioloogid, matemaatikud, füüsikud kui ka meedikud. Biorütmoloogias on juba välja kujunenud niisugused iseseisvad uurimisvaldkonnad nagu kronobioloogia, kronopatoloogia, kronoteraapia, kronofarmakoloogia ja kronoprofülaktika. Nüüdisajal ei räägita ainult kronobioloogia ja kronomeditsiini teoreetilistest saavutustest, vaid ka praktilisest kasust eeskätt kosmonautikas, töö organiseerimises, haiguste diagnostikas ja ravis.

Biorütmid on välja kujunenud evolutsiooni käigus ning väljenduvad eluavalduste rütmilises kordumises, mis on iseloomulik nii üheraksetele kui hulkraksetele organismidele. Inimese organismis võime eristada palju erinevaid rütme, nagu südame- ja hingamisrütm, menstruaaltsükkel ja mitmed muud.

Organismi elundkondade aktiivsus muutub ka kellaajati. Näiteks endokrinoloogias on teada, et eeskätt ainevahetust korraldava neerupealise koore hormooni kortisooli tase veres on maksimaalne hommikupoole ööd, kasvuhormooni oma aga enne südaööd. Rinnapiima eritumist reguleeriv hormoon prolaktiin saavutab maksimaalse taseme veres kella 4 ja 24 paiku. Kronomeditsiin on avastanud, et ka näiteks hüpertooniatõve korral on häiritud vereringluse rütm. Kui tervetel inimestel öösel arteriaalne vererõhk langeb, siis näiteks maohaavanditega haigetel seda ei juhtu. Muutusi organismi rütmides on juba ööpäeva lõikes hulganisti ja neid kõiki ei jõua üles lugeda. Kindlasti peab aga teadma tõde, et rütmiline aktiivsus tagab elunditele võimaluse puhata.

Täpsemalt määratledes on biorütm teatud kindla ajavahemiku järel tekkiv bioloogilise protsessi muutus, mille intensiivsus ja kiirus võivad olla erinevad. Kui rütm muutub või kaob, tekib meie organismis kaos. Biorütmide uurimine on andnud uusi võimalusi paljude tervisega seotud probleemide lahendamiseks nii teoreetilises kui ka praktilises meditsiinis. Mõningail andmeil on rohkem kui 30 protsenti maailmas ilmuvast kronobioloogiaalasest kirjandusest pühendatud just terve ja haige inimese biorütmide analüüsimisele. Märkimisväärne äge või krooniline desünkronoos võib ka omalt poolt kaasa tuua mitmesuguseid neurootilisi häireid – ärevust, depressiooni, isegi raskemaid psüühilisi hälbeid. Kuna stressi osatähtsus inimeste elus järjest suureneb ja bioloogiline rütm seda omalt poolt mõjutab, siis seda enam on vaja aja faktori mõju organismile põhjalikult uurida.

Rütme on igasuguseid

Igat organismi võime vaadelda kui ajalist organisatsiooni, mis kätkeb endas palju erinevaid bioloogilisi rütme. Need rütmid võivad olla väga erineva kestusega alates millisekundilise pikkusega rakusisestest protsessidest kuni kogu organismi haaravate tsükliteni, mille pikkus võib ulatuda mõne aastani. Kõige enam on teadlased tähelepanu pööranud sesoonsetele ja muidugi ööpäevarütmidele, mida nimetatakse mõnikord ka tsirkaadilisteks, milline nimetus tuleneb ladinakeelsetest sõnadest circa – ligikaudu ja dies – päev. Viimastel aastatel on rohkesti käsitletud 24 tunni piiresse mahtuvaid biorütme, teiste hulgas unerütmi. Aastarütme, näiteks lindude rännet, sigimistsüklit, karvavahetust, on palju uuritud loomariigis.

Bioloogilise aja kontseptsiooni, mille Vladimir Vernadski arendas välja juba rohkem kui pool sajandit tagasi, on hiljem täiustatud ning uurimise alla on võetud organism koos väliskeskkonnaga. Leitud on otsene side biorütmide ning ühelt poolt organismis eluks vajalike tingimuste püsivust reguleerivate homöostaasimehhanismide, teisalt aga adaptatsiooni- ehk kohanemisprotsesside vahel. Biorütme võib kasutada ka instrumendina uurimaks bioloogilist aega, mis sõltub tugevasti inimese vanusest, ainevahetusest ja selle kiirusest. Organismi kronotüüp näitab ära organismi aktiivsusperioodi päevas ehk selle, kas inimene on “lõoke”, “tuvi” või “öökull”. Märgatud on sedagi, et esineb kronobioloogilist labiilsust, mis tähendab, et kronotüüp on suhteline ja võib muutuda – “lõokesest” võib saada “öökull” ja vastupidi.

Ajalisi rütme leidub väga laialdaselt nii elus- kui eluta looduses. Teadlased on avastanud, et isegi valude puhul ilmnevad ajalised seaduspärasused. Näiteks algab enamik peavalusid ajavahemikus kella 10–18, seevastu migreeni-tüüpi peavaludel on kalduvus tekkida öösel, eriti hommikupoole ööd.

Mürki tasub võtta päeval!

Lausa praktiliselt tähtis oleks igaühel tunda oma kronoresistentsust, sest organismi vastupanuvõime sõltub kellaajast. Kellaaeg mõjutab isegi niisugust asja nagu inimese vastupanuvõime keemilistele mõjutustele, sealhulgas mürkidele. Nii näiteks võib teatud kogus toksilist ainet osutuda eluohtlikuks, kui see on sisse võetud öösel, aga sama kogus sama ainet ei pruugi tuua kaasa surmaohtu, kui neelame selle alla hommikul või päeval. Niisuguse nähtuse põhjus peitub asjaolus, et organismi reageering mitmesugustele ainetele oleneb neerupealiste koore aktiivsusest. Kui areneb kronofarmakoloogia, siis avaneb meil tulevikus võimalus arvestada keha kronobioloogilisi seaduspärasusi ka ravimite tarvitamisel ning optimiseerida senisest märksa enam sissevõetavate ravimite koguseid.

Mida raskem haigus, seda suuremad rütmihäired

Nii nagu esineb häireid igas muuski valdkonnas, nõnda tuleb neid ette ka bioloogiliste rütmide puhul. Viimaseid mõjutab alati tugev ja pikaajaline stress, samuti psüühilise ja füüsilise tervise rikked. Kronomeditsiini üks põhilisi tõdesid ütleb, et mida raskem on haigus, seda enam häiruvad ka organismi rütmid.

Tänu arstiteaduse edusammudele on kadunud mõnedki rängad tõved, nagu rõuged, katk, pidalitõbi. Kuid seevastu on tekkinud mitmeid uusi hädasid-haigusi, mida ennem ei tuntud. Viimaste aastakümnete farmaatsia hoogne areng on kaasa toonud ravimiallergiad, ilmunud on uus “katk” – aids, suurenenud tehis- ja siirdatud organitega kaasnevad probleemid, ning kindlasti ei saa märkimata jätta ka desünkronoosiga seonduvaid küsimusi. Desünkronoose – patoloogilisi muutusi organismis, kus häiruvad inimese bioloogilised rütmid ning nende seos ja kooskõla väliskeskkonnaga – tekib nüüdisajal üha rohkem. Praegusel tehnika ajastul, mil peame sageli sõitma kaugele ja ületama mitmeid ajavööndeid, on desünkronoosi olemuse tundmine väga tähtis.

Üle ajavööndite

Inimesed, kellel on elus ette tulnud pikemaid sõite, teavad, et ajavööndi muutus toob endaga kaasa enesetunde halvenemise. Viimane on tingitud sellest, et inimese organism – tema biorütmid – ei jõua piisavalt kiiresti kohaneda uue ajare_iimiga. Tekib ebakõla organismi sisemiste bioloogiliste rütmide ja väliste ööpäevarütmide vahel, samuti häirub sisemiste rütmide omavaheline kooskõla. Desünkronoosi pikkus ja tugevus sõltub eelkõige sellest, mil määral ümbritsev keskkond muutub ehk siis mitu ajavööndit ületatakse, aga samuti sõltub see inimese tervislikust seisundist.

Kaugel reisil tekkinud desünkronoosi tulemusena häirub inimese vererõhk, kehatemperatuur, diurees, pulsi- ja hingamissagedus, muutub lihaste jõudlus ja isegi leukotsüütide ehk valgeliblede arv perifeerses veres. Tihtipeale muudab desünkronoos inimese kergesti ärrituvaks, ilmnevad une-, südametegevuse- ja seedehäired. Uuringud näitavad, et 7–10 ajavööndi ületamisel taastub südame rütm alles viiendaks, higieritus kaheksandaks, kehatemperatuur viiendaks kuni kümnendaks päevaks või isegi hiljem. Desünkronoos muudab ebatäpseks ka inimese ajataju, mis kergesti kohanevatel inimestel taastub ühe-kahe päeva jooksul, raskematel juhtudel võtab see aega viis-kuus päeva.

Pikad, mitmeid ajavööndeid ületavad lennureisid põhjustavad häireid kõikides psüühilistes ja füsioloogilistes rütmides. Vana, reisieelne rütm ei ole uues keskkonnas adekvaatne, nii-öelda uue biorütmi kujunemine, mis vastaks kohalikule ööpäevarütmile, nõuab aga aega. Eriti vajalik on organismi kiire taastumine sportlastele.

Mõned autorid soovitasid 1930. aastatel desünkronoosi ületamiseks juba enne väljasõitu oma elurütm ümber kohandada selle maa ajarütmiga, kuhu sõidetakse. See õpetus osutus aga vääraks, kuna organismi sisemiste ehk biorütmide kujunemisel etendavad määravat rolli just välised rütmid, nagu ööpäev jt.

Tänapäeval bioloogiliste rütmide alased uuringud jätkuvad. Saadud tulemused rikastavad teooriat, kuid lubavad teha ka praktilisi järeldusi. Järgnevalt mõningaid soovitusi, mis aitavad reisidel kiiremini ületada desünkronoosi ja kohaneda uue ajavööndiga.

Viis nõuannet

1. Nädal enne ärasõitu püüdke mitte kinni pidada kindlast päevarezhiimist ehk siis varieerige söömise, töötamise ja magamaheitmise kellaaegu.

2. Sõidu ajal püüdke magada. Kõige paremini mõjub uni, mis tekib ilma rahusteid ja unerohtusid tarvitamata.

3. Reisi sihtpunkti jõudmisel lülituge kiiresti aktiivsesse tegevusse. Eriti positiivne toime on just füüsilisel koormusel.

4. Võimaluse korral planeerige sihtpunkti jõudmine õhtuks, ööseks või varahommikuks, et oleks võimalik veel magada.

5. Kohalikule ajareźiimile minge üle kohe, saabumise päevast alates.

Lisaks desünkronoosile avaldab inimese organismile kahtlemata nõrgestavat mõju ka uute kliimatingimustega kohanemine. Seepärast peavad sportlased vähemalt viis, aga kohati isegi kuni kümme päeva enne võistlust kohale sõitma, et harjuda uue ajavööndi ja ka kliimaga. Turistina reisides või komandeeringusse minnes oleks aga samuti kasulik teada desünkronoosi olemust, et tuhandeid kilomeetreid kodust eemal olles kiiremini ja paremini kohaneda uue ümbritseva keskkonnaga ning elada sisse aega, mis reisi sihtpunkti saabumisel ei vasta organismi rütmidele.

Kronomeditsiiniga tegelejad on veendunud, et 21. sajandil muutub biorütmide uurimine veelgi aktuaalsemaks ning meditsiini täiustavad uued meetodid ja võimalused.

MARIA TEIVERLAUR (1955) on Akadeemia NORD kliinilise psühholoogia õppetooli juhataja, professor.
Horisont 4/2002

Igale ravimile oma kellaaeg

Kui võtad rohtu õigel ajal, võib selle mõju olla kümme korda suurem kui tavalise kolm korda päevas manustamise puhul.
Haiguste ja biorütmide koosmõju uuriv kro­nomeditsiin on jõudnud järeldusele, et ravi­mi efektiivsus sõltub paljugi just sellest, mil­lise biopäevi tsükli millises faasis see on võetud. Praeguseks on inimese organismis avastatud umbes 500 biopäevi eri tasanditel: rakkudes, kudedes, organites. Need rütmid kestavad tuhandikest sekunditest kuni mit­mete aastateni. Eri inimestel on need erinevad ja tänapäeval arvatakse, et päevase aktiivsuse rütm on geneetiliselt määratud ning elu jooksul see ei muutu.
Kuigi arstid veel inimese isiklikest biorütmidest sõltuvat ravi ei määra, on mõnede ravimigruppide efektiivsuse ja tarvitamisaja seost juba uuritud. Nende arstimite mõju sõltub ööpäevasest rütmist, mille kestus on 24 tundi, mõnedel inimes­tel ka 22-28 tundi. Sellises rütmis töötavad neerud, neerupealised, kilpnääre, samuti transporditakse analoogses rütmis maksast verre glükogeeni.
Hommik
Kõige rohkem on kronomeditsiinis uuritud hormoonide tootmist. Kindlaks on tehtud parimad hormoonpreparaatide tarvitamise ajad. Näiteks võib tuua glükokortikoidid, mida määratakse põletikuliste haiguste, bronhiaalastma raskete vormide ja mõnin­gate allergiate korral. Nende preparaatide puhul on väga oluline arvestada, millises rütmis organism ise glükokortikoidhor­moone sünteesib.
Hormoonide tootmine suureneb öösel, kell 6-7 hommikul saavutatakse maksi­mum. Pärast seda hakkab nende tase veres langema ja kuni õhtuni jääbki madalaks. Selleparast soovitataksegi hormoontab­lette võtta hommikul vara, et mitte rikkuda enda hormoonide rütmi. Doosi võib jagada ka nii, et umbes 80% võtta vara hommikul ja ülejäänud kella 11-12 ajal. Sellises rütmis töötab näiteks ka kilpnääre.
Päeva esimesel poolel on soovitatav annustada selliseid südamepreparaate nagu beetablokaatorid, ja kui neid peab tarvitama kaks korda päevas, siis tasuks suurem doos võtta hommikul ja väiksem õhtul. Kuna meie süda töötab tavaliselt aeglasemalt õhtul ja öösel ning kiiremini hommikul ja päeval, siis on ka südameravimeid mõt­tekas võtta õhtul väiksem doos, et mitte aeglustada südamerütmi rohkem kui vaja.
Päev
Allergiavastaseid antihistamiine soovi­tatakse jällegi võtta päeva teisel poolel, sest siis on organism palju vastuvõtlikum histamiinile, mida organism toodab ja mis tekitabki allergianähte - löövet, nõgestõbe, turseid. Nii tabad kaks kärbest ühe hoobiga - suurendad ravimi efektiivsust ja vahen­dad preparaadi kõrvalmõjude ohtu.
Õhtu
Paljud naised kannatavad rauavaeguse all: väsimus, nõrkus, südame-vereringe prob­leemid ja muutused limaskestas on vaid osa sümptomitest. Kuna raua ülejaak võib oma­korda põhjustada tõsiseid kahjustusi, peaks silmas pidama, et hemoglobiini aktiivne süntees toimub organismis õhtuti, mistõttu peaks ka rauapreparaate võtma päeva teisel poolel. Päevasel ajal ei jõua organism rauda lõplikult omastada ja võib põhjustada kõr­valtoimeid. Kuid liha tasub süüa just päeva esimesel poolel, sest toiduainega organism sattunud raua omastamine -ja verre imendu­mine võtab kauem aega.

tervispluss juuli 2004

Uuring: Õhtune söömine teeb paksuks

Nüüd on see teaduslikult tõestatud - öine külmkapi kallal maiustamine teeb paksuks!
Illinois' ülikooli teadlased leidsid, et see, millal sa sööd võib rohkelt rolli mängida rasvumisel, kui ainult see, mida sa sööd, kirjutab BBC News.

Teadlased leidsid, et kui hiired sõid ebatavalistel kellaaegadel, võtsid nad ka kaks korda rohkem kaalust juurde, olenemata treeningust ning süües sama palju kui teised.

Viimased uuringud viitavad keha sisemisele kellale, ööpäevastele rütmidele, millel on roll keha energiakasutusel. Siiski on seda olnud raske kindlaks teha.

Uuringu autor Deanna Arble ütles: "Üks uuringu huvigrupp oli vahetustega töötajad, kes kalduvad ülekaalulisusele. See pani meid mõtlema sellele, et valel ajal söömine võib olla kaalutõusul abiks."

Kuus nädalat kestnud uuringus vaadeldi kaht hiirtegruppi, kellele söödeti sama rasvarikast toitu. Ühe grupi loomi söödeti aga ajal, mil nad oma tavalise unetsükli järgi magama pidanuks. Tulemusena võtsid need hiired teise rühma loomadest kaks korda rohkem kaalus juurde, kuigi liikusid sama palju ja ka toidu kogused olid võrdsed.

Uurijate hinnangul saab tulemusi üle kanda ka inimestele, kuid see pole veel kindel.

www.naistemaailm.ee
7.09.2009

Rikkis bioloogiline kell toob diabeedi?

Briti teadlased on avastanud seose bioloogilise kella ja diabeeti haigestumise vahel.
Teadlaste sõnul on mitmed uuringud näidanud, et sisemise kella väärtalitus, liiga vähene ööuni, võib diabeeti haigestumisel suurt rolli mängida, kirjutab Nature Genetics.
"Meie uuring näitas, et bioloogilisel kellal on diabeediga seos," sõnasid uurijad.

Bioloogiline kell reguleerib inimese une- ja ärkvelolekurütme. Nende rütmide häirumine võib teatud tingimustes aga haiguse esile kutsuda.

Teadlased analüüsisid, kas ja kuidas geneetilised muutused haigusi esile kutsuda võivad.
Uurijad avastasid, et teatud geenimutatsiooniga inimestel oli vererõhk ja veresuhkru tase tavapärasest kõrgemad.
Need kaks asja mõjutavad samas ka sisemist bioloogilist kella ja organismi ööpäevaseid rütme.

Uurijad loodavad, et nende avastus aitab leida uusi võimalusi diabeedi ennetamiseks ja raviks.

www.naistemaailm.ee
2009, 15.juuli

Õpi tundma oma sisemist kella

Kas oled öökulli, lõokese või tuvi tüüpi inimene? Oma sisemise kella tundmine aitab elada stressivabalt ja vähendab väga paljude haiguste riski.
Uuringud on viimastel aastatel tõestanud, et inimese sisemine rütm ehk kell on peamiselt tingitud geenidest. Igaühel on sisemine bioloogiline kell (paljudel isegi mitu), mis määrab kindlaks, millal ollakse energilised ja millal soovitakse magada. Teadlased avastasid alles hiljuti keemilise "lüliti", mis kontrollib inimese bioloogilist kella reguleerivat geneetilist mehhanismi - kuigi protsessiga on seotud mitmed geenid, kontrollib kogu mehhanismi üks aminohape.


"Sisemise kella kuulamine muutub üha suuremaks probleemiks. Loomuliku elurütmi häirumine aga mõjub otseselt tervisele," ütleb kronobioloog Timo Partonen. "Esmalt väljendub see uinumisraskustes. Kui elada pikemat aega häiritud sisemise kella tempos, võivad järgneda tunduvalt tõsisemad haigused: südame-veresoonkonna tõved, ainevahetushäired. Ka depressioon, täiskasvanute diabeet ja isegi teatud vähivormidesse haigestumise risk kasvab." Haiguste riski tõstab alati tugev ja pikaajaline stress, samuti psüühilise ja füüsilise tervise rikked. Kronomeditsiini üks põhilisi tõdesid ütleb, et mida raskem on haigus, seda enam häirub ka sisemine kell.


Erinevused sisemiste kellade vahel on suured, sest "kellageenid" toimivad igal inimesel erinevalt. Ühe vaimsete ja füüsiliste võimete kõrgpunkt on kukelaulu ajal, teisel kesköö paiku. Mõned tunnevad end pimedatel sügisõhtutel väga väsinutena, teised ei märkagi aastaaegade vaheldumist.
"Peale selle, et jaguneme lõokesteks ja öökullideks, on erinevused ka selles, millal tunneme end kõige unisematena," selgitab Partonen. Kronobioloogid eristavad hommiku- ja õhtuuniseid ning segatüüpi inimesi. Tema käsitluse kohaselt määrab kronotüübi meie une keskaeg. Kel see nihutatud õhtu poole, sellel on varane, kel hommiku suunas, sel on hiline kronotüüp.
"Iga kümnes on õhtuinimene, kes peaks tegelikult minema magama öösel kell kolm ja tõusma hommikul kell üksteist. Umbes viiel protsendil inimestest aga tiksub sisemine kell täpselt vastupidi: nende uni peaks algama juba õhtul kell kuus. 85 protsendil on kell leebem, nad kuuluvad "tuvi" ehk segatüübi alla ja saavad hommiku- või õhtuunisust klapitada igapäevaeluga. Kahjuks on ühiskond tugevalt orienteeritud "lõokestele", "öökullidel" seevastu on aga väga raske kaheksast viieni elu elada," ütleb kronobioloog.
"Kõige enam mõjutab aga tervist vahetustega töö. Öise töö kahjulikust mõjust on teatud ju pikka aega, alles nüüd on hakatud sellesse tõsiselt suhtuma." Inimene tunneb end kõige paremini siis, kui tal on võimalik oma igapäevaelu elada enam-vähem sisemise kella taktis.

Loomulik ööpäev on 24 tundi ja 11 minutit pikk
Keha sisemine kell, mis on seatud päikesetõusu ja õhtuse pimenemise järgi, muutub loomuliku tsüklina, mida nimetatakse ööpäevarütmiks. Inimese sisemine kell töötab keskmiselt rütmiga 24 tundi ja 11 minutit.
Silma võrkkesta kahjustusega ja pimedate inimeste ööpäev on nägijate omast pikem. Ka siis, kui normaalse nägemisega inimene sulgeda täiesti pimedasse ruumi, hakkab bioloogiline kell valetama - tavaliselt ette käima. Isegi vananedes muutub bioloogilise kella rütm. Naised vanuses 20-50 aastat kalduvad ärkama varem kui mehed. Umbes 52. eluaastal bioloogilised kellad ühtlustuvad.
Tavaelus korrigeerivad ajus asuvad nn kellageenid päevavalguse järgi organismi ööpäeva aga 24tunniseks- keeravad valguse abiga sisemist kella iga päev tagasi. Kui loomulikku päevavalgust napib, aitavad rütmi stabiilsena hoida valguslambiseansid.
Keha sisemine kell on tundlik mehhanism, mis võimaldab tulla toime muutustega ümbritsevas keskkonnas ja reguleerib keha erinevaid funktsioone. Peale une-ärkveloleku rütmi stabiilsena hoidmise reguleerib inimese sisemine kell ka kehatemperatuuri, siseelundite toimimist, hormoonide tootmist. "Kellageenid" reguleerivad isegi näljatunde tekkimist.

Suveajale üleminek põhjustab tervisehäireid
Peale haiguse võib inimese harjumuspärast sisemise kella rütmi häirida ka näiteks üleminek vahetustega tööle (eriti öötööle!), samuti pikad lennureisid. Isegi suve- või talveajale üleminek mõjutab Tuuli Lahti äsja Helsingi Ülikoolis tehtud väitekirja andmetel pea kõikide tervete inimeste une-ärkveloleku rütmi ja une kvaliteeti. Ning seda nädal aega järjest! Ka Rootsis läbi viidud uuringu kohaselt suurenes seal suveajale üleminekul südameinfarktide arv tervenisti nädala aja jooksul.
Et organism on kella tagasikeeramisega harjunud, talub põhjamaalane talveajale üleminekut paremini kui suveaja algust, nii nagu on ka läände lendamine enamasti mugavam kui itta lendamine.
Inimese sisemine kell suudab toime tulla ühe, maksimaalselt kahetunnise ajavahega, nendib Lahti. Talveajale üleminek enamasti väga suuri probleeme ei tekita. Küll aga võib ebamugav kohustus ärgata kevadel tund aega varem põhjustada niigi kehva unega inimesele tunduvalt tõsisemaid tervisehäireid, suurendades ka paljude haiguste, näiteks diabeedi riski ning muutes inimesed altimaks alkoholi liigtarbimisele, rasvumisele, depresiooninähtude ilmnemisele. Hamstritega tehtud laborikatsetes näiteks lühendas pidev une-ärkveloleku rütmi häirimine tunduvalt nende eluiga.

Nii töötab sinu sisemine kell
00.00 Kõik õppurid peavad sel kellaajal juba kindlasti magama. Öise une esimene faas on võrreldes hilisematega sügavam, aju verevarustus intensiivne. Aju närvirakud on aktiivses tegevuses. Ka kasvuhormooni toodab organism enim just öösiti, niisamuti uuenevad keharakud.
04.00 REM-une ehk nn unenägude une faas. Aju elektriline aktiivsus tõuseb ja on ligilähedane ärkvelolekule. Ka see öise une faas on õppurile väga tähtis - just hommikupoole ööd kinnistub päeval õpitu mällu. Unehormooni melatoniini tootmine väheneb.
04.30 Kehatemperatuur on nüüd ööpäeva madalaim ning organism kõige väsinum ja loium. Öises vahetuses töötajad on just sel kellaajal kõige unisemad, tööõnnetuste risk on suurim.
05.00 Kehatemperatuur hakkab tasapisi tõusma ja organism ärkamiseks valmistuma. Aktiveerub sümpaatiline närvisüsteem. Keha hakkab tootma noradrenaliini, veresooned laienevad, ka ülemine vererõhk ja pulsisagedus suurenevad.
06.00. Stressihormooni kortisooli toodab organism just kel kellaajal kõige rohkem. Kortisool leevendab põletikke (näiteks sügelust põhjustavad nahahädad häirivad varahommikuti vähem). Kortisool on aga ka hormoon, mis mõjutab aju söögiisukeskust. Kui oled pidevalt sunnitud kell kuus hommikul tõusma, ehkki tahaksid veel magada, soodustab kõrge kolesteroolitase organismi rasva ladestumist kõhupiirkonda ja suurendab söögiisu. Lisaks pärsib vähene uni süsivesikute põletamist, mistõttu süsivesikud muunduvad rasvadeks ja ladestuvad taljel.
06.30 Meessuguhormooni testosterooni tase mehe organismis on sel kellaajal kõrgeim. Enamik mehi ei ütle seetõttu kunagi ära väikesest varahommikusest seksist.
08.00 Äratus! Kõige loomulikum on ärgata koidu ajal, koos loomuliku päevavalgusega. Söö tervislik, nn aeglasi süsivesikuid sisaldav hommikueine, nii säilitad hommikuse reipuse tundideks. Kiirete süsivesikute söömine tõstab järsult veresuhkru taset ja põhjustab väsimust.
09.00 Kui eelistad end vormis hoida hommikuti, hoidu pingutavatest treeningutest. Lõviosa südameinfarktidest saadakse esimestel ärkvelolekutundidel ajavahemikus kella 8-12ni. Keha vajab aega, et südame verevarustus normaalselt tööle hakkaks. Ka trombide tekke oht on hommikuti kõrgeim.
10.00 Reipust ja energilisust tuleb kogu aeg juurde. Inimese lühimälu töötab ajavahemikul kell 10-12 kõige täpsemini, seetõttu sobib sel ajal läbi viia koosolekuid, mõttetalguid jne. Lühimälu kestus algab mõnest sekundist ja võib ulatuda paari tunnini.
12.00 Aju töötab ajavahemikus 12-13 kõige erksamalt (kui oled söönud tervisliku hommikueine ja pole vahepeal maiustanud, vastasel korral läheb osa energiast seedimisele). Sinu keskendumisvõime on päeva parim - pea just sel ajavahemikul tähtsaimaid töökohtumisi, soorita eksameid jms.
13.00. Kui oled kell 12-13 söönud lõunat, kipud nüüd väsima. Kerge roidumustunne võib kesta kuni kella 16ni, liiklus- ja tööõnnetuste risk on võrreldes ennelõunase ajaga suurem. Siiski töötab inimese pikaajaline mälu sel ajal hästi. Sobiv aeg näiteks hommikul õpitu kordamiseks.
13.30 Pärastlõunane aeg on ühe Itaalias läbi viidud uuringu kohaselt väga sobilik uue inimese tegemiseks. Sperma hulk on ööpäeva lõikes suurim ja spermatosoidid liikuvamad. Ka naiste organismis on sel kellaajal rohkelt testosterooni, mis võib pärastlõunase seksi mõlemale parnerile väga nauditavaks muuta.
14.00 Paras aeg pärastlõunaseks kohvi- või kvaliteetse kange tee pausiks - kofeiin peletab väsimustunnet. Kehatemperatuur tõuseb veidi ja sinu füüsiline vorm (maksimaalne hapnikutarbimisvõime, lihaste toonus jne) on kell 14-20 kõige parem. Planeeri oma treeningud just sellele ajavahemikule, sest talud füüsilist koormust paremini ja taastud kõige kiiremini.
17.00 Paras aeg valmistuda gurmaanlikuks eineks - inimese maitsmis- ja lõhnameeled on kella 17-19ni kõige teravamad.
18.00 Süstoolne vererõhk on kõrgeim ja hakkab pärast kella kuut õhtul langema (tõsi, vererõhku mõjutavad ka paljud teised tegurid, näiteks stress). Sinu reaktsioonikiirus on 18-20 parim (paras aeg õppesõiduks!)
20.00. Une ja ärkveloleku rütmi reguleeriva "unehormooni" melatoniini tootmine algab ja saavutab kõrgpunkti kella 2-3 ajal öösel. Mida rohkem melatoniini keha toodab, seda sügavamalt magad.
21.00 Kerge magamaminekueelne eine (unetule on parim soe piim lusikatäie meega ja üks banaan) väldib dieedipidajal keset ööd näljatunde pärast ärkamast. Kindlasti peaksid vältima suuri rasvarikkaid õhtu- ja une-eelseid sööke, sest päeva teises pooles seedimine aeglustub. Seedeensüümide tootmine ja seedeprotsessi kiirus on võrreldes hommikuga tunduvalt aeglasemad. Kui pead dieeti, piira õhtuti otsustavalt süsivesikute tarbimist ja unusta õhtune napsitamine, sest mõlemad halvendavad une kvaliteeti.
23.00 Melatoniin langetab kehatemperatuuri, mis soodustab uinumist. Kui vähegi võimalik, mine magama ühel ja samal kellaajal, sea endale sisse kindlad unerituaalid - kõik see soodustab uinumist. Une-eelne naps ei tohiks kindlasti magamamineku rituaalide sekka kuuluda, sest pidev alkoholitarbimine vähendab melatoniini tootmist.

kirjutas Kaire Kenk ajakirjas Naised , lisatud 19 märts 2009

Kuidas töötab meie bioloogiline kell?

Seoses kella keeramisega talveajale oleme kõik kogenud, et miski meie kehas tahaks nagu teisiti reageerida, kui käekell näitab. See on meie bioloogiline kell, mis ikka omasoodu käib, pööratagu ametlikku ajaarvamist kuhu tahes.
Nüüdisaegne teadus on kindlaks teinud, et meie keha igas organis on “kellarakud”, mis lükkavad ümber pikka aega käibel olnud arvamuse, nagu sõltuks inimese elurütm täiesti ja ainult pimeduse ja valguse vaheldumisest looduses. Meil pole üht keskset “sisekella”, küll aga on igal organil oma “rakukell”, mis mõjutab tema töö aktiivsust. Näiteks ka seda, et mingid haigused aktiveeruvad teatavatel kellaaegadel samuti nagu mingid kindlad kehafunktsioonid. Et eri kellade järgi töötavate organite funktsioneerimisajad organismis kaost ei tekitaks, on olemas ühtne kontrollsüsteem, mis organite tööd sünkroniseerib. Loomulikult mõjutavad meie rütmi aastaajad, valguse vaheldumine, aga ka söögiajad, töö, sotsiaalsed kontaktid jne.

Mis on kronomeditsiin?

Sportlased püüavad treenida nii, et keha kõrgeim valmisolek satuks võistluste toimumise ajale. Sama juhtub aga inimestega, kes ise oma loomuliku keharütmi valede eluviisidega pea peale keeravad, nõudes kehalt aktiivsust passiivsel ja passiivsust aktiivsel ajal. Ega mõista siis, miks ootamatult tekivad väsimus, tujutus ja haigused. On välja arendatud lausa uus meditsiinivaldkond – kronomeditsiin, mis tegelebki haiguste ja inimese keha loomuliku ajakava seoste leidmisega.

Söömine keerab bioloogilist kella

Aspiriin, mille võtame sisse hommikul, jääb meie verre 22 tunniks, õhtul sisse võetuna aga lahtub 17 tunniga. Lõuna ajal joodud alkohol lahtub kehast kiiremini kui õhtune naps. See lubab omakorda rakendada keharütmide tundmist ka kehakaalu kontrolli all hoidmise teenistusse. Palju süsivesikuid hommikusöögis näiteks keeravad organismi sisekella ette, õhtul aga, vastupidi, taha. See tähendab, et hommikune magusasöömine lükkab lõunast nälga pigem edasi, õhtune aga teeb uniseks, kuigi une kvaliteet pole pärast süsivesikurohke õhtueine söömist kuigi hea.
Jälgides oma bioloogilist kella, saab vältida mitmeid haigusi – alates depressioonist ja unetusest kuni neeru- ja südamepuudulikkuseni.

Keera sisekell õigeks!

06.00 Süda suurendab löögisagedust ja organism alustab sisselülitumist päevarežiimile. Suureneb infarktioht, sest südame võnkesagedus kõigub eriti tugevalt.

07.00 Keha paiskab ringlusse eriti suurel hulgal seksihormoone. Parim aeg heaks seksiks on seega varahommik, vahetult enne voodist tõusmist! Kehatemperatuur on päeva madalaim.

10.00 Päeva esimene tipphetk – oleme värskeimad ja parimas löögijõus. Kiiret reageerimist nõudvad asjad tuleks lahendada just nüüd – parim aeg ärikohtumisteks ja eksamiteks, kõrgperiood kestab umbes keskpäevani, hakkab siis aga tasapisi langema.

13.00 Lõunapaus, söögiaeg. Magu toodab nüüd hulga maohapet ja seedimiseks on tehtud hea ettevalmistustöö. Pärast sööki peaks olema pisut rahulikult enne töörütmi tagasi tormamist, kas või kõndima rahulikus tempos tuhat sammu. Ideaalseim, kuid enamikule töötavatest inimestest kättesaamatu luksus oleks tunnike pärastlõunauinakut, mida meedikud lausa jõu-uneks nimetavad ja tervise ning kõrge töövõime üheks tagatiseks loevad.

15.00 Päeva teine kõrghetk. Hea õpiprotsessiks, kuna aeg soosib süvenemist ja pikka ning visa tähelepanu hoidmist nõudvaid tegevusi. On parim aeg käia hambaarstil ja teha muid meditisiinilisi protseduure, sest keha valutaluvus on kõrgpunktis.

17.00 Kõrghetk kehalisteks pingutusteks. Ideaalne musklitrenni tegemiseks ja jõuspordialadeks, laiemalt üldse igasugu treeninguteks.

20.00 Lõõgastumis- ja puhkeaeg. Maitsmis- ja haistmismeel on eriti tundlikud. Ideaalne aeg kergeks naudisklevaks eineks klaasi veiniga.

23.00 Aeg minna voodisse! Magu ei tooda enam ainet, mis organismi nälga tundma paneb, seetõttu pole meil ka öösiti söögiisu, kuigi päeval tekib see kekskeltläbi iga 90 minuti tagant. Loomingulise tegevuse võime hakkab tuntavalt langema.

01.00 Süvaune ja rakkude taastumise aeg. Siit alates on kõik organid puhkeseisundis, vaid nahk ja maks töötavad täistuuridel, et organismi puhastada, ja rakkudes on käivitunud kasvuhormoonid, mis tagavad päeva jooksul hukkunud rakkude taastumise.

04.00 Kriitiline ajahetk kopsuhaigetele. Astmaatikud on eriti tundlikud, neil võivad tekkida atakid. Neerud töötavad kokkuhoiurežiimil.

ilmus ajakirjas Naised , lisatud 29 oktoober 2009

http://rahvatervis.ut.ee/bitstream/1/3942/1/Orgse%202010.pdf

Teele Orgse TÜ magistritöö
Patsiendi kaitsest

Mida võiks teada diabeedist

Diabeet on tingitud kas insuliini vähesusest või insuliini toime nõrgenemisest või neist mõlemast.
Suhkruhaiguse tüübid on järgmised:
- I tüübi ehk insuliinsõltuv diabeet (u. 10% diabeetikutest)*
- II tüübi ehk insuliinsõltumatu diabeet (u. 90 diabeetikutest)*
- teised tüübid (nt. kõhunäärme kahjustusest põletiku tagajärjel)
rasedusaegne diabeet
*I ja II tüübi diabeet erineb olemuslikult.


Diagnoosimine Veresuhkur söömata Veresuhkur peale sööki
Normaalne ≤ 6,0 mmol/l < 7,8 mmol/l Glükoosi taluvuse häire (IGT) < 7,0 mmol/l 7,8-11,0 mmol/l Diabeet ≥ 7,0 mmol/l ≥ 11,1 mmol/l TESTRID: http://www.glukomeeter.ee/ http://www.diabetes.ee/foorum-teema.php?lk=36006 Chucknorris, Accu-Chekil on uus glükomeeter Performa, see võtab 0,6ul verd testi peale, ribad on GOga samas hinnas. Hind on hea. Erinevalt Optium Xceedi maaletoojast müüb Accu-Chek ribasid apteegist soodsamalt, kui haigekassa soodukaga saadavad ribad otsas. Diabeediliit: http://www.diabetes.ee/Uus-info.php II tüüpi diabeet
Eestis on ligikaudu 20 000 sellist suhkruhaiget, kes oma seisundi stabiliseerimiseks ei süsti insuliini. Kui mõned erandid välja arvata, on nad kõik II tüüpi suhkruhaiged. Suhkurtõve II tüüpi nimetatakse ka insuliinsõltumatuks või vasturegulatsiooni suhkurtõveks.

ARENG JA TUNNUSED

II tüüpi suhkurtõbe iseloomustavad järgmised põhitunnused:

— avaldub tavaliselt vanuses üle 40 aasta;
— esineb sagedamini naistel;
— kaasneb sageli rasvumisega;
— on ilmse päriliku seosega;
— ei seostu insuliini madala nivooga veres, insuliin on normaalsel tasemel või üle normigi;
— insuliinitundlikkus on langenud, s.t. vere suhkrunivoo reageerib insuliinile loiult;
— hüpoglükeemia kalduvust on väga harva;
— atsidoosi ja suhkurtõve koomat on harva;
— reageerib hästi toidukoormuse piiramisele, eriti kui koos sellega väheneb liigne kehakaal.

Suhkurtõve I tüübi puhul on probleem insuliini puudumises või vähesuses

Kuidas aga areneb II tüüpi suhkur tõbi?
Siin tõusevad esile need asjaolud, mis segavad insuliini toimet ja viivad lõpuks ka suhkrunivoo tõusuni veres.
Insuliin saab oma toimet keharakkudes avaldada siis, kui rakud insuliini ära tunnevad, omaks võtavad ja lubavad sel tööd teha. Ent see äratundmise mehhnanism on keerulineja võib pärilikkuse kaudu olla häiritud.
Insuliini tegevus organismis on ka täiendava kontrolli all, tema antagonistideks on mõned hormoonid (glükagoon, kasvuhormoon, neerupealiste hormoonid jt.), fermendid ning teatud ainevahetusproduktid. Normaalses organismis peab see antagonism insuliini ülemäärast toimet tasakaalustama.
Kuid võib juhtuda, et mõne haiguse ja eriolukorra puhul ületab antagonism normi piiri.

Insuliinikulu suurendavad väga oluliselt napi kehalise koormusega eluviis, rikkalik toidulaud ja rasvumine.

Insuliini äratundmise ja töötingimuste häirete ning insuliini suurema kulu korral saab organism end aidata sellega, et on sunnitud insuliini rohkem tootma. Tekib insuliini kõrge verenivoo ehk hüperinsulineemia faas, kus vähemalt esialgu vere suhkrunivoo on normis. Hüperinsulineemia faas on suhkurtõve II tüübi kujunemisel alati olemas, kuigi selle põhjused võivad olla erinevad.

MIDA HÜPERINSULINEEMIA ENDAGA KAASA TOOB?

Mõnes mõttes on see luksusfunktsioonja niikaua, kui kõhunäärme rakud suudavad kõvasti tööd tehes rohkesti insuliini toota, suhkurtõbe veel ei teki, arenevad vaid muud haiguslikud nihked (kalduvus kõrgvererõhule, vereringehäired, suurenenud eeldused edasiseks rasvumiseks, ateroskleroosi kiirem areng).

Hüperinsulineemia põhjuste pikemaajaline jätkumine kurnab insuliini tootvad kõhunäärmerakud lõpuks välja ja siis jõuabki kätte II tüüpi suhkurtõbi. Suhkurtõve selles faasis, kus vere suhkrunivoo on normist kõrgem, püsib väga suur ateroskleroosirisk. Seepärast käivad II tüübi suhkurtõvega sageli kaasas kõrgvererõhutõbi ning suurte veresoonte kahjustused, mille finaaliks võivad olla jalagangreen, ajuinfarkt ja verevalandus, samuti südameinfarkt. Vanus on siin soodustav komponent.

Suhkurtõve pärilikkust muuta ei saa, ka vanadusest pole kellelgi pääsu. Küll saab II tüüpi suhkurtõve teket tunduval määral edasi lükata ning juba olemasoleva suhkurtõve ja veresoonkonna aterosklerootiliste haiguste arengut pidurdada.

Selleks tuleb olla kehaliselt aktiivne, säilitada normaalne kehakaal, rasvumise korral püüelda kas või ühe kilo kaupa normaalkaalu poole. Ka liialdused toidulaua taga jäägu magusateks minevikumälestusteks.

----

I tüüpi diabeet ehk suhkruhaigus on veresuhkru tõusuga kulgev krooniline haigus, mille üheks iseloomulikumaks tunnuseks on insuliinsõltuvus s.t. kõik patsiendid vajavad haiguse diagnoosimise hetkest alates püsivat ravi insuliiniga. Kuna seedekulglas insuliin laguneb, peavad patsiendid ravimit nahaalusi süstima.
Enamasti haigestuvad lapsed ja noored täiskasvanud, kõige kõrgem on haigestumus eelkooli- ja puberteedieas.

Haiguspilt
I tüüpi diabeedi esmasteks sümptomiteks on uriini hulga suurenemine, janu, söögiisu tõus ja samal ajal kehakaalu langus. Diagnoosimise hilinemise korral võivad tekkida isutus, iiveldus, oksendamine, üldine nõrkus ja isegi teadvusehäired. Selline sümptomaatika on põhjustatud insuliinipuuduse ja kõrgenenud veresuhkru ning kaugelearenenud staadiumis ketokehade (rasvade lagunemise produktid) poolt.
Kirjeldatud haiguspildi paremaks mõistmiseks vaatleme lähemalt insuliini teket ja rolli organismis.

Insuliin
Insuliin on 51 aminohappest koosnev valk, mida toodavad kõhunäärme ß-rakud. Need rakud paiknevad saarekestena seedenõret tootva kõhunäärmekoe sees. Esmakirjeldaja järgi nimetatakse neid saarekesi Langerhansi saarekesteks (joonis 1). Kõige võimsamalt stimuleerib insuliini vabanemist glükoos (veresuhkur), mida saadakse toiduga ja organismisisese moodustumise teel (põhiliselt maksas). Insuliini kõige olulisemaks toimeks on glükoosi viimine rakkudesse, kus glükoosi kasutatakse energia tootmiseks. Normaalselt hoitakse veresuhkur tasemel 3,5-5,5 mmol/l.

Haigusmehhanismid
I tüüpi diabeedi puhul on veresuhkru tõusu (hüperglükeemia) põhjuseks ß-rakkude kahjustusest tingitud insuliini tootmise vähenemine ja lakkamine.
Normaalse veresuhkrutaseme juures suhkur uriini ei pääse, küll aga hüperglükeemia tingimustes (alates veresuhkrust üle 9 mmol/l). Seejuures tõmbab suhkur endaga kaasa ka vett - sellest ongi tingitud sellised diabeedi sümptomid nagu uriini hulga suurenemine ja janu.
Suhkru tase veres on küll kõrge, kuid keharakkudesse see ilma insuliinita ei pääse. Seetõttu tekib rakkudes energiapuudus, organism hakkab lammutama kehavalke ning -rasvu ja patsiendi kaal langeb. Kaugelearenenud staadiumi haigussümptomid nagu isutus, iiveldus, oksendamine, nõrkus, sügav hingamine ja atsetooni lõhn hingeõhus on põhjustatud rasvade lagunemise tulemusel tekkivate ketokehade poolt.

Insuliit
Kõhunäärmekoe uuringud hiljuti haigestunud I tüüpi diabeetikutel on näidanud, et tegemist on valikuliselt ß-rakke hävitava põletikulise protsessiga, mida nimetatakse ka insuliidiks (insula - saareke, ld. k.). Selles osalevad mitmesugused immuunsüsteemi rakud, eelkõige lümfotsüüdid. Haigusnähtude avaldumisel on 80-90 % ß-rakke juba hävinud ja asendunud sidekoega. Teada on ka see, et kõhunäärme kahjustuse protsess võib olla selleks momendiks kestnud juba aastaid.
Immuunsüsteemi ülesandeks terves organismis on kaitse kahjulike välisfaktorite (nt. bakterid, viirused, mürgid) ja ohtlike organismisiseste muutuste (nt. kasvajate areng) eest. Insuliidi korral on aga tegemist immuunsüsteemi rünnakuga omaenda tervete kudede vastu. Mis põhjusel immuunsüsteem ß-rakke ründab, pole täpselt teada, kuid on leitud, et haigusprotsessi tekkes mängivad rolli nii geneetilised kui ka keskkonnafaktorid (joonis 2). Nagu juba mainitud, on insuliit väga valikulise iseloomuga: insuliini tootvad ß-rakud hävivad, kuid vahetus läheduses paiknevad glükagooni tootvad a-rakud jäävad puutumata. Kirjeldatud tekkemehhanismi (immuunsüsteemi rünnak organismi enda terve koe vastu) arvestades peetakse I tüüpi diabeeti autoimmuunseks haiguseks.
Insuliinravi alustamisel allesjäänud ß-rakkude funktsioon sageli paraneb ja tekib nn. “mesinädalate periood”, kui vajadus välise insuliini järgi on küllalt väike. Insuliinravi täielikku katkestamist ei peeta siiski õigeks. Periood kestab nädalaid või kuid, harvem aastaid, kuid lõpuks kujuneb välja ikkagi täielik sõltuvus välisest insuliinist.


Hüpoglükeemia
Võib ette tulla olukordi, kus diabeetik vajab kõrvalist abi. Nimelt on oht, et liiga suure insuliiniannuse, väikese söögikoguse, söömise hilinemise, alkoholi tarvitamise või ülemäärase kehalise koormuse tulemusel võib diabeetiku veresuhkur langeda liiga madalale. Seisundit nimetatakse hüpoglükeemiaks.
Verest saadavat glükoosi tarvitab kõige vahetumalt kesknärvisüsteem (peaaju). Seetõttu torkavad hüpoglükeemia puhul ümbritsevatele inimestele silma just kesknärvisüsteemi häired: diabeetiku veider käitumine, segasus, uimasus, kõne- ja koordinatsioonihäired ning teadvuse kadu. Väiksematel lastel võib teadvusekaotus tekkida ilma eelnevate hoiatavate sümptomiteta. Kui haige on teadvusel, antakse talle esmaabiks magusat sööki või jooki. Variandid oleksid 2-3 suhkrutükki või kommi, klaas mahla või limonaadi, klaas piima koos saiakääruga. Teadvusetuse korral ei tohi seda aga teha, vaid tuleb koheselt kutsuda kiirabi. Kuni arstiabi saabumiseni võib patsiendi põse limaskestale määrida mett või suhkrusiirupit.
Just hüpoglükeemia oht on põhjus, miks ümbritsevad inimesed (koolis, töökollektiivis) peaksid olema I tüüpi diabeetiku olemasolust teadlikud. Rasket hüpoglükeemiat esineb harva ja mõnel diabeetikul üldse mitte, kuid selle tekke võimalust tuleb silmas pidada.

Hüperglükeemia
Mis puutub kõrgesse veresuhkrusse (hüperglükeemiasse), siis seda on organism võimeline taluma kauem (isegi päevi), ilma et patsiendi üldine enesetunne oluliselt muutuks. Vastavalt sellele on raskema seisundi teke aeglasem ning patsient jõuab tavaliselt ise arsti poole pöörduda. Esmaabina insuliini süstmine on igal juhul keelatud, sest juhul, kui veresuhkur on hoopis madal, on täiendav insuliin eluohtlik. Väike kogus magusat kõrge veresuhkruga haige seisundit aga ei halvenda.

Diabeetiku tervis
Hea ravi korral ei erine diabeetiku tervislik seisund (viirusnakkustesse haigestumine, muude organite, nt. veresoonte kahjustused) mittediabeetiku omast. Seetõttu tuleks arstipoolsete erikorralduste puudumisel diabeetikusse suhtuda kui tervesse inimesse. Motoks on siin: “Diabeet pole haigus, vaid elustiil!” Soomes näiteks said diabeetikud hiljuti loa astuda sõjaväeteenistusse.