Mida võiks teada diabeedist

Diabeet on tingitud kas insuliini vähesusest või insuliini toime nõrgenemisest või neist mõlemast.
Suhkruhaiguse tüübid on järgmised:
- I tüübi ehk insuliinsõltuv diabeet (u. 10% diabeetikutest)*
- II tüübi ehk insuliinsõltumatu diabeet (u. 90 diabeetikutest)*
- teised tüübid (nt. kõhunäärme kahjustusest põletiku tagajärjel)
rasedusaegne diabeet
*I ja II tüübi diabeet erineb olemuslikult.


Diagnoosimine Veresuhkur söömata Veresuhkur peale sööki
Normaalne ≤ 6,0 mmol/l < 7,8 mmol/l Glükoosi taluvuse häire (IGT) < 7,0 mmol/l 7,8-11,0 mmol/l Diabeet ≥ 7,0 mmol/l ≥ 11,1 mmol/l TESTRID: http://www.glukomeeter.ee/ http://www.diabetes.ee/foorum-teema.php?lk=36006 Chucknorris, Accu-Chekil on uus glükomeeter Performa, see võtab 0,6ul verd testi peale, ribad on GOga samas hinnas. Hind on hea. Erinevalt Optium Xceedi maaletoojast müüb Accu-Chek ribasid apteegist soodsamalt, kui haigekassa soodukaga saadavad ribad otsas. Diabeediliit: http://www.diabetes.ee/Uus-info.php II tüüpi diabeet
Eestis on ligikaudu 20 000 sellist suhkruhaiget, kes oma seisundi stabiliseerimiseks ei süsti insuliini. Kui mõned erandid välja arvata, on nad kõik II tüüpi suhkruhaiged. Suhkurtõve II tüüpi nimetatakse ka insuliinsõltumatuks või vasturegulatsiooni suhkurtõveks.

ARENG JA TUNNUSED

II tüüpi suhkurtõbe iseloomustavad järgmised põhitunnused:

— avaldub tavaliselt vanuses üle 40 aasta;
— esineb sagedamini naistel;
— kaasneb sageli rasvumisega;
— on ilmse päriliku seosega;
— ei seostu insuliini madala nivooga veres, insuliin on normaalsel tasemel või üle normigi;
— insuliinitundlikkus on langenud, s.t. vere suhkrunivoo reageerib insuliinile loiult;
— hüpoglükeemia kalduvust on väga harva;
— atsidoosi ja suhkurtõve koomat on harva;
— reageerib hästi toidukoormuse piiramisele, eriti kui koos sellega väheneb liigne kehakaal.

Suhkurtõve I tüübi puhul on probleem insuliini puudumises või vähesuses

Kuidas aga areneb II tüüpi suhkur tõbi?
Siin tõusevad esile need asjaolud, mis segavad insuliini toimet ja viivad lõpuks ka suhkrunivoo tõusuni veres.
Insuliin saab oma toimet keharakkudes avaldada siis, kui rakud insuliini ära tunnevad, omaks võtavad ja lubavad sel tööd teha. Ent see äratundmise mehhnanism on keerulineja võib pärilikkuse kaudu olla häiritud.
Insuliini tegevus organismis on ka täiendava kontrolli all, tema antagonistideks on mõned hormoonid (glükagoon, kasvuhormoon, neerupealiste hormoonid jt.), fermendid ning teatud ainevahetusproduktid. Normaalses organismis peab see antagonism insuliini ülemäärast toimet tasakaalustama.
Kuid võib juhtuda, et mõne haiguse ja eriolukorra puhul ületab antagonism normi piiri.

Insuliinikulu suurendavad väga oluliselt napi kehalise koormusega eluviis, rikkalik toidulaud ja rasvumine.

Insuliini äratundmise ja töötingimuste häirete ning insuliini suurema kulu korral saab organism end aidata sellega, et on sunnitud insuliini rohkem tootma. Tekib insuliini kõrge verenivoo ehk hüperinsulineemia faas, kus vähemalt esialgu vere suhkrunivoo on normis. Hüperinsulineemia faas on suhkurtõve II tüübi kujunemisel alati olemas, kuigi selle põhjused võivad olla erinevad.

MIDA HÜPERINSULINEEMIA ENDAGA KAASA TOOB?

Mõnes mõttes on see luksusfunktsioonja niikaua, kui kõhunäärme rakud suudavad kõvasti tööd tehes rohkesti insuliini toota, suhkurtõbe veel ei teki, arenevad vaid muud haiguslikud nihked (kalduvus kõrgvererõhule, vereringehäired, suurenenud eeldused edasiseks rasvumiseks, ateroskleroosi kiirem areng).

Hüperinsulineemia põhjuste pikemaajaline jätkumine kurnab insuliini tootvad kõhunäärmerakud lõpuks välja ja siis jõuabki kätte II tüüpi suhkurtõbi. Suhkurtõve selles faasis, kus vere suhkrunivoo on normist kõrgem, püsib väga suur ateroskleroosirisk. Seepärast käivad II tüübi suhkurtõvega sageli kaasas kõrgvererõhutõbi ning suurte veresoonte kahjustused, mille finaaliks võivad olla jalagangreen, ajuinfarkt ja verevalandus, samuti südameinfarkt. Vanus on siin soodustav komponent.

Suhkurtõve pärilikkust muuta ei saa, ka vanadusest pole kellelgi pääsu. Küll saab II tüüpi suhkurtõve teket tunduval määral edasi lükata ning juba olemasoleva suhkurtõve ja veresoonkonna aterosklerootiliste haiguste arengut pidurdada.

Selleks tuleb olla kehaliselt aktiivne, säilitada normaalne kehakaal, rasvumise korral püüelda kas või ühe kilo kaupa normaalkaalu poole. Ka liialdused toidulaua taga jäägu magusateks minevikumälestusteks.

----

I tüüpi diabeet ehk suhkruhaigus on veresuhkru tõusuga kulgev krooniline haigus, mille üheks iseloomulikumaks tunnuseks on insuliinsõltuvus s.t. kõik patsiendid vajavad haiguse diagnoosimise hetkest alates püsivat ravi insuliiniga. Kuna seedekulglas insuliin laguneb, peavad patsiendid ravimit nahaalusi süstima.
Enamasti haigestuvad lapsed ja noored täiskasvanud, kõige kõrgem on haigestumus eelkooli- ja puberteedieas.

Haiguspilt
I tüüpi diabeedi esmasteks sümptomiteks on uriini hulga suurenemine, janu, söögiisu tõus ja samal ajal kehakaalu langus. Diagnoosimise hilinemise korral võivad tekkida isutus, iiveldus, oksendamine, üldine nõrkus ja isegi teadvusehäired. Selline sümptomaatika on põhjustatud insuliinipuuduse ja kõrgenenud veresuhkru ning kaugelearenenud staadiumis ketokehade (rasvade lagunemise produktid) poolt.
Kirjeldatud haiguspildi paremaks mõistmiseks vaatleme lähemalt insuliini teket ja rolli organismis.

Insuliin
Insuliin on 51 aminohappest koosnev valk, mida toodavad kõhunäärme ß-rakud. Need rakud paiknevad saarekestena seedenõret tootva kõhunäärmekoe sees. Esmakirjeldaja järgi nimetatakse neid saarekesi Langerhansi saarekesteks (joonis 1). Kõige võimsamalt stimuleerib insuliini vabanemist glükoos (veresuhkur), mida saadakse toiduga ja organismisisese moodustumise teel (põhiliselt maksas). Insuliini kõige olulisemaks toimeks on glükoosi viimine rakkudesse, kus glükoosi kasutatakse energia tootmiseks. Normaalselt hoitakse veresuhkur tasemel 3,5-5,5 mmol/l.

Haigusmehhanismid
I tüüpi diabeedi puhul on veresuhkru tõusu (hüperglükeemia) põhjuseks ß-rakkude kahjustusest tingitud insuliini tootmise vähenemine ja lakkamine.
Normaalse veresuhkrutaseme juures suhkur uriini ei pääse, küll aga hüperglükeemia tingimustes (alates veresuhkrust üle 9 mmol/l). Seejuures tõmbab suhkur endaga kaasa ka vett - sellest ongi tingitud sellised diabeedi sümptomid nagu uriini hulga suurenemine ja janu.
Suhkru tase veres on küll kõrge, kuid keharakkudesse see ilma insuliinita ei pääse. Seetõttu tekib rakkudes energiapuudus, organism hakkab lammutama kehavalke ning -rasvu ja patsiendi kaal langeb. Kaugelearenenud staadiumi haigussümptomid nagu isutus, iiveldus, oksendamine, nõrkus, sügav hingamine ja atsetooni lõhn hingeõhus on põhjustatud rasvade lagunemise tulemusel tekkivate ketokehade poolt.

Insuliit
Kõhunäärmekoe uuringud hiljuti haigestunud I tüüpi diabeetikutel on näidanud, et tegemist on valikuliselt ß-rakke hävitava põletikulise protsessiga, mida nimetatakse ka insuliidiks (insula - saareke, ld. k.). Selles osalevad mitmesugused immuunsüsteemi rakud, eelkõige lümfotsüüdid. Haigusnähtude avaldumisel on 80-90 % ß-rakke juba hävinud ja asendunud sidekoega. Teada on ka see, et kõhunäärme kahjustuse protsess võib olla selleks momendiks kestnud juba aastaid.
Immuunsüsteemi ülesandeks terves organismis on kaitse kahjulike välisfaktorite (nt. bakterid, viirused, mürgid) ja ohtlike organismisiseste muutuste (nt. kasvajate areng) eest. Insuliidi korral on aga tegemist immuunsüsteemi rünnakuga omaenda tervete kudede vastu. Mis põhjusel immuunsüsteem ß-rakke ründab, pole täpselt teada, kuid on leitud, et haigusprotsessi tekkes mängivad rolli nii geneetilised kui ka keskkonnafaktorid (joonis 2). Nagu juba mainitud, on insuliit väga valikulise iseloomuga: insuliini tootvad ß-rakud hävivad, kuid vahetus läheduses paiknevad glükagooni tootvad a-rakud jäävad puutumata. Kirjeldatud tekkemehhanismi (immuunsüsteemi rünnak organismi enda terve koe vastu) arvestades peetakse I tüüpi diabeeti autoimmuunseks haiguseks.
Insuliinravi alustamisel allesjäänud ß-rakkude funktsioon sageli paraneb ja tekib nn. “mesinädalate periood”, kui vajadus välise insuliini järgi on küllalt väike. Insuliinravi täielikku katkestamist ei peeta siiski õigeks. Periood kestab nädalaid või kuid, harvem aastaid, kuid lõpuks kujuneb välja ikkagi täielik sõltuvus välisest insuliinist.


Hüpoglükeemia
Võib ette tulla olukordi, kus diabeetik vajab kõrvalist abi. Nimelt on oht, et liiga suure insuliiniannuse, väikese söögikoguse, söömise hilinemise, alkoholi tarvitamise või ülemäärase kehalise koormuse tulemusel võib diabeetiku veresuhkur langeda liiga madalale. Seisundit nimetatakse hüpoglükeemiaks.
Verest saadavat glükoosi tarvitab kõige vahetumalt kesknärvisüsteem (peaaju). Seetõttu torkavad hüpoglükeemia puhul ümbritsevatele inimestele silma just kesknärvisüsteemi häired: diabeetiku veider käitumine, segasus, uimasus, kõne- ja koordinatsioonihäired ning teadvuse kadu. Väiksematel lastel võib teadvusekaotus tekkida ilma eelnevate hoiatavate sümptomiteta. Kui haige on teadvusel, antakse talle esmaabiks magusat sööki või jooki. Variandid oleksid 2-3 suhkrutükki või kommi, klaas mahla või limonaadi, klaas piima koos saiakääruga. Teadvusetuse korral ei tohi seda aga teha, vaid tuleb koheselt kutsuda kiirabi. Kuni arstiabi saabumiseni võib patsiendi põse limaskestale määrida mett või suhkrusiirupit.
Just hüpoglükeemia oht on põhjus, miks ümbritsevad inimesed (koolis, töökollektiivis) peaksid olema I tüüpi diabeetiku olemasolust teadlikud. Rasket hüpoglükeemiat esineb harva ja mõnel diabeetikul üldse mitte, kuid selle tekke võimalust tuleb silmas pidada.

Hüperglükeemia
Mis puutub kõrgesse veresuhkrusse (hüperglükeemiasse), siis seda on organism võimeline taluma kauem (isegi päevi), ilma et patsiendi üldine enesetunne oluliselt muutuks. Vastavalt sellele on raskema seisundi teke aeglasem ning patsient jõuab tavaliselt ise arsti poole pöörduda. Esmaabina insuliini süstmine on igal juhul keelatud, sest juhul, kui veresuhkur on hoopis madal, on täiendav insuliin eluohtlik. Väike kogus magusat kõrge veresuhkruga haige seisundit aga ei halvenda.

Diabeetiku tervis
Hea ravi korral ei erine diabeetiku tervislik seisund (viirusnakkustesse haigestumine, muude organite, nt. veresoonte kahjustused) mittediabeetiku omast. Seetõttu tuleks arstipoolsete erikorralduste puudumisel diabeetikusse suhtuda kui tervesse inimesse. Motoks on siin: “Diabeet pole haigus, vaid elustiil!” Soomes näiteks said diabeetikud hiljuti loa astuda sõjaväeteenistusse.