Lihtne kodune Candida (pärmseene) test

Kuna vale menüü, stressi, ravimite ja teiste kaasaegsest elust tingitud teguritega seoses on  paljudel inimestel soolestiku tasakaal häiritud, pakun välja kergelt teostatava pärmseene testi.

Kodust kandidoosi testi tehakse hommikul. Kohe peale ülesärkamist ja enne hammaste pesemist, laske läbipaistev klaas vett täis ja sülitage sinna sisse (kui teil on huvi seda katset läbi viia, kuid kipute hommikuti unustama, siis oleks targem veeklaas juba õhtul kraanikausi servale valmis panna).

Vaadake, mis juhtub süljega järgneva poole tunni jooksul. Kui sülg „kasvatab endale jalad“, kui vesi klaasis muutub häguseks või kui sülg vajub põhja, võib teil olla põhjust muretsemiseks.

Terve sülg jääb lihtsalt veepinnale hõljuma.

Candida albicans on pärmseen, mis elutseb käärsooles, kus happeline keskkond selle arvukust  tasakaalus hoiab. 

Kui valede toiduvalikute,  arstimite-antibiootikumide, operatsioonide või muu tagajärjel soole pH aga häirub, võib alata pärmseene kontrollimatu vohamine. Väga tugevad soole mikrofloora häirijad on ka hormonaalsed vahendid,  nt. antibeebipillid ja hormoonasendusravi.  Aja möödudes, kui pärmseene ülekasvamine pidurdamatult jätkub, hakkab ta ennast suruma järjest ülespoole ja jõuab ka peensoolde.

Aluselise pH-ga peensoolde jõudes  algab  candidal pidu.  Vohamist ei keela enam miski ja pärmseen paljuneb hoogsalt. Peensoolest edasi võib ta liikuda nii makku  kui söögitorru ja sealt suhu. Valge keel võib olla märk pärmseene võimutsemisest kehas. Candida teeb sülje raskeks ja just seepärast vajub pärmseenest tulvil sülg ka klaasi põhja.

Üheks tugevaks kandidoosi märgiks on ka peale sööki tekkiv väsimus, puhitised, gaasid, pidev  mentaalne hägusus, keskendumisprobleemid,  kuivad silmad ja nahaprobleemid.

Seos söögiga

Meeles tuleb siiski pidada, et candida on organismis alati olemas ja et ta on meie „sõber“, kes kontrollib, et suhkru tase soolestikus  liiga kõrgeks ei läheks. Kui kiireid süsivesikuid (rafineeritud suhkrut, valget jahu, alkoholi) tarbitakse liiga palju, ei saa pärmseen aga enam suhkrujääkide kahjutuks tegemisega hakkama ja hakkab organismi päästmiseks kiiresti  paljunema.

Candida ülekasvu piiramiseks tuleks menüüst eelmainitud toiduainetele lisaks kõrvaldada ka seened, juust (eriti hallitusjuust), äädikat sisaldavad toidud (nt. ketšup) ja kuivatatud puuviljad. 

Väga oluline on, et kiireid süsivesikuid ei kombineeritaks rasvadega, kuna see takistab veelgi suhkrute metaboliseerimist. Rasvade ja rafineeritud süsivesikute “eesrindlikud” kombinatsioonid nagu  õlised pirukad, võikreemiga tordid ja šokolaadikommid panevad pärmseene vaimustusest käsi plaksutama.

Kindlasti tuleks menüüd rikastada hapendatud toitudega, milles olevad kasulikud piimhappebakterid aitavad seedetraktis jälle korda majja lüüa.

Lisaks menüüle tuleks läbi mõelda loomulikku hormonaaltasakaalu paigast löövate ravimite tarvitamise vajalikkus (võimalusel kasutada alternatiive), loobuda sünteetilisest pesust ja valida sobivad pesuvahendid.

Allikas: http://toitumistarkus.ee

..

Vööümbermõõt – kõige tähtsam tervisenäitaja

KAALUABI: Meestel, kes jälgivad oma taljeümbermõõtu ning vajadusel võtavad vööpiirkonnast lisakilosid maha, on parem tervis.

„Nagu on oluline teada oma vererõhku, kaalu, kolesterooli- ja veresuhkru taset, peavad mehed teadma oma vööümbermõõtu. Seega, mehed, haarake mõõdulint!" kutsub Ameerika Dieediühingu pressiteates üles toitumisteadlane Jim White.

Eksperdid hoiatavad, et keskmise mehe jaoks on vööümbermõõt 100 sentimeetri ringis nö. "ohtlik tsoon". Rasvavoldid kõhu ümbruses on ohtlikumad, sest tõstavad diabeedi, südamehaiguste ning vähki haigestumise riski meeste seas. Siseorganite piirkonnas paiknevat rasva nimetatakse sisikonna rasvaks.

Talje korrektseks mõõtmiseks asetatakse mõõdulint palja keha peale. Võta mõõt nabast veidi kõrgemalt, kohas, kus torso on kõige kitsam. Mõõdulinti ei tohi hoida liiga pingul ega liiga lõdvalt, jagab White soovitusi.

„Meeste vööümbermõõtu aitavad kontrolli all hoida paremad söömisharjumused, madal stress, füüsiline aktiivsus ning vähemalt 7-9 tundi und päevas," annab sama ühingu esindaja Manuel Villacorta meestele nõu.

Allikas: news.health.com

__________________________________________________

Kõige levinum on oma kehakaalu hindamine kehamassi indeksi (KMI) abil. Seda  arvutatakse jagades kehamass kilogrammides pikkuse ruuduga meetrites.

KMI=kg/m²

Näiteks, inimene, kes kaalub 67 kg ja on 1,70 cm pikk, peaks tegema sellise arvutuse:

67:(1,7x1,7)=23,18

Normaalkaaluks loetakse, kui KMI jääb 18,5 ja 25 vahele.

<18 font="">	alakaaluline
18,5-24,9	normaalkaal
25-29,9	ülekaal
30-34,9	rasvumise I aste
35-39,9	rasvumise II aste
>40	rasvumise III aste

Nii ala-, eriti aga ülekaal lühendavad eluiga. Südame-veresoonkonnahaiguste ja paljude teiste haiguste risk tõuseb tugevalt, kui inimese KMI ületab 27. Kui KMI on üle 30, loetakse seda juba rasvumiseks. Rasvumine on olukord, kus keha rasvasisaldus on tõusnud sel määral, et see halvendab tõsiselt tervist.

 

Joonis. Soovitusliku kehakaalu piirid sõltuvalt inimese pikkusest.

Näiteks 170 cm pika inimese normaalne kehakaal on 54-72 kg, mis on küllalt suur vahemik. Noortel võiks kaal olla see vahemiku alumises otsas, vanemaealistel võib see olla aga ülemises otsas.

Kuna meestel on tihedamad ja tugevamad luud kui naistel, siis võiks meeste normaalne kehakaal olla ka mõnevõrra suurem kui naistel. Ülekaal ehk eelrasvumine on 170 cm pikkusel inimesel, kelle kehakaal on 73-87 kg, rasvumine aga üle selle.

Ülekaalu määratlemine KMI järgi pole kõikidel juhtudel alati 100% õige. Näiteks võivad suure lihasmassiga sportlased selle klassifikatsiooni järgi osutuda ülekaalulisteks. Seepärast võib rasvumist hinnata ka vöö- ja puusaümbermõõdu järgi.

Soovituslik vööümbermõõt on naistel alla 88 cm ja meestel alla 102 cm. Kui vöö- ja puusaümbermõõtude omavaheline suhe (jagades vööümbermõõdu puusaümbermõõduga) on meestel üle 1 ja naistel üle 0,8, viitab see rasvumisele.

Allikas: http://www.toitumine.ee/tervislik-kehakaal-3/

___________________________________________________________

Et suur ülekaal on südamehaiguste riskitegur, teame juba aastaid. Rahvusvahe-lisest INTERHEARTi uuringust aga selgus, et südamele kõige ohtlikum on liigsete kilode kogunemine vöökohale.

Eristatakse kahte liiki rasvumist: õunakujulist (rasv ladestub kõhupiirkonda) ning pirnikujulist (rasv ladestub peamiselt reitele ja puusadele).

«Kõige ohtlikum on kõhule kogunenud rasv. Rasvkude selles piirkonnas on eriti ohtlik, kuna on ainukesena seotud üldise vereringega. Pikapeale toodab kõhupiirkonna rasvkude aineid, mis takistavad maksas insuliini töötlemist ja tekitavad nihkeid vererasvade sisalduses,» ütleb Ida-Tallinna Keskhaigla Südametervisekeskuse kardioloog Anu Hedman .

Teisisõnu: kõhuõõnesisene rasvkude mõjutab nii glükoosi ainevahetust kui ka nn. hea kolesterooli – HDL-kolesterooli taseme langust veres.

Seepärast peavadki viimaste aastate suurima rahvusvahelise südameuuringu INTERHEART läbiviijad vööümbermõõdu mõõtmist paremaks südamehaiguste riski määramise indikaatoriks kui kehamassi indeksit (KMI).

See on lihtne meetod nende inimeste väljaselgitamiseks, kellel on oht südame ja veresoonkonna haiguste või diabeedi tekkeks. INTERHEARTi uuringus osales 27 000 inimest 52 riigist, neist 12 000 südameataki läbi põdenud katsealust. Kui katsealused jagati gruppidesse kehamassiindeksi alusel (valem põhineb kehamassil ja pikkusel), ei tulnud riskitase nii ilmekalt esile.

Hoopis teine pilt avanes uurijatele siis, kui katsealused jaotati viide rühma nende vöö- ja puusaümbermõõdu suhte põhjal. Selgus, et kõige kõhukamatel oli 2,5 korda suurem oht saada südameatakk kui esimesel grupil!

Niisamuti selgus Johns Hopkinsi Rahva Tervise Keskuses (USA) mullu märtsis avalikustatud uuringutulemustest, et vööümbermõõt näitab tunduvalt kindlamat diabeeti haigestumise riski kui kehamassiindeks.

Johns Hopkinsi teadlased vaatasid läbi andmed 27 270 mehe kohta, keda jälgiti 13 aastat, ja jagasid vastavalt nende vööümbermõõdule nad viide rühma; 884 mehel oli diabeet.

Kõhukatel suur ateroskleroosi- ja suhkurtõveoht

Võrreldes nendega, kes olid kõige väiksema vööümbermõõduga grupis (74–86 cm), oli suurema vööümbermõõduga meestel vähemalt kaks korda suurem tõenäosus haigestuda diabeeti. Suurema vööümbermõõduga katsealustel (100 cm ja üle selle) oli kuni 12 korda suurem tõenäosus haigestuda 2. tüüpi diabeeti, mis on seotud rasvumisega.

«Praegu peetakse vööümbermõõtu olulisemaks ja kindlamaks haigusnäitajaks kui kehamassiindeksit,» sõnab doktor Hedman, «kuna kehamassiindeks ei näita, kuhu on rasv kehas kogunenud. Kõhuõõnesisese rasvkoe suurenemine on aga tervisele nahaalusest rasvkoest ohtlikum.»

Ära kaalu ennast, vaid mõõda oma kõhu ümbermõõtu!

Normaalseks vööümbermõõduks naistel on kuni 88 cm ja meestel 90 cm. 

Vöö ja puusaümbermõõdu suhte järgi loetakse rasvumiseks, kui see suhe meestel ületab 1 ja naistel 0,8.

Kõhupiirkonna rasvumine (mõõdetuna vööümbermõõduna) on seotud mitme riskiteguri kujunemisega – nagu näiteks kõrgenenud kolesteroolitase või 2. tüüpi diabeet –, mis võivad põhjustada südamelihase infarkti või insulti.

Ühtlasi on ka ainult suurenenud vööümbermõõt iseseisev südamehaiguste riskitegur. Vööümbermõõt võimaldab arstidel saada olulist teavet ülekaaluliste ja rasvunud patsientide terviseriskide kohta.

Südametubades saab tasuta südant uurida

Kogu Eestis on avatud südametervise keskused, kus saab tasuta ja ilma perearsti saatekirjata ülevaate oma südame tervisest ning soovitusi kardioloogilt.

Ida-Tallinna Keskhaigla Südametervisekeskus

Asub Ravi 18 (silmakliiniku hoone I korrusel).Eelregistreerimine telefonil 1900.

Vastu võtavad kardioloogid Rein Vahisalu, Anu Hedman, Arvo Mesikepp ja Ene Mäeots. On olemas ka psühholoog ja taastusraviarst.

Vastuvõtule saavad tulla 30–60aastased Tallinna ja Harjumaa elanikud (Harju haigekassas kindlustatud). Enne võtta registratuurist saatekirjad EKGle, veresuhkru ja vere kolesteroolisisalduse mõõtmiseks ning kardiogrammi tegemiseks.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kardioloogiakliiniku Südametervisekeskus

Asub Tallinnas Sütiste tee 19 (I korrusel).Eelregistreerimine telefonil 6 972 033.

Õde Anne Speek, ülemarst Margus Viigimaa.

Ilma visiiditasuta ja saatekirjata saavad 30–60aastased Tallinna ja Harjumaa elanikud (Harju haigekassas kindlustatud) mõõta oma vererõhku ja veresuhkrut ning vajadusel teha ka kardiogrammi.

AS Lääne-Tallinna Keskhaigla Lipiidikabinet

Asub Pelgulinna Haigla sisehaiguste hoones Sõle 16 (II korrusel).

Avatud esmaspäeviti kella 14–16, teisipäeviti 9–12, kolmapäeviti ja reedeti 9 –11.

Eelregistreerimine telefonil 6 665 503 ja lipiidikabineti tööaegadel telefonil 6 665 579.

Ilma saatekirja ja visiiditasuta pääsevad õe vastuvõtule vere kolesteroolisisaldust mõõtma kõik Eesti inimesed. Põhjalikumat konsultatsiooni jagatakse kardioloogi vastuvõtul, kus on vajalik pere- või eriarsti saatekiri.

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Südamehaiguste ennetamise kabinet

Asub Maarjamõisa terviselinnakus, L. Puusepa 1 (kabinet nr. 4042).

Esmaspäeviti vastuvõttu ei ole; teisipäeviti 12-16 kardioloogi vastuvõtt dr. Reet Välkmann (üle nädala); kolmapäeviti 13-16 kardioloogi vastuvõtt dr. Sirje Hansen / dr. Silvia Noodla; neljapäeviti 12-16 dr. Tiit Pokk kardioloogi vastuvõtt / suitsetamisest loobujate nõustamine ja reedeti 8-15  õde Katrin Hanno skriining / suitsetamisest loobujate nõustamine.

Eelregistreerimine vastuvõtuaegadel telefonil 7 319 359.

Skriiningule ehk südametervise kontrolli saavad tulla 30–60aastased Tartu haigekassas kindlustatud inimesed. Sõrmeotsaverest määratakse ekspressmeetodil vere glükoosi ja üldkolesterooli väärtus; mõõdetakse vererõhk ja vajaduse korral tehakse EKG.

Lipiidikeskusesse kardioloogi konsultatsioonile on oodatud perearsti saatekirjaga 30–60aastased patsiendid kõikjalt Eestist, kui neil on probleeme kõrgenenud kolesterooliga ja/või kõrgenenud vererõhuga.

Hiiumaa Tervisetuba

Asub Kärdlas Vabaduse tänav 3. Avatud teisipäeviti ja reedeti kella 10–14. Telefon 463 1755.

Saab mõõta vererõhku, kolesterooli, veresuhkrut, kehamassi indeksit ja rasvaprotsenti.

SLÕL

---

Ainevahetussündroom

Mis on ainevahetussündroom? 

Ainevahetussündroomi ehk metaboolse sündroomi korral on normaalne ainevahetus ehk metabolism häiritud. 

Ainevahetust mõjutavad aga väga paljud tegurid: toitumine, liikumine, ümbritsev keskkond. Kui need tegurid hakkavad mingil põhjusel normaalset ainevahetust häirima, on üheks tagajärjeks ainevahetussündroom. 

Ainevahetussündroom esineb juhul, kui on olemas kolm või enam järgmistest kriteeriumitest: 

1) vöö ümbermõõt ≥102 cm meestel ja ≥88 cm naistel; 

2) triglütseriidide sisaldus veres >1,7 mmol/l; 

3) HDL-kolesterooli sisaldus meestel <1 div="" ja="" l="" mmol="" naistel="" nbsp="">

4) vererõhk >130/>85 mm Hg; 

5) tühja kõhu veresuhkur >6,1 mmol/l. 

Triglütseriidid on organismis normaalselt esinev rasvaliik. Triglütseriidide suurenenud sisaldus veres suurendab südamehaiguste riski juhul, kui on suurenenud ka vere kolesteroolisisaldus. 

Hea kolesterool e HDL-kolesterool aitab organismil LDL-kolesteroolist vabaneda. Kui hea kolesterooli sisaldus veres on väike, suureneb südamehaiguste tekke oht. 

Halb kolesterool e LDL-kolesterool põhjustab kolesterooli ladestumist arterite seintesse. Mida rohkem on halba kolesterooli, seda suurem on ka südamehaiguste oht. 

Miks on ainevahetussündroom halb? 

Ainevahetussündroomi risk suureneb seoses elanike rasvumise ja istuva eluviisiga. Vähene liikumine ja liigne rasvade tarbimine hakkavad inimest mõjutama juba noores eas. 

Alles viimastel aastatel on leitud, et ainevahetussündroom on väga tõsine krooniliste haiguste riskifaktor. 

Siiani on südamehaiguste riskifaktorina peetud oluliseks suurenenud kehamassi indeksit (KMI). 

KMI arvutatakse valemi järgi: 

Kaaluindeks= kehakaal (kg) / pikkus (m) x pikkus (m) 

KMI normaalne vahemik on 19–25. KMI üle 25 on juba ülekaalu näitaja. 

Kuid kehamassi indeksist üksi ei piisa keha rasvasisalduse ja südame-veresoonkonna haiguste (SVH) riski hindamiseks. 

Ainevahetussündroom on väga oluline riskitegur järgmistele haigustele: 

• II tüübi suhkurtõbi, 

• südame pärgarterite ateroskleroos, 

• südame-veresoonkonna haigused. 

Kuidas ainevahetussündroomi kindlaks tehakse? 

Üks võimalik näitaja, mille põhjal ainevahetussündroomi hinnata, on talje ümbermõõt. Kui see on suurenenud, võib see olla riski näitajaks ka normaalkaalulisel inimesel. Muutused vööümbermõõdus kajastavad ühtlasi ka muutusi südamehaiguste riskis. 

Metaboolsete häirete risk on suurenenud meestel, kelle vööümbermõõt on ≥102 cm, ja naistel, kelle vööümbermõõt on ≥88 cm. 

Kohal, kuhu rasv ladestub, on suurem tähtsus tervisele kui keha kogu rasvasisaldusel üldiselt. 

Eristatakse peamiselt kahte rasvumise tüüpi: 

• kõhupiirkonna ehk õunakujuline rasvumine, 

• pirnikujuline rasvumine. 

Õunakujuline rasvumine on üldisest rasvumisest olulisem südamehaiguste riskitegur, sest esineb kõhuõõnesisene rasvaladestus, mis on rasva ohtlik, peidetud paiknemine kõhuõõneelundite (ka maksa ja kõhunäärme) ümber. 

Õunakujulist rasvumist peetakse väga suureks südamehaiguste riskiteguriks, pirnikujulist rasvumist aga mõõdukaks. 

Kehakaalu suurenemine üldiselt on igal juhul suur riskitegur ainevahetussündroomi tekkes.

Üks esimesi ainevahetussündroomi märke on ka vererasvade sisalduse nihked. 

Ainevahetussündroomile on iseloomulik vere 

• väike HDL-kolesterooli sisaldus, 

• suur triglütseriidide sisaldus ja 

• suur LDL-kolesterooli sisaldus. 

Haigused, mida põhjustab ainevahetussündroom 

Kõhupiirkonna rasvumus viib üldise rasvumiseni, südamehaiguste riskifaktorite arenemiseni ja insuliinitundlikkuse vähenemiseni. 

Ainevahetussündroomiga inimesi ohustavad seega: 

• ateroskleroosist põhjustatud südame-veresoonkonna haigused, 

• II tüüpi suhkurtõbi. 

Kuidas vältida ainevahetussündroomi? 

Kõige rohkem mõjutab ainevahetussündroomi kujunemist inimese elustiil: toitumisharjumused ja kehaline aktiivsus. 

Ülekaalulistel on kaalu vähendamine kõige tõhusam viis ainevahetussündroomi raviks. 

See vähendab kõiki riskifaktoreid. 

Kehaline aktiivsus (juba enne ainevahetussündroomi väljakujunemist!) vähendab halva ja suurendab hea kolesterooli sisaldust. 

Kehakaalu vähenemine 10% vähendab 30% võrra siseelundite ümbruses olevat rasvkude.

Kaalust maha võtmine dieedi abil: 

• küllastatud (tahkete) rasvade vähene tarbimine 

• kolesterooli vähene tarbimine (rasvased lihalõigud, vorstid, nahaga linnuliha, täispiimatooted) 

• magusa toidu vähene tarbimine 

• puu- ja köögiviljade rohke tarbimine 

• täisteratoodete tarbimine. 

Arvestama peab seda, et väga kalorivaene dieet annab kiire tulemuse, kuid on ebatervislik ja tavaliselt lühiaegne. 

Kuna kehakaalu langetamine on väga individuaalne, tuleb seda arutada koos oma perearstiga. 

Artikkel on koostatud Lege Artis OÜ 2005 välja antud infomaterjali „Ainevahetussündroom“ põhjal. 

Allikas: Inimene.ee

Maksatoidud:)

Allikas: ikka vana hea Live Love Fruit

Mikrofloora ja selle põhilised esindajad

Alalised “elanikud” - Bifidobakterid, laktobakterid, bakteroidid, soolekepikesed, velonellad, fusobakterid.


Lisafloora (“külalised”) - Stafülokokid, seened

Juhuslik floora (“transiitreisijad”) - Tinglikult patogeensed mikroorganismid (klebsiellad, proteused, streptokokid, klostriidiumid jt.)

Toiduained, mis aitavad düsbakterioosi puhul

Toiduained - Mõju soolestikule
Pohlad - Vähendavad Candia perekonda kuuluvate seente kasvu
Aprikoosid - Vähendavad käärimisprotsesse, aitavad toime tulla proteuse, stafülokoki, enterokoki ja klebsiellaga
Granaatõuna mahl - Aitab toime tulla düsenteeriagrupi bakterite ja esherihiatega.
Metsmaasikas - Vähendab streptokokkide, stafülokokkide ja enterokokkide kasvu.
Jõhvikad - Peatavad käärimisprotsessid, aitavad võidelda proteuste, salmonellade, klebsiellade, shigelladega
Kukerpuu - Aitab hakkama saada stafülokokkide, streptokokkide, düsenteeriagrupi bakterite ja enterokokkidega
Vaarikad - Vähendavad stafülokokkide, streptokokkide, enterokokkide ja shigellade kasvu
Mustikad - Vähendavad stafülokokkide, enterokokkide, shigellade, proteuste, klebsiellade kasvu
Kibuvitsamarjad - Vähendavad stafülokokkide, esherihiate kasvu
Must aroonia - Omab mikroobidevastast toimet
Mustad sõstrad - Aitavad toime tulla stafülokokkide, enterokokkide, proteuste, shigelladega
Sibul - Vähendab esherihiate kasvu
Nelk - Aitab toime tulla esherihiate, proteuste, klebsiellade ning Candida perekonda kuuluvate seentega
Õunad - Vähendavad proteuste, klebsiellade ja shigellade kasvu
Küüslauk - Aitab toime tulla proteuse ja klebsiellaga.
Mädarõigas - Hävitab proteuse ja klebsiella.
Till - Vähendab proteuse ja klebsiella kasvu.
Köömned - Aitavad hakkama saada proteuse ja klebsiellaga
Mustrõigas - Vähendab proteuse ja klebsiella kasvu
Kaunpipar - Aitab hakkama saada proteuse, klebsiella ning seentega
Porgand - Vähendab salmonellade, klostriidiate ja seente kasvu
Kaneel - Aitab toime tulla esheriate, proteuste, Klebsiellade ja Candida perekonda kuuluvate seentega

Pärmseen

Terje Täht, refleksoloog

Pärmseen ehk PS-sündroom ehk kandidoos. (Yeast; Candida Albicans)

Pärmseene sündroom avastati 60-ndatel aastatel USA-s ja sellest ajast seda aeg-ajalt ka diagnoositakse, aga tegelikkuses tegeldakse selle probleemiga siiani vähe, sest pärmseene diagnoosimine on laboratoorselt problemaatiline – väljaheide peaks laborisse jõudma õige tulemuse saamiseks tunni jooksul. Kuid pärmseene probleem on tänapäeval väga laiaulatuslik ning levinud.

Peensoole harude ehk hattude küljes elab inimese eluks ja seedimiseks vajalik mikrofloora. Seal on nii piimhappebaktered, coli- ja cocktüübilised bakterid (liha mädandamiseks), soolekepikesed ja paljud teised bakterid. Lisaks neile kuulub meie peensoole normaalsesse mikrofloorasse ka pärmseen. Tervel inimesel on soolestiku mikrofloorast umbes 20% pärmseent. See on õrn tasakaal, sest kui pärmseen hakkab hõlmama suuremat või väiksemat osa , siis on see mõlematpidi halb.

Kui pärmseent on vähem, oleme me rohkem haavatavad viiruste poolt. Ka kõikvõimalikud kiirgused, elektromagnetväljad, teevad siis rohkem liiga. Pärmseen nimelt „sööb ära” organismi sattunud raskemetallid ning neutraliseerib kiirguse mõju. Pärmseene vähesus on enamasti tajutav kõhulahtisusena, mille puhul väljaheide on eriti happeline ja vahutav. Iseloomulik on ka see, et kõhulahtisus ei allu mitte mingisugusele ravile, kuid andes Enterol-i, mis on pärmseene preparaat, saab kõhu korda loetud tundidega.

Kui aga pärmseent on liiga palju, mida juhtub palju sagedamini, on kaebusi rohkem. Näiteks sagedaseks probleemiks, mida osatakse ka pärmseenega seostada, on soor suus, aga ka kõrvas või tupes. Pärmseen annab tegelikult palju laiema spektriga kaebusi. Oluline on teada, et kui pärmseent ei ravita, siis haigus süveneb - füüsiliselt kuni muutusteni maksas ja psüühiliselt kroonilise väsimuse, mäluprobleemide ja sügava depressioonini.

Pärmseene vohamise korral hakkab peensooles olev pärmseen toituma peremeesorganismist. Peensoole normaalne pinnalaotus on jalgpalliväljaku suurune, kui aga pärmseen vohab, sööb ta ära mingi osa peensoole soolehattudest (sellised narmakesed) ja järele jääb suur veritsev osa. Seega kaotame me osa soolestiku pindalast ja ka osa toitainete imendumise võimest. Heal juhul hatukesed taastuvad, kuid pikemaajalisel pärmseene vohamisel kahjustused armistuvad. Armkude pole aga elastne ja loob seega soodumuse sooleummistuseks ehk soolesulguseks.

Ka hakkab pärmseen vohamise korral endale süüa nõudma. Ja enda toitmiseks paneb ta meid talle sobivat toitu sööma sööma - lausa õgima! Magusat kraami, saiakesi, igasugu valgest nisujahust tooteid, alkoholi - ühesõnaga kõike head ja paremat. Peremehe osaks jääb pidev magusaisu. Ja mida rohkem seda süüa, seda uimasemaks muutub enesetunne. Hetkel kui kommkarbist viimase maiuspala suhu pistetakse on enesetunne jube hea, aga läheb mööda vaid natuke aega, kui pea muutub uimaseks ning väsimus võtab bõimust. Miks? Sest pärmseen sai oma toidu (suhkur, valge jahu, tärklis, kääritatud asjad, lõpuni küpsetamata leivatooted) kätte.
Aga pärmseen on ka elav organism. Oma ainevahetuse ja paljunemisvajadusega. Ning selle paljunemise ning ainevahetuse käigus eraldab ta organismi toksiine - üle 80 erineva toksiini, millest kõige mürgisemad on metüülalkohol ehk puupiiritus, mis omakorda põhjustab maksatsirroosi ning suuremas koguses ka pimedaks jäämist, ja kõhtu puhitav gaas, mis väljendub halvalõhnaliste fekaalide ja peeruna. Siinkohal ei tasu unustada, et need on vaid kaks 80st toksiinist, mis on põhimõtteliselt kõik kesknärvisüsteemi mürgid.

Siinkohal tahaks ära tuua ühe lõigu Delfi Naistelehes kirjutatud artiklist „Räägime pärmseenest” (http://woman.delfi.ee/archive/article.php?id=1171127&categoryID=150058&ndate=981151200)
„Siit saavadki alguse hädad, mille seostest paljude teiste haigustega te siiamaani isegi õudusunenägusid pole näha osanud.

* Pikaajaline pärmseene infektsioon võib esile kutsuda näiteks maksatsirroosi. Igatpidi ontlikul ja kenal koduperenaisel, kes kunagi ei tarvita alkoholi, avastatakse ühel hetkel maksatsirroos. Kuidas ? Kust? Põhjuseks võib olla aga aastaid kestnud pärmseen, sest päevast päeva perekonnale ja sõbrannadele hõrke küpsetisi pakkudes on ju kerge pärmseene lemmiktoidusega märkamatult liialdada,

* Silmade probleemid (lühinägelikkus, silmade väsimine jne) - puupiiritus mõjub kõige esimesena meie nägemiskeskusele. Puupiirituse mürgituse tagajärjel võib isegi pimedaks jääda.

* Juhul kui emakas on spiraal, siis võib seen valida endale väljalöömise kohaks vabalt naise suguelundid. Põhjustades muuhulgas ka viljatust. Mil moel? Pärmseene mõjul muutub tupefloora seemnerakkude jaoks nii tapvaks, et nad lihtsalt ei suuda eesmärgini trügida ja hukkuvad. Seen ise teeb seemnerakkude hulgas tapatöö, lisaks tupesisese mikrofloora muutustest tulenevad haavandid, infektsioonid …

* Ka imikud ei jää pärmseenest puutumatuks. Kusjuures vastsündinul areneb seeninfektsioon välja juba emaihus. Platsenta kaudu. Kui ema maks on raseduse ajal olnud võimetu kõiki organismi mürkaineid kahjutuks tegema, siis satuvad viimased platsenta kaudu ka loote vereringesse. Viimase maks ei ole aga veel nii arenenud, et rakumürkidega tegeleda. Näiteks viitab mõnede vastsündinute kollakas nahatoon, et ema on raseduse ajal põdenud raskekujulist pärmseenesündroomi. Ka soor lapse suus on sulaselge pärmseeneinfektsioon. „

Tänu pärmseeen vohamisele ja elutegevusest tekkivatele toksiinidele tekivad pärmseene sündroomi sümptomid: alguses tugev väsimus, tööjõu langus, keskendumisprobleemid, mälu nõrkus ning seedimise häired nagu gaasid, kõhukinnisus jne. Seda nimetatakse primaarseks pärmseene sündroomiks.
Selline olukord tekib kõige sagedamini peale antibiootikumide kasutamist, mida tarvitatakse tänapäeval liiga kergekäeliselt. Kuna antibiootikumid tapavad peale haigustekitajatest bakterite (kuskil kehas) ka soolestiku head bakterid ja esimeses järjekorras just piimhappebakterid, siis tekib nii cockidel, colidel kui ka pärmseenel võimalus pidurdamatult paljuneda, sest neile tavalised antibiootikumid ei mõju. Pärmseenele mõjuvad ainult väga kanged ja spetsiifilised antibiootikumid ja üldjuhul arstid neid enne analüüside tegemist välja ei kirjuta, kuna nende kõrvaltoimed on organismile väga koormavad ning ohtlikud.
Seega tekib olukord, kus peensoole mikrofloorast on piimhappebakterid kadunud ning kuna loodus tühja kohta ei salli, siis tuleb sinna asemel vastupidav pärmseen.
Piimhappebakterite ülesandeks ongi hoida meie soolestikus mikrofloora tasakaalus, et halvad bakterid ei mahuks vohama. Seetõttu soovitataksegi tänapäeval enamike arstide poolt peale antibiootikumide kuuri läbitegemist hakata kohe piimhappebaktereid võtma.

Kui pärmseent kontrolli alla ei saada, siis tekivad mõne aja pärast (6-12 kuu jooksul) organismis suuremad muutused (sekundaarne pärmseene sündroom), mis võivad avalduda juba haigustena: nt allergilised reaktsioonid, elundite probleemid (nt muutused maksas), masendus, depressioon.

Allpool on ära toodud tüüpilisema sümptomid, mille süüdlaseks loetakse pärmseene vohamist organismis.

1. PSÜÜHILISED
o Tugevad meeleolu vahetumised
o Masendus
o Jõuetus, liigne unisus, apaatia
o Unetus, magama jäämise probleemid
o Närvilisus, ärrituvus, ärritunud olek
o Keskendumishäired, alustamisvõimetus
o Halb lühiajaline mälu
o Ebamäärane tunne alkoholijoobe tunnused
o Pidev väsimus

2. SEEDIMISES
o Kõhukinnisus või –lahtisus, vahel vaheldumisi
o Gaase ohtralt
o Meeletu magusaisu (algul annab süsivesikute söömine reipuse ja värskuse tunde, mis mõne aja pärast muutub väsimuseks, loiduseks)
o Leiva ja alkoholi himu NB! Kui inimesel pärmsen, siis juba väga väike kogus alkoholi teeb purju!
o Isutus
o Kõhuturse, keha turses
o Limased ja halvalõhnalised fekaalid
o Kõhuvalud ja -krambid (eriti paremal all nagu pimesoole valu)
o Sügelemine ja niiskus pärakus
o Halb seedimine
o Kõrvetised
o Jämesoole põletik
o Soolestiku põletik
o Söögitoru kirvendus

3. SUU ja NEEL
o Soor suus
o Halb hingeõhk
o Lõhed suunurkades
o Rakud keelel
o Krooniline igemepõletik
o Kuiv või põletikuline kurk,
o Ärritusköha
o Suu kuivamine

4. HINGAMISTEED
o Ninakinnisus
o Pidev nohu
o Nina sügelus (seest või pealt)
o Aevastamine
o Köha
o Allergiad
o Astma
o Õhupuudus
o Vinguv hingamine
o Valu ja pitsitustunne alumistes hingamisteedes

5. SUGUELUNDID
Naistel:
o Pidev pärmseene valgevoolus tupest
o Sügelemine ja kipitus tupes või välimistes suguelundites
o Vähene huvi seksi vastu
o Premenstruaalsündroom –masendus, ahistus
o Valulik ja ebaregulaarne menstruatsioon
o Viljatus

Meestel:
o Eesnäärme probleemid
o Peenise tursumine
o Sügelus ja ekseem suguelunditel
o Tihenenud urineerimise vajadus
o Nõrgenenud seksi soov, impotentsus

6. KÕRVAD
o Korduvad kõrvapõletikud
o Vedelike moodustumine kõrvas
o Sügelus, valud
o Nõrgenenud kuulmine
o Voolavad kõrvaaugud

7. SILMAD
o Plekid ja täpid, udusus nägemisväljas
o Kroonilised silmapõletikud
o Põletustunne, kipitus silmades
o „Märjad silmad”
o Nägemise nõrgenemine
o Kanapimedus

8. PEA
o Peavalud, pisted, uimasus
o Tasakaaluhäired
o Migreen

9. NAHK
o Sügelemine
o Allergianähud
o Ekseemid (küünarõndlas, põlveõndlas), mähkme ekseem
o Kroonilised ekseemid
o Jala ja küüneseen
o Vinnid, furunklid, rakud (mitte käimisest), väiksed villid
o Kõõm
o Naha kuivamine
o Psoriaas

10. KUSETEED
o Korduvad kuseteede ja neerude põletikud
o Kipitus urineerimisel
o Tihenenud urineerimise vajadus, samas ei tule midagi
11. LIHASED,LIIGESED, JÄSEMED
o „Ärasuremine”
o Pisted
o Lihaste nõrkus, lihaste tuimus
o Liigeste valud, liigeste paistetus

12. MUUD
o Meeletu väsimus
o Probleemid lähevad hullemaks pimedal aastaajal ja niisketes ning läppunud õhuga kohtades, niiskusest
o Koordinatsiooni probleemid
o Kemikaalide, tubakasuitsu, parfüümide lõhnad ärritavad
o Allergiline „peaaegu kõigele”
o Labori analüüsid näitavad maksa ja pankrease kahjustust

Haigused, mis arvatakse olevat põhjustatud pärmseene vohamisest organismis:
mitmesugused allergiad, Crohni taud (ehk haavandid soolestikus), Hodkini taud, psoriaas, skleroderma, reuma, sarkoidoos (autoimmuunsüsteemihaigus, sarnaneb tuberkuloosile, kuid ilma tuberkuloositekitajata), kroonilised hingamisteede haigused, skisofreenia, lihtsamad psüühika häired, näärmete häired, AIDS, myasthenia gravis, autism, leukeemia, vähk, alkoholism, narkomaania, anoreksia, buliimia, sklerosis multipleks, soolestiku põletikud, hüpoglükeemia, suhkruhaigus.

Tavalisemad pärmseene sümptomid imikutel ja lastel:
Ka lastel esineb pärmseen sündroomi üpris sageli, eriti kui laps saab sageli AB!
Suusoor, mähkmeallergiad, ärritatud olek, allergiad ja tundlikkus eriti kemikaalide suhtes, pidevad külmetushaigused, õppimisraskused, käitumisprobleemid (nt hüperaktiivsus), keskendumisprobleemid, autism, ärritusköha, pidev köha, seedimise häired (ka nt ebamäärased kõhuvalud), kõhukinnisus, kõhulahtisus, korduvad kõrvapõletikud, kõhu tursumine, gaasid, magusahimu, meeleolude vaheldumine, unehäired, uimasus (nagu joobes).

NB! Arvatakse ka, et vastsündinu liigne kollasus on seotud ema pärmseeen vohamisega raseduse ajal, kuna siis ei arene loote maks korralikult välja ja ei tule peale sündi bilirubiini kahjutuks tegemisega nii kiirelt toime kui peaks!

Ülaltoodud sümptomid pole siiski ainukesed, kus süüdlaseks on tõenäoliselt pärmseen. Pärmseen võib olla üheks põhjustajaks ja osaliseks veel paljude teiste tõsiste krooniliste haiguste puhul

Seega on soolestiku tervishoius ja seega ka keha tervishoius, kõige olulisem tasakaal – antud juhul siis erinevate soolebakterite tasakaal soolestikus.
Kõige kergemini läheb tasakaalust välja piimhappebakterite osa. Samas võib lohutuseks öelda, et seda tasakaalu on ka kõige lihtsam hoida ning taastada. Aga sellest veidi hiljem.

Mikrofloora viivad paigast ära peale antibiootikumide tarvitamise ka mitmed teised faktorid, mis on allpool täpsemalt välja toodud. Kokkuvõtlikult võib aga öelda, et peamisteks pärmseent vohama panevateks ja piimhappebaktereid hävitavateks faktoriteks on:
• Ravimitest - antibiootikumid, hormoonid, kortikoidid, keemiaravi
• Kiirgus – arvuti, telekas, mobiil
• Rafineeritud toidud (rafineermata toidus on sees ained , mis soodustavad jääkainete väljaviimist (kiudained), annavad mineraale happe-leelise tasakaalu hoidmiseks ning sisaldavad looduslikke pärmseene vastaseid aineid).

Pärmseene vohamist põhjustavad või soodustavad tegurid:
o Liigselt töödeldud toit : „valge suhkur” (rafineerimata suhkur ei soodusta pärmseent), „valge jahu” ehk kõrgema ja I sordi jahu (täisterajahu toimib pärmseenel pidurdavalt), kõik muud rafineeritud ehk liigselt puhastatud ja töödeldud toit
o Tehniliselt valmistatud äädikas (õunaäädikas on hea).
o Tööstuslikult valmistatud purgi- ja külmutatud toidud, sest valmistatud rafineeritud toidust ning lisatud ohtralt lisaaineid (nt glutamaate, värvaineid jne)
o Mikrolaineahjus valmistatud toit.
o Suhkruasendaja aspartaamiga toidud – nt kõik närimiskummid, „light” joogid, jne.
o Homogeniseeritud mahlad
o Teatud toitainete, mineraalainete, mikroelementide puudus ehk ühekülgne toitumine - nt vanuritel ja imetavatel emadel ning rasedatel
o Keskkonnamürgid ehk raskemetallid jt mürgid – nt autode heitgaasides olev plii, amalgaamplommid (elavhõbe) suus, kaadmium jne.
o Kiiritus-saaste – arvuti, telekas, mobiil, töö röntgenaparatuuriga, jne.
o Sünteetiline elukeskkond – nt mistra vaip, jm sünteetilised katted eluruumides.
o Ravimitest:
• antibiootikumide kuurid, pikalt ja pidevalt antibeebipillide,
• kortikoidide (ka salvid),
• reumarohtude kasutamine (ibuprofeen, diklofenak jne),
• tsütostaatikumid.
o Meditsiinilised toimingud – elundite siirdamine, südame operatsioonid, kateetrid-voolikud kehas, kanüülid, kiiritus, suured lõikused.
o Naistel spiraal emakas
o Organism on liiga happeline – aga happeliseks teevad kõik eelpool ja allpool toodud tegurid ning leeliselisemaks teevad organismi kõik tervislikud toidud ning tervislik eluviis (nt mõõdukas liikumine, värske õhk, positiivsed emotsioonid, kiirgus, magus, kontsentreeritud valk jne). See teema on väga tihedalt seotud pärmseenega – põhimõttliselt on see probleemile teisest küljest vaatamine. Kuid siin me seda teemat pikemalt ei käsitle.

Haigused, millega käib kaasas ka pärmseene vohamine:
o Kroonilised maokatarrid, mao alahappesus (piisav hape hävitab pärmseent ja hoiab pärmseene normaalses hulgas)
o Diabeet
o Tuberkuloos
o Vähk
o AIDS jt immuunsüsteemi puudulikkuse häired (astma, reuma, allergiad)
o Soolestiku parasiidid (parasiite ei teki, kui mikrofloora on normaalne)
o Soolestiku põletikud

Muud pärmseent aktiviseerivad tegurid:
o Stress ja läbipõlemise sündroom
o Rasedus, sünnitus, klimakteerium
o Medikamentide, alkoholi väärkasutamine

RAVI.
Seen tuleks kontrolli alla saada dieedi ja leebete vahenditega, sest kui hakata pärmseent tugevate vahenditega (nt räiged AB) hävitama, siis hakkab pärmseen vihaselt vastu võitlema ja veel rohkem vohama, tekitades inimesele meeletuid kannatusi magusahimu ja alkoholihimu suurenemisega ning lõppkokkuvõttes võib tulemus olla vastupidine.
Dieet ei peaks olema liialt karm. Piisab kui hakata alguses vältima rafineeritud jahu ja jahutooteid, rafineeritud suhkrut ja naatriumglutamaati sisaldavaid toiduaineid (st keeduvorstid, Santa Maria maitseained, absoluutselt kõik maitsetugevdajad, nn naturaalsed lõhnaained, maitseparandajad).
Kindlasti ei sobi kartul, sest sisaldab liiga palju tärklist ning tärklis ja suhkur on pärmseenele toiduks.

Söögiks sobivad täisteratooted, TOORsuhkur ja puhas liha.

Esialgu ehmatab taoline nimekiri inimese ära, leitakse, et polegi midagi süüa. Seepärast tasuks alguses teha paralleelselt keelatud asjadele kõrvale kohe ka nimekiri asjadest, mida tohib süüa - siis on dieediga lihtsam leppida.

Pärmseene dieet:
EI TOHI VÕIB
1. Valge suhkur ja valge jahu Rafineerimata toorsuhkrut, veidi mett, täisterajahud
2. Pärmiga küpsetatud leib ja sai Sepik, läbiröstitud leib või juuretisega küpsetatud leib
3. Makaronid ja valge riis Täisterajahust makaronid, täiterariis, tatar jt täisteraviljad
4. Vorstitooted, ketšupid, maitsestatud jogurtid, jäätis, magusad kohupiimatooted Puhas liha ja kala, keefir, hapukoor, maitsestamata või ise maitsestatud kohupiim
5. Alkohol, õlu, limonaadid, homogeniseeritud mahlad Vesi, täismahlad.
5. Seened, ka šampinjonid
6. Arahhiis ehk maapähkel Kõik teised pähklid – sarapuupähkle, mandel, päevalilleseemned jne

Raskel juhul paar nädalat – ka kartul, tsitruselised, banaan, viinamari, õun ja õunamahl, kuivatatud puuvili
*Kui tekib magusahimu, siis võib juurde süüa kroomitablette!

Lisaks järk-järgult tugevnevale dieedile ja valikulisele toitumisele on olemas ka mitmed looduslikud ravimid pärmseene vastu.
Eriti kui pärmseen on kehas „vihaseks” muutunud, siis võiks teha nädal aega pärmseent hävitavat kuuri:

Pärmseent hävitavad:
• Küüslauk – kui ainult seda kasutatakse pärmseene raviks, siis tuleks süüa 6 küünt päevas. Võib asendada ka küüslaugu kapslitega, kuid nende toime on palju nõrgem. *Küüslaugu lõhna tekib vähem kui võtta peale 1 spl hapukoort või kohvi.

• Nõmmliivatee, koirohutee.

• Baud`Arco kapslid või Lapatšo tee (Brasiilias kasvavast taimest).
Algul 1 kapsel 3 korda päevas,
hiljem 2 kapslit 3 korda päevas suure hulga veega!
Võib võtta maksimaalselt 3 kuud.
Tee on nõrgema toimega ja juuakse 5-6 tassi päevas.

• Citrosept – greibiseemne ja glütseriini segu. Greibiseemnel on viiruseid, pärmseent ja baktereid tappev toime.
Võetakse 3 korda päevas vähese koguse veega või apelsinimahlaga (siis pole nii vastumeelselt mõru!) ja juuakse suur klaas vett peale. Võib kasutada ka küüneseene puhul peale määrimiseks.
NB! Ei tohi kasutada kui on tsitruseliste vastu allergia!
NB! Kuna Citrosept on tugevalt magu ärritav, siis tuleb teda alguses võtta ettevaatlikult.

• Täisteratooted, ka koorega porgand – nii kestades kui ka koortes on seenevastaseid looduslikke ühendeid.
*Näiteks porgandi puhul on kasulik jätta porgand koorimata, kuid harjata eriti puhtaks ning seejärel riivida koos koorega salatiks (loomulikult teades, et kasvatamisel pole kasutatud mürke ega väetiseid).

• Oliivipuu lehtedest toodetud lahus

NB! Esimene reaktsioon, mis ravi tagajärjel tekib, et inimene hakkab peeretama!
Sellest ei maksa kohkuda, vaid pigem rõõmustada, et ravi toimib!
NB! Raseduse ja imetamise ajal on pärmseent hävitav ravi keelatud, kuna pärmseen hakkab alati mingil määral vastu ning mingi aeg vohab rohkem. Seega tekib ka rohkem toksiine ning need jõuavad ka väikse lapseni, kahjustades tema veel välja arenemata maksa!

Kui nädal aega on mõnda pärmseent hävitavat vahendit võetud, siis tuleks edasi minna üle piimhappebakterite võtmisele – see taastab peensoole hatud.

Piimhappebaktereid lisavad:
• Hapukurk (kuumutamata ja äädikata)
• Hapukapsas (kuumutamata) – nt 1/4 – 1/2 klaas hapukapsavedelikku enne sööki
• Piimhapebakteri preparaadid (nt Gefilus, Beneflora, LactoSeven jne)

Piimhappebaktereid võiks süüa kuuridena nn viiruste perioodil, sest nad aitavad viia ka viirused kehast välja ja hoiavad meid tugevatena. Loomulikult on ehedad looduslikud piimahappebakterid kõige paremad.
Neid leidub homogeniseerimata, pastöriseerimata maapiimas, eriti hapupiimas, hapendatud kurkides, hapendatud kapsas, hapendatud seentes jne.
Nende elutegevust soodustavad: küüslauk, sibul ja porru, samuti murulauk, mis mõjuvad pärmseent pärssivalt ja samas ei suru need ka pärmseent mööda keha laiali, nagu seda võivad teha mõned teised pärmseent tapvad vahendid.
(*Sibul ei kaota oma kasulikke omadusi ka kuumutamisel alla 75kraadi, st hautamisel.)

KAUDSELT vähendab pärmseent ka keha happe-leelise tasakaalu normaliseerimine.
Ehk kuna enamasti on inimene oma kahjulike elamistavade (stress, arvuti, valge jahu, valge suhkur, istuv eluviis, vähe õues jne) toimel liiga happeline ja pärmseen hakkab vohama just siis kui keha muutub liiga happeliseks, siis mõjuvad kaudselt kõik vahendid, mis muudavad keha tagasi leeliseliseks.

• Õunaäädikas – 1 tl 1 klaasile veele 1 kord päevas enne sööki (soovitavalt hommikul) ära juua. Üks tõhusamaid ja kiiremaid organismi liigse happesuse neutraliseerijaid!
• Juurviljad – eriti värske kurk, arbuus, hapendatud juurviljad.
• Mõõdukas füüsiline koormus.
• Positiivne meeleolu.
Jne, jne.
Vt lisaks nt raamatust „Dr Hay dieet”, Jackie Habgood, 1999.

Võitluses pärmseenega peaks iga päev sööma ohtralt toorest toitu - salateid, juur- ning puuvilju ja täisteravilja tooteid. Need annavad organismile piisavas koguses vitamiine-mineraale-mikroelemente ning puhastavad kiudainetega soolestikku. Lisaks on nende kestades ja koortes seenevastaseid looduslikke ühendeid . Nii säilib soolestikus mikrofloora tasakaal loomulikul teel!

Allikas: http://www.lahemaatervisekool.ee/?news=21&m=20&l=1

Kirjandust pärmseene kohta:
Raamat: „Hiivasyndrooma – luonnonmukaisen hoidon opas”, Jouko Pursiainen

Pärmseene kohta käivaid artikleid internetis eesti keeles:
http://woman.delfi.ee/archive/article.php?id=1171127&categoryID=150058&ndate=981151200
http://woman.delfi.ee/archive/article.php?id=1171115
http://woman.delfi.ee/archive/article.php?id=1665203&categoryID=150058&ndate=993765600

Huvitavat ja harivat: http://kalle.kytt.googlepages.com/

Haavandtõbi on üsna salakaval haigus

Tüüpiline kaebus, millega haige arsti poole pöördub on “Kõht valutab”.
Variante, miks kõht valutab, on mustmiljon, alates naistehädadest ja lõpetades põletikulise pimesoolega. Üsna tihti kahtlustab patsient aga: äkki on mul maohaavad?
Või on haige kaksteistsõrmiksool? Et elu on stressirohke ja söök juhuslik ning tihti mitte just kõige tervislikum, on alust kahtluseks küll.

“Haavandtõbi on üsna salakaval haigus,” ütleb Ida-Tallinna Keskhaigla gastroenteroloog Toomas Kariis. Mõni, kellel on suured vaevad, polegi tegelikult väga haige. Ja vastupidi – mõnel ulatub haavand juba läbi maoseina, aga valu ei olegi.

Toomas Kariisi sõnul võib haavanditesse haigestumist lahterdada nii – kaksteistsõrmiksoole haavandid tekivad rohkem noorematel inimestel, maohaavandid vanematel. Viimasel on ka täiesti lahtiseletatav põhjus – suur osa maohaavanditest on tingitud ravimite tarvitamisest.

Tegelikult seisavad arstid igasuguse ravi puhul valiku ees, sest iga rohi toob kaasa nii head kui ka halba. Ja arsti ülesanne on riske kriitiliselt hinnata, et millal oodatav kasu kaalub üles kahju.
“Meil on võimalik kasutada haavandi ärahoidmiseks omaette ravimeid, mis pärsivad maohappe teket. Arstid on teadlikud ja nendele haigetele, kel on kõrgem risk haavandtõve saamiseks, need ravimid ka määratakse,” kinnitab dr Kariis. “Ja loomulikult ei saa kõik inimesed, kes näiteks tihti valuvaigisteid võtavad, maohaavu. Ikka peab olema teatud soodumus.”

Noorte inimeste haavandite tekkimist põhjustab tihti Helicobacter pylori. Uuringud näitavad, et kui inimesel on see mikroob organismis, ägeneb olemasolev haavand üsna sageli.

Paha bakter - Helicobacter pylori

Helicobacter pylori on mikroob, mille inimene saab oma elu jooksul suu kaudu. Eestis on sellise nakatumise tase äärmiselt kõrge. “Samas ei ole see bakter ka saja-protsendiliselt süüdi haavandite tekkes,” täpsustab Kariis.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla gastroenteroloogil dr Mart Riisperel on Helicobacteri suhtes oma seisukoht: “Teda süüdistatakse kõiges ja tema kaela aetakse väga palju paha. See bakter on üks väga mugav asi, millega väga paljud inimesed on väga palju profiiti lõiganud. Oli näiteks aegu, aastail 1960 – 1980, kui gastroenteroloogias oli väga populaarne krooniline atroofiline gastriit, mida peeti vähieelseks seisundiks. Seda uuriti igatepidi, tehti dissertatsioone ja muud teadust selle kallal. Aga sellel kroonilisel atroofilisel gastriidil oli üks viga – ta ei toonud tulu, sest seda ei saanud ravida. Mis tähendab, et ravimifirmadele ei olnud see üldsegi mitte hea asi. Tüütu värk, kui nii öelda.”

Samas kinnitab dr Riispere, et Helicobacter on tõepoolest paha bakter, mis tuleb ära tappa ehk antibiootikumidega organismist eemaldada. “Selleks kasutatakse kolmikravi eri variante. See tähendab kaht eri antibiootikumi ja ühte maohappe sekretsiooni pärssivat ravimit, tänapäeval on selleks prootonpumba inhibiitor.” Teisisõnu – vaja läheb hästi palju ravimeid ja see on ravimitööstusele ülimalt kasulik.

Et teada saada, kas inimesel on see paha bakter kõhus, tuleb teha endoskoopia, kus mao limaskestast tükike prooviks võetakse. Kaudne võimalus on teha hingamistest või uurida antikehasid vereproovist.

Samas ütleb aga dr Riispere, et kõiki maohaavu ei saa bakteri kaela ajada. Bakter võib küll haiguse kulgu mõjutada, tüsistusi tekitada, aga et see oleks ainus haavandi põhjus – no päris nii see ikka ka ei ole. “Elu pole nii lihtne,” võtab dr Riispere asja kokku.
Tema sõnul on kõige sagedasem maohaavandi põhjus lihtlabane aspiriin, mida täna-päeval kasutatakse väga palju. “Eelkõige soovitavad seda kardioloogid nn verevedeldajana. Ütlevad, et lisandid, mis haavandite teket pärsivad, on juu-res, aga see on vale jutt. Kui magu aspiriini ei kannata, siis ei kannata. Kui kannatab, võid seda peoga sisse süüa ja ei miskit.”

Haavandtõve kujunemisel on ilmselt mingi osa ka pärilikkusel. “Haigus ei ole geneetiliselt pärandatav selles mõttes, et kui emal olid maohaavad, siis lapsel on ka. Aga alati on emal ja lapsel terve rida sarnasusi, ja need ei pruugi olla ainult välised, vaid ka organismi talitluse sarnasused. Aga kui me räägime ravimitest tingitud haavanditest, siis siin pärilikkuse tegur ei kehti,” ütleb dr Toomas Kariis.

Stress ja maohaavad

Tihti kuuleb üht ja teist kaeblemas, et näe, ma sain stressist maohaavad. “Stress vähendab limaskesta kaitsevõimet ning see muutub igasuguste ärritajate suhtes tundlikuks. Olgu see ärritaja siis ravim või keha enda poolt toodetav aine, nt pepsiin (maoensüüm, mis katalüüsib valkude hüdrolüüsi. Toim.), millel on haavandite tekkes ka oma osa. Või siis see sama hape, mida magu toodab. Piltlikult – kui inimene ei söö, sööb magu iseennast.

Omaette asi on stresshaavand, mis võib tekkida rasketel haigetel. Kusjuures tegu ei ole stressiga selle tavamõistes – ületöötamine, pinge jne. See on nö orgaaniline koormus organismile, põletushaavade või operatsioonide järgne. Ehk teisisõnu – tegu pole vaimse ülekoormuse, vaid organismi kahjustumisega väga ekstreemse olukorra tõttu,” selgitab Toomas Kariis.


Haavandtõbe peavad arstid gastroenteroloogias üheks lihtsamaks haiguseks. Samas valmistab see arstidele tõelist muret, sest haavandtõve kaebused ei ole väga sageli sellised nagu raamatus kirjas. Sestap saadetakse haiged vähimagi haavandtõve kahtluse korral ikka endoskoopilistele uuringutele.

Aga ükskõik, kui vaevarikas on haigus või kui ebameeldiv on selle diagnoosimine, siis erinevalt mitmest muust tõvest maohaavandisse üldjuhul ei sure. “Kõik, kes elavad, surevad,” on Kariis esmalt fataalne. Surma võivad aga põhjustada haavandi tüsistused. Näiteks haavandi verejooks, mil inimene piltlikult öeldes verest tühjaks jookseb. Või mulgustumine, mis toob kaasa ägeda kõhukelme põletiku. Seega – tüsistunud haavandisse võib surra küll.”

Ille Grün-Ots
PL 11. november 2005

Mida võiks teada diabeedist

Diabeet on tingitud kas insuliini vähesusest või insuliini toime nõrgenemisest või neist mõlemast.
Suhkruhaiguse tüübid on järgmised:
- I tüübi ehk insuliinsõltuv diabeet (u. 10% diabeetikutest)*
- II tüübi ehk insuliinsõltumatu diabeet (u. 90 diabeetikutest)*
- teised tüübid (nt. kõhunäärme kahjustusest põletiku tagajärjel)
rasedusaegne diabeet
*I ja II tüübi diabeet erineb olemuslikult.


Diagnoosimine Veresuhkur söömata Veresuhkur peale sööki
Normaalne ≤ 6,0 mmol/l < 7,8 mmol/l Glükoosi taluvuse häire (IGT) < 7,0 mmol/l 7,8-11,0 mmol/l Diabeet ≥ 7,0 mmol/l ≥ 11,1 mmol/l TESTRID: http://www.glukomeeter.ee/ http://www.diabetes.ee/foorum-teema.php?lk=36006 Chucknorris, Accu-Chekil on uus glükomeeter Performa, see võtab 0,6ul verd testi peale, ribad on GOga samas hinnas. Hind on hea. Erinevalt Optium Xceedi maaletoojast müüb Accu-Chek ribasid apteegist soodsamalt, kui haigekassa soodukaga saadavad ribad otsas. Diabeediliit: http://www.diabetes.ee/Uus-info.php II tüüpi diabeet
Eestis on ligikaudu 20 000 sellist suhkruhaiget, kes oma seisundi stabiliseerimiseks ei süsti insuliini. Kui mõned erandid välja arvata, on nad kõik II tüüpi suhkruhaiged. Suhkurtõve II tüüpi nimetatakse ka insuliinsõltumatuks või vasturegulatsiooni suhkurtõveks.

ARENG JA TUNNUSED

II tüüpi suhkurtõbe iseloomustavad järgmised põhitunnused:

— avaldub tavaliselt vanuses üle 40 aasta;
— esineb sagedamini naistel;
— kaasneb sageli rasvumisega;
— on ilmse päriliku seosega;
— ei seostu insuliini madala nivooga veres, insuliin on normaalsel tasemel või üle normigi;
— insuliinitundlikkus on langenud, s.t. vere suhkrunivoo reageerib insuliinile loiult;
— hüpoglükeemia kalduvust on väga harva;
— atsidoosi ja suhkurtõve koomat on harva;
— reageerib hästi toidukoormuse piiramisele, eriti kui koos sellega väheneb liigne kehakaal.

Suhkurtõve I tüübi puhul on probleem insuliini puudumises või vähesuses

Kuidas aga areneb II tüüpi suhkur tõbi?
Siin tõusevad esile need asjaolud, mis segavad insuliini toimet ja viivad lõpuks ka suhkrunivoo tõusuni veres.
Insuliin saab oma toimet keharakkudes avaldada siis, kui rakud insuliini ära tunnevad, omaks võtavad ja lubavad sel tööd teha. Ent see äratundmise mehhnanism on keerulineja võib pärilikkuse kaudu olla häiritud.
Insuliini tegevus organismis on ka täiendava kontrolli all, tema antagonistideks on mõned hormoonid (glükagoon, kasvuhormoon, neerupealiste hormoonid jt.), fermendid ning teatud ainevahetusproduktid. Normaalses organismis peab see antagonism insuliini ülemäärast toimet tasakaalustama.
Kuid võib juhtuda, et mõne haiguse ja eriolukorra puhul ületab antagonism normi piiri.

Insuliinikulu suurendavad väga oluliselt napi kehalise koormusega eluviis, rikkalik toidulaud ja rasvumine.

Insuliini äratundmise ja töötingimuste häirete ning insuliini suurema kulu korral saab organism end aidata sellega, et on sunnitud insuliini rohkem tootma. Tekib insuliini kõrge verenivoo ehk hüperinsulineemia faas, kus vähemalt esialgu vere suhkrunivoo on normis. Hüperinsulineemia faas on suhkurtõve II tüübi kujunemisel alati olemas, kuigi selle põhjused võivad olla erinevad.

MIDA HÜPERINSULINEEMIA ENDAGA KAASA TOOB?

Mõnes mõttes on see luksusfunktsioonja niikaua, kui kõhunäärme rakud suudavad kõvasti tööd tehes rohkesti insuliini toota, suhkurtõbe veel ei teki, arenevad vaid muud haiguslikud nihked (kalduvus kõrgvererõhule, vereringehäired, suurenenud eeldused edasiseks rasvumiseks, ateroskleroosi kiirem areng).

Hüperinsulineemia põhjuste pikemaajaline jätkumine kurnab insuliini tootvad kõhunäärmerakud lõpuks välja ja siis jõuabki kätte II tüüpi suhkurtõbi. Suhkurtõve selles faasis, kus vere suhkrunivoo on normist kõrgem, püsib väga suur ateroskleroosirisk. Seepärast käivad II tüübi suhkurtõvega sageli kaasas kõrgvererõhutõbi ning suurte veresoonte kahjustused, mille finaaliks võivad olla jalagangreen, ajuinfarkt ja verevalandus, samuti südameinfarkt. Vanus on siin soodustav komponent.

Suhkurtõve pärilikkust muuta ei saa, ka vanadusest pole kellelgi pääsu. Küll saab II tüüpi suhkurtõve teket tunduval määral edasi lükata ning juba olemasoleva suhkurtõve ja veresoonkonna aterosklerootiliste haiguste arengut pidurdada.

Selleks tuleb olla kehaliselt aktiivne, säilitada normaalne kehakaal, rasvumise korral püüelda kas või ühe kilo kaupa normaalkaalu poole. Ka liialdused toidulaua taga jäägu magusateks minevikumälestusteks.

----

I tüüpi diabeet ehk suhkruhaigus on veresuhkru tõusuga kulgev krooniline haigus, mille üheks iseloomulikumaks tunnuseks on insuliinsõltuvus s.t. kõik patsiendid vajavad haiguse diagnoosimise hetkest alates püsivat ravi insuliiniga. Kuna seedekulglas insuliin laguneb, peavad patsiendid ravimit nahaalusi süstima.
Enamasti haigestuvad lapsed ja noored täiskasvanud, kõige kõrgem on haigestumus eelkooli- ja puberteedieas.

Haiguspilt
I tüüpi diabeedi esmasteks sümptomiteks on uriini hulga suurenemine, janu, söögiisu tõus ja samal ajal kehakaalu langus. Diagnoosimise hilinemise korral võivad tekkida isutus, iiveldus, oksendamine, üldine nõrkus ja isegi teadvusehäired. Selline sümptomaatika on põhjustatud insuliinipuuduse ja kõrgenenud veresuhkru ning kaugelearenenud staadiumis ketokehade (rasvade lagunemise produktid) poolt.
Kirjeldatud haiguspildi paremaks mõistmiseks vaatleme lähemalt insuliini teket ja rolli organismis.

Insuliin
Insuliin on 51 aminohappest koosnev valk, mida toodavad kõhunäärme ß-rakud. Need rakud paiknevad saarekestena seedenõret tootva kõhunäärmekoe sees. Esmakirjeldaja järgi nimetatakse neid saarekesi Langerhansi saarekesteks (joonis 1). Kõige võimsamalt stimuleerib insuliini vabanemist glükoos (veresuhkur), mida saadakse toiduga ja organismisisese moodustumise teel (põhiliselt maksas). Insuliini kõige olulisemaks toimeks on glükoosi viimine rakkudesse, kus glükoosi kasutatakse energia tootmiseks. Normaalselt hoitakse veresuhkur tasemel 3,5-5,5 mmol/l.

Haigusmehhanismid
I tüüpi diabeedi puhul on veresuhkru tõusu (hüperglükeemia) põhjuseks ß-rakkude kahjustusest tingitud insuliini tootmise vähenemine ja lakkamine.
Normaalse veresuhkrutaseme juures suhkur uriini ei pääse, küll aga hüperglükeemia tingimustes (alates veresuhkrust üle 9 mmol/l). Seejuures tõmbab suhkur endaga kaasa ka vett - sellest ongi tingitud sellised diabeedi sümptomid nagu uriini hulga suurenemine ja janu.
Suhkru tase veres on küll kõrge, kuid keharakkudesse see ilma insuliinita ei pääse. Seetõttu tekib rakkudes energiapuudus, organism hakkab lammutama kehavalke ning -rasvu ja patsiendi kaal langeb. Kaugelearenenud staadiumi haigussümptomid nagu isutus, iiveldus, oksendamine, nõrkus, sügav hingamine ja atsetooni lõhn hingeõhus on põhjustatud rasvade lagunemise tulemusel tekkivate ketokehade poolt.

Insuliit
Kõhunäärmekoe uuringud hiljuti haigestunud I tüüpi diabeetikutel on näidanud, et tegemist on valikuliselt ß-rakke hävitava põletikulise protsessiga, mida nimetatakse ka insuliidiks (insula - saareke, ld. k.). Selles osalevad mitmesugused immuunsüsteemi rakud, eelkõige lümfotsüüdid. Haigusnähtude avaldumisel on 80-90 % ß-rakke juba hävinud ja asendunud sidekoega. Teada on ka see, et kõhunäärme kahjustuse protsess võib olla selleks momendiks kestnud juba aastaid.
Immuunsüsteemi ülesandeks terves organismis on kaitse kahjulike välisfaktorite (nt. bakterid, viirused, mürgid) ja ohtlike organismisiseste muutuste (nt. kasvajate areng) eest. Insuliidi korral on aga tegemist immuunsüsteemi rünnakuga omaenda tervete kudede vastu. Mis põhjusel immuunsüsteem ß-rakke ründab, pole täpselt teada, kuid on leitud, et haigusprotsessi tekkes mängivad rolli nii geneetilised kui ka keskkonnafaktorid (joonis 2). Nagu juba mainitud, on insuliit väga valikulise iseloomuga: insuliini tootvad ß-rakud hävivad, kuid vahetus läheduses paiknevad glükagooni tootvad a-rakud jäävad puutumata. Kirjeldatud tekkemehhanismi (immuunsüsteemi rünnak organismi enda terve koe vastu) arvestades peetakse I tüüpi diabeeti autoimmuunseks haiguseks.
Insuliinravi alustamisel allesjäänud ß-rakkude funktsioon sageli paraneb ja tekib nn. “mesinädalate periood”, kui vajadus välise insuliini järgi on küllalt väike. Insuliinravi täielikku katkestamist ei peeta siiski õigeks. Periood kestab nädalaid või kuid, harvem aastaid, kuid lõpuks kujuneb välja ikkagi täielik sõltuvus välisest insuliinist.


Hüpoglükeemia
Võib ette tulla olukordi, kus diabeetik vajab kõrvalist abi. Nimelt on oht, et liiga suure insuliiniannuse, väikese söögikoguse, söömise hilinemise, alkoholi tarvitamise või ülemäärase kehalise koormuse tulemusel võib diabeetiku veresuhkur langeda liiga madalale. Seisundit nimetatakse hüpoglükeemiaks.
Verest saadavat glükoosi tarvitab kõige vahetumalt kesknärvisüsteem (peaaju). Seetõttu torkavad hüpoglükeemia puhul ümbritsevatele inimestele silma just kesknärvisüsteemi häired: diabeetiku veider käitumine, segasus, uimasus, kõne- ja koordinatsioonihäired ning teadvuse kadu. Väiksematel lastel võib teadvusekaotus tekkida ilma eelnevate hoiatavate sümptomiteta. Kui haige on teadvusel, antakse talle esmaabiks magusat sööki või jooki. Variandid oleksid 2-3 suhkrutükki või kommi, klaas mahla või limonaadi, klaas piima koos saiakääruga. Teadvusetuse korral ei tohi seda aga teha, vaid tuleb koheselt kutsuda kiirabi. Kuni arstiabi saabumiseni võib patsiendi põse limaskestale määrida mett või suhkrusiirupit.
Just hüpoglükeemia oht on põhjus, miks ümbritsevad inimesed (koolis, töökollektiivis) peaksid olema I tüüpi diabeetiku olemasolust teadlikud. Rasket hüpoglükeemiat esineb harva ja mõnel diabeetikul üldse mitte, kuid selle tekke võimalust tuleb silmas pidada.

Hüperglükeemia
Mis puutub kõrgesse veresuhkrusse (hüperglükeemiasse), siis seda on organism võimeline taluma kauem (isegi päevi), ilma et patsiendi üldine enesetunne oluliselt muutuks. Vastavalt sellele on raskema seisundi teke aeglasem ning patsient jõuab tavaliselt ise arsti poole pöörduda. Esmaabina insuliini süstmine on igal juhul keelatud, sest juhul, kui veresuhkur on hoopis madal, on täiendav insuliin eluohtlik. Väike kogus magusat kõrge veresuhkruga haige seisundit aga ei halvenda.

Diabeetiku tervis
Hea ravi korral ei erine diabeetiku tervislik seisund (viirusnakkustesse haigestumine, muude organite, nt. veresoonte kahjustused) mittediabeetiku omast. Seetõttu tuleks arstipoolsete erikorralduste puudumisel diabeetikusse suhtuda kui tervesse inimesse. Motoks on siin: “Diabeet pole haigus, vaid elustiil!” Soomes näiteks said diabeetikud hiljuti loa astuda sõjaväeteenistusse.