"VALGE" VALGUS PÄRSIB MELATONIINI SEKRETSIOONI

Ilmneb, et halogeen- ja LED lambid on ohtlikud tervisele, kuna vähendavad hormooni eritumist, mis reguleerib bioloogilist kella ja omab vähivastast ning immunostimuleerivat mõju.  Kui valge elektrivalgus tundub teile surnuna, siis sellel on oma kindel põhjus. Grupp teadlasi Haifa Instituudist (Israel), National Geophysical Data Center Boulderist (USA), Valgusreostuse uurimise Teadustehnilisest Instituudist (Itaalia), uurisid eri liiki lampide mõju melatoniinile inimese organismis. 

See, et valge kunstlik valgus, mis tegelikult kuulub sinisesse spektrisse lainepikkusega 440 – 500 nanomeetrit, mõjutab melatoniini tootlust käbinäärmes, on teada juba ammu. Tulemus on halb, sest melatoniin reguleerib bioloogilist kella ja mõjutab imuunsust, samuti takistab kasvajate aregut. Valge valguse mõju meie tervisele kasvab pidevalt, seoses kiirgavate valgustite levikuga, mida kasutatakse kodudes, kontorites ja tänaval, ka ülivõimad valgustid staadionitel kiirgavad just valget valgust. 

Teadlased võtsid aluseks melatoniini kontsentratsiooni tõkestamise ühiku, mida toodavad kollast valgust andvad, kõrgsurve naatrium-lambid. Võrreldes tulemust uueaja halogeenlampidega, mis pärsivad melatoniini sekretsiooni rohkem kui  kolm korda tugevamalt ja LED-lampidega, mille võimsus on rohkem kui viiekordne (võimsus ühiku kohta). 

Teadlased kutsuvad üles õigusaktide muutmiseks nendes riikides, kus oma kodanike heaolu on esmatähtis, seda nüüd kus naatrium-lamp tänavavalgustuse allikana on asendatud tervistkahjustavate halogeen- ja LED- valgustitega, aga määrusaktid nende kasutust ei piira. Näiteks on enamikes Itaalia maakondades kasutusel mõiste – valgusreostus, kuid valguse lainepikkuste piirmäära kehtestatud ei ole, kinnitab dr Fabio Falki Valgusreostuse uurimise Teadustehnilisest Instituudist. Uurijad kinnitavad, et Led-valgustid on effektiivsed, kuid soovivad, et tarbijatel, kes ostavad neid lampe oma kodudesse, oleks valikuvõimalus, mille aluseks oleks tõene informatsioon. Proffessor Haim Haifa Instituudist, loodab, et Israeli Standardite Koda võib kohustada lampide tootjaid äranäitama pakenditel ka valguse lainepikkused.

Käbinääre  ei ole ainult seotud immuunsüsteemi ja bioloogilise kella näitajatega, vaid on ka tihedalt seotud inimese ekstrasensoorsete võimetega ja hingemaailmaga. 

Käbinääre on võimsa „risttule“ all mitmelt poolt – halogeenlambid, fluoriidiga hambapastad, kofeiini sisaldavad joogid (kohvi, tee, energiajoogid), erinevad  keemilised toidulisandis (E-ained) – kõik nad rohkem või vähem mõjutavad melatoniini tootmist ja blokeerivad käbinäärme normaalset talitlust, kutsuvad esile enneaegset vananemist, lõikavad ära sideme oma hingega. 

Tasub mõelda, mis seisab selle melatoniinisõja taga.

Allikas: Auravision

Inimene ja kosmose mõjud

Meie lugejad küsivad sageli: kuidas on seotud kosmosega inimene? Kui kosmilisi rütme teadlikult järgides hoolitseda taimede eest, tehakse sageli tähelepanekuid või saadakse kogemusi, mis õigustavad selliseid küsimusi.

Terve inimene ei taju loomulikult neid seoseid kuigi tugevalt, ent kui organismi mingi protsess on häiritud, muututakse tundlikuks näiteks ilmastiku suhtes. Oleme saanud arstidelt ikka ja jälle tõendeid, et haiguste korral saab halba enesetunnet seostada teatud kosmiliste konstellatsioonidega. Nii on mõned arstid meile rääkinud, et kalendris märgitut silmas pidades võivad nad juba ennustada, milliste vaevustega neid patsiendid järgnevatel päevadel külastavad. Samuti on hambaarstid teinud tähelepanekuid, et lehepäeva hambatäidised ei kesta kaua.

Nii võib ka ise jälgida ja üles kirjutada, millal mingid vaevused tugevamalt esinesid ning siis aasta lõpus täpsemalt järele vaadata, kas need sattusid kokku teatud planeedikonstellatsioonidega. Seejuures tuleb tähele panna mitte ainult kriipsjoontega tähistatud päevi, vaid ka tabeli viimases veerus toodud tähelühendeid. Võib-olla leitakse nii seos enesetunde ja kosmiliste konstellatsioonide vahel. Alguses on kasu isegi sellest, kui jõutakse selgusele seostes ja nähakse ette, millal niisugune konstellatsioon saabub ja möödub – vaevusi on siis tihti palju kergem taluda. Hiljem saab ehk juba midagi ennetavat ette võtta.

Selles osas on võimalik erinevaid elundeid ja nende tegevust näiteks sobiliku toitumisega toetada, sest organid on teadupärast seotud otseselt planeetidega.

Nii võib näiteks pühapäeval, Päikese päeval, alustada nõgeseteega. Selleks kallatakse 8–10 nõgeselehte üle 1 liitri keeva veega ja lastakse 5 minutit tõmmata.

Esmaspäeval, Kuu päeval, sobib põldosjatee, mille valmistamiseks asetatakse droog külma vette ja keedetakse u 5 minutit.

Teisipäeval, Marsi päeval, juuakse hapukirsi- või tammelehtedest valmistatud teed. Selleks kallatakse lehed üle keeva veega.

Kolmapäeval, Merkuuri päeval, tuleb kasuks kummelitee, mis ei peaks olema liialt kange, piisab 6–8 õiest liitri vee kohta.

Neljapäeval, Jupiteri päeval, kallatakse tee valmistamiseks 6-7 võililleõit üle keeva veega.

Reedel, Veenuse päeval, sobib kõige paremini raudrohutee. Siingi piisab vaid kahest õisikust liitri vee kohta.

Laupäeval, Saturni päeval, valmistatakse tee kuivatatud leedripuuõitest, 1 liitri tee jaoks piisab ühest suurest õisikust.

Taimeteesid võiks juua suhkruta, et õige maitse ja aroom mõjule pääseksid. Tee ülejääke ärge kallake ära, vaid lisage toataimede kastmisvette. Tulemus on peatselt näha.



Üht-teist on võimalik saavutada ka erinevaid teravilju toiduks tarvitades.

Minu lapsepõlves oli maal levinud eelkõige rukkileib. Nisujahust küpsetisi tehti vaid pühapäeval. Õhtutoiduks oli tavaliselt piima ja vähese soolaga valmistatud kaera-, nisu- või odrapuder. Kui isa ja vanaisa linnas käisid, tõid nad mõnikord kaasa saiakesi – see oli meile, lastele, midagi väga erilist.

Sõjajärgsel puuduseajal õppisime Ameerika toiduabi kaudu tundma maisileiba. Järk-järgult tõrjusid valgest nisujahust valmistatud leivatooted kõrvale muud teraviljatooted. Ent peatselt tõstsid häält toitumisteadlased ning algatati mitmeid reformiliikumisi. Hambaarst dr Schnitzeri eestvedamisel tuli täisterajahust valmistatud leib taas moodi. Suure tõuke andis ka Soome kogemus: osadel vähihaigetel taandus vähk, kui nad olid pikema aja jooksul tarvitanud üksnes rukkileiba. See teade liikus kulutulena üle kogu Euroopa ja peatselt oli rukkileiba saada ka nendes maades, kus rukist varem ei kasvatatud. Vahepeal on Saksamaal tekkinud täiesti uus leivakultuur. Ideede rohkus võib tekitada vaid imestust. Enamik pagaritöökodadest pakub tänapäeval kümneid erinevaid leiva- ja saiatooteid. Kasvanud on ka tarbijate teadlikkus ja nõudlikkus kvaliteedi suhtes, tuntakse põhjalikku huvi leivavilja päritolu ja kasvatusviisi vastu. Paljud koduperenaised ostavad teravilja või jahu otse mahepõllumajanduslikest taludest ning küpsetavad ise leiba.

Ka erinevad teraviljaliigid on seotud planeetidega. Tarvitades neid sobilikul nädalapäeval, saab paremini kasutada nende soodsat mõju. Teraviljade erinev koostis ja maitse aitab mitmekesistada toidulauda. Toiduks võib tarvitada ka terveid terasid, kuid neid tuleb enne kuumtöödelda. Selleks sobib näiteks emailnõu, kus terasid 15 minutit puulusikaga segades kuumutatakse. Seejärel saab neid tervete teradena või helvesteks valtsituna toiduks tarvitada.

Planeetide / nädalapäevade ja erinevate teraviljaliikide seos on järgmine:


Kuu / esmaspäev riis
Marss / teisipäev oder
Merkuur / kolmapäev hirss
Jupiter / neljapäev rukis
Veenus / reede kaer
Saturn / laupäev mais
Päike / pühapäev nisu

Siiski ei peaks eelnevat võtma endale dogmaks või usutunnistuseks.

Kui tahetakse veelgi oma tervisesse panustada, on soovitav kasutada munakeeduvett, mis on sama oluline või isegi olulisem kui muna ise. Tühjast munakoorest võib valmistada ka teed.

Munakoori ei peaks viskama prügiämbrisse, need tuleks kuivatada ning vanas kohviveskis peeneks jahvatada või uhmris peeneks tampida.
Leiva küpsetamisel võiks lisada ühe kilo jahu kohta 1 teelusikatäie munakoorepulbrit. Sellisel leival on ainevahetusele eriti hea mõju. Ülejäägid võib segada mulla või kompostiga. Meie aastatepikkused kogemused näitavad, et munakoorepulbri lisamine külvivakku ergutab kaltsiumiprotsesse sedavõrd, et taimedesse ei ladestu radioaktiivseid aineid.

Thuni Külvikalender 2003

Kronomeditsiin uurib rütme meie sees

Maria Teiverlaur

“Kui võtan jutuks biorütmid, hakkab enamik kolleege kätega vehkima ja kuulutab need kohe ebateaduseks. Tegelikult pole aga asi hoopiski nii. Biorütme uurivad tänapäeval paljude valdkondade teadlased ning ma ennustan, et nende tähtsust hakatakse järjest enam teadvustama,” väidab meditsiinipsühholoog Maria Teiverlaur.

Biorütme uurivad nii bioloogid, morfoloogid, füsioloogid, matemaatikud, füüsikud kui ka meedikud. Biorütmoloogias on juba välja kujunenud niisugused iseseisvad uurimisvaldkonnad nagu kronobioloogia, kronopatoloogia, kronoteraapia, kronofarmakoloogia ja kronoprofülaktika. Nüüdisajal ei räägita ainult kronobioloogia ja kronomeditsiini teoreetilistest saavutustest, vaid ka praktilisest kasust eeskätt kosmonautikas, töö organiseerimises, haiguste diagnostikas ja ravis.

Biorütmid on välja kujunenud evolutsiooni käigus ning väljenduvad eluavalduste rütmilises kordumises, mis on iseloomulik nii üheraksetele kui hulkraksetele organismidele. Inimese organismis võime eristada palju erinevaid rütme, nagu südame- ja hingamisrütm, menstruaaltsükkel ja mitmed muud.

Organismi elundkondade aktiivsus muutub ka kellaajati. Näiteks endokrinoloogias on teada, et eeskätt ainevahetust korraldava neerupealise koore hormooni kortisooli tase veres on maksimaalne hommikupoole ööd, kasvuhormooni oma aga enne südaööd. Rinnapiima eritumist reguleeriv hormoon prolaktiin saavutab maksimaalse taseme veres kella 4 ja 24 paiku. Kronomeditsiin on avastanud, et ka näiteks hüpertooniatõve korral on häiritud vereringluse rütm. Kui tervetel inimestel öösel arteriaalne vererõhk langeb, siis näiteks maohaavanditega haigetel seda ei juhtu. Muutusi organismi rütmides on juba ööpäeva lõikes hulganisti ja neid kõiki ei jõua üles lugeda. Kindlasti peab aga teadma tõde, et rütmiline aktiivsus tagab elunditele võimaluse puhata.

Täpsemalt määratledes on biorütm teatud kindla ajavahemiku järel tekkiv bioloogilise protsessi muutus, mille intensiivsus ja kiirus võivad olla erinevad. Kui rütm muutub või kaob, tekib meie organismis kaos. Biorütmide uurimine on andnud uusi võimalusi paljude tervisega seotud probleemide lahendamiseks nii teoreetilises kui ka praktilises meditsiinis. Mõningail andmeil on rohkem kui 30 protsenti maailmas ilmuvast kronobioloogiaalasest kirjandusest pühendatud just terve ja haige inimese biorütmide analüüsimisele. Märkimisväärne äge või krooniline desünkronoos võib ka omalt poolt kaasa tuua mitmesuguseid neurootilisi häireid – ärevust, depressiooni, isegi raskemaid psüühilisi hälbeid. Kuna stressi osatähtsus inimeste elus järjest suureneb ja bioloogiline rütm seda omalt poolt mõjutab, siis seda enam on vaja aja faktori mõju organismile põhjalikult uurida.

Rütme on igasuguseid

Igat organismi võime vaadelda kui ajalist organisatsiooni, mis kätkeb endas palju erinevaid bioloogilisi rütme. Need rütmid võivad olla väga erineva kestusega alates millisekundilise pikkusega rakusisestest protsessidest kuni kogu organismi haaravate tsükliteni, mille pikkus võib ulatuda mõne aastani. Kõige enam on teadlased tähelepanu pööranud sesoonsetele ja muidugi ööpäevarütmidele, mida nimetatakse mõnikord ka tsirkaadilisteks, milline nimetus tuleneb ladinakeelsetest sõnadest circa – ligikaudu ja dies – päev. Viimastel aastatel on rohkesti käsitletud 24 tunni piiresse mahtuvaid biorütme, teiste hulgas unerütmi. Aastarütme, näiteks lindude rännet, sigimistsüklit, karvavahetust, on palju uuritud loomariigis.

Bioloogilise aja kontseptsiooni, mille Vladimir Vernadski arendas välja juba rohkem kui pool sajandit tagasi, on hiljem täiustatud ning uurimise alla on võetud organism koos väliskeskkonnaga. Leitud on otsene side biorütmide ning ühelt poolt organismis eluks vajalike tingimuste püsivust reguleerivate homöostaasimehhanismide, teisalt aga adaptatsiooni- ehk kohanemisprotsesside vahel. Biorütme võib kasutada ka instrumendina uurimaks bioloogilist aega, mis sõltub tugevasti inimese vanusest, ainevahetusest ja selle kiirusest. Organismi kronotüüp näitab ära organismi aktiivsusperioodi päevas ehk selle, kas inimene on “lõoke”, “tuvi” või “öökull”. Märgatud on sedagi, et esineb kronobioloogilist labiilsust, mis tähendab, et kronotüüp on suhteline ja võib muutuda – “lõokesest” võib saada “öökull” ja vastupidi.

Ajalisi rütme leidub väga laialdaselt nii elus- kui eluta looduses. Teadlased on avastanud, et isegi valude puhul ilmnevad ajalised seaduspärasused. Näiteks algab enamik peavalusid ajavahemikus kella 10–18, seevastu migreeni-tüüpi peavaludel on kalduvus tekkida öösel, eriti hommikupoole ööd.

Mürki tasub võtta päeval!

Lausa praktiliselt tähtis oleks igaühel tunda oma kronoresistentsust, sest organismi vastupanuvõime sõltub kellaajast. Kellaaeg mõjutab isegi niisugust asja nagu inimese vastupanuvõime keemilistele mõjutustele, sealhulgas mürkidele. Nii näiteks võib teatud kogus toksilist ainet osutuda eluohtlikuks, kui see on sisse võetud öösel, aga sama kogus sama ainet ei pruugi tuua kaasa surmaohtu, kui neelame selle alla hommikul või päeval. Niisuguse nähtuse põhjus peitub asjaolus, et organismi reageering mitmesugustele ainetele oleneb neerupealiste koore aktiivsusest. Kui areneb kronofarmakoloogia, siis avaneb meil tulevikus võimalus arvestada keha kronobioloogilisi seaduspärasusi ka ravimite tarvitamisel ning optimiseerida senisest märksa enam sissevõetavate ravimite koguseid.

Mida raskem haigus, seda suuremad rütmihäired

Nii nagu esineb häireid igas muuski valdkonnas, nõnda tuleb neid ette ka bioloogiliste rütmide puhul. Viimaseid mõjutab alati tugev ja pikaajaline stress, samuti psüühilise ja füüsilise tervise rikked. Kronomeditsiini üks põhilisi tõdesid ütleb, et mida raskem on haigus, seda enam häiruvad ka organismi rütmid.

Tänu arstiteaduse edusammudele on kadunud mõnedki rängad tõved, nagu rõuged, katk, pidalitõbi. Kuid seevastu on tekkinud mitmeid uusi hädasid-haigusi, mida ennem ei tuntud. Viimaste aastakümnete farmaatsia hoogne areng on kaasa toonud ravimiallergiad, ilmunud on uus “katk” – aids, suurenenud tehis- ja siirdatud organitega kaasnevad probleemid, ning kindlasti ei saa märkimata jätta ka desünkronoosiga seonduvaid küsimusi. Desünkronoose – patoloogilisi muutusi organismis, kus häiruvad inimese bioloogilised rütmid ning nende seos ja kooskõla väliskeskkonnaga – tekib nüüdisajal üha rohkem. Praegusel tehnika ajastul, mil peame sageli sõitma kaugele ja ületama mitmeid ajavööndeid, on desünkronoosi olemuse tundmine väga tähtis.

Üle ajavööndite

Inimesed, kellel on elus ette tulnud pikemaid sõite, teavad, et ajavööndi muutus toob endaga kaasa enesetunde halvenemise. Viimane on tingitud sellest, et inimese organism – tema biorütmid – ei jõua piisavalt kiiresti kohaneda uue ajare_iimiga. Tekib ebakõla organismi sisemiste bioloogiliste rütmide ja väliste ööpäevarütmide vahel, samuti häirub sisemiste rütmide omavaheline kooskõla. Desünkronoosi pikkus ja tugevus sõltub eelkõige sellest, mil määral ümbritsev keskkond muutub ehk siis mitu ajavööndit ületatakse, aga samuti sõltub see inimese tervislikust seisundist.

Kaugel reisil tekkinud desünkronoosi tulemusena häirub inimese vererõhk, kehatemperatuur, diurees, pulsi- ja hingamissagedus, muutub lihaste jõudlus ja isegi leukotsüütide ehk valgeliblede arv perifeerses veres. Tihtipeale muudab desünkronoos inimese kergesti ärrituvaks, ilmnevad une-, südametegevuse- ja seedehäired. Uuringud näitavad, et 7–10 ajavööndi ületamisel taastub südame rütm alles viiendaks, higieritus kaheksandaks, kehatemperatuur viiendaks kuni kümnendaks päevaks või isegi hiljem. Desünkronoos muudab ebatäpseks ka inimese ajataju, mis kergesti kohanevatel inimestel taastub ühe-kahe päeva jooksul, raskematel juhtudel võtab see aega viis-kuus päeva.

Pikad, mitmeid ajavööndeid ületavad lennureisid põhjustavad häireid kõikides psüühilistes ja füsioloogilistes rütmides. Vana, reisieelne rütm ei ole uues keskkonnas adekvaatne, nii-öelda uue biorütmi kujunemine, mis vastaks kohalikule ööpäevarütmile, nõuab aga aega. Eriti vajalik on organismi kiire taastumine sportlastele.

Mõned autorid soovitasid 1930. aastatel desünkronoosi ületamiseks juba enne väljasõitu oma elurütm ümber kohandada selle maa ajarütmiga, kuhu sõidetakse. See õpetus osutus aga vääraks, kuna organismi sisemiste ehk biorütmide kujunemisel etendavad määravat rolli just välised rütmid, nagu ööpäev jt.

Tänapäeval bioloogiliste rütmide alased uuringud jätkuvad. Saadud tulemused rikastavad teooriat, kuid lubavad teha ka praktilisi järeldusi. Järgnevalt mõningaid soovitusi, mis aitavad reisidel kiiremini ületada desünkronoosi ja kohaneda uue ajavööndiga.

Viis nõuannet

1. Nädal enne ärasõitu püüdke mitte kinni pidada kindlast päevarezhiimist ehk siis varieerige söömise, töötamise ja magamaheitmise kellaaegu.

2. Sõidu ajal püüdke magada. Kõige paremini mõjub uni, mis tekib ilma rahusteid ja unerohtusid tarvitamata.

3. Reisi sihtpunkti jõudmisel lülituge kiiresti aktiivsesse tegevusse. Eriti positiivne toime on just füüsilisel koormusel.

4. Võimaluse korral planeerige sihtpunkti jõudmine õhtuks, ööseks või varahommikuks, et oleks võimalik veel magada.

5. Kohalikule ajareźiimile minge üle kohe, saabumise päevast alates.

Lisaks desünkronoosile avaldab inimese organismile kahtlemata nõrgestavat mõju ka uute kliimatingimustega kohanemine. Seepärast peavad sportlased vähemalt viis, aga kohati isegi kuni kümme päeva enne võistlust kohale sõitma, et harjuda uue ajavööndi ja ka kliimaga. Turistina reisides või komandeeringusse minnes oleks aga samuti kasulik teada desünkronoosi olemust, et tuhandeid kilomeetreid kodust eemal olles kiiremini ja paremini kohaneda uue ümbritseva keskkonnaga ning elada sisse aega, mis reisi sihtpunkti saabumisel ei vasta organismi rütmidele.

Kronomeditsiiniga tegelejad on veendunud, et 21. sajandil muutub biorütmide uurimine veelgi aktuaalsemaks ning meditsiini täiustavad uued meetodid ja võimalused.

MARIA TEIVERLAUR (1955) on Akadeemia NORD kliinilise psühholoogia õppetooli juhataja, professor.
Horisont 4/2002

Igale ravimile oma kellaaeg

Kui võtad rohtu õigel ajal, võib selle mõju olla kümme korda suurem kui tavalise kolm korda päevas manustamise puhul.
Haiguste ja biorütmide koosmõju uuriv kro­nomeditsiin on jõudnud järeldusele, et ravi­mi efektiivsus sõltub paljugi just sellest, mil­lise biopäevi tsükli millises faasis see on võetud. Praeguseks on inimese organismis avastatud umbes 500 biopäevi eri tasanditel: rakkudes, kudedes, organites. Need rütmid kestavad tuhandikest sekunditest kuni mit­mete aastateni. Eri inimestel on need erinevad ja tänapäeval arvatakse, et päevase aktiivsuse rütm on geneetiliselt määratud ning elu jooksul see ei muutu.
Kuigi arstid veel inimese isiklikest biorütmidest sõltuvat ravi ei määra, on mõnede ravimigruppide efektiivsuse ja tarvitamisaja seost juba uuritud. Nende arstimite mõju sõltub ööpäevasest rütmist, mille kestus on 24 tundi, mõnedel inimes­tel ka 22-28 tundi. Sellises rütmis töötavad neerud, neerupealised, kilpnääre, samuti transporditakse analoogses rütmis maksast verre glükogeeni.
Hommik
Kõige rohkem on kronomeditsiinis uuritud hormoonide tootmist. Kindlaks on tehtud parimad hormoonpreparaatide tarvitamise ajad. Näiteks võib tuua glükokortikoidid, mida määratakse põletikuliste haiguste, bronhiaalastma raskete vormide ja mõnin­gate allergiate korral. Nende preparaatide puhul on väga oluline arvestada, millises rütmis organism ise glükokortikoidhor­moone sünteesib.
Hormoonide tootmine suureneb öösel, kell 6-7 hommikul saavutatakse maksi­mum. Pärast seda hakkab nende tase veres langema ja kuni õhtuni jääbki madalaks. Selleparast soovitataksegi hormoontab­lette võtta hommikul vara, et mitte rikkuda enda hormoonide rütmi. Doosi võib jagada ka nii, et umbes 80% võtta vara hommikul ja ülejäänud kella 11-12 ajal. Sellises rütmis töötab näiteks ka kilpnääre.
Päeva esimesel poolel on soovitatav annustada selliseid südamepreparaate nagu beetablokaatorid, ja kui neid peab tarvitama kaks korda päevas, siis tasuks suurem doos võtta hommikul ja väiksem õhtul. Kuna meie süda töötab tavaliselt aeglasemalt õhtul ja öösel ning kiiremini hommikul ja päeval, siis on ka südameravimeid mõt­tekas võtta õhtul väiksem doos, et mitte aeglustada südamerütmi rohkem kui vaja.
Päev
Allergiavastaseid antihistamiine soovi­tatakse jällegi võtta päeva teisel poolel, sest siis on organism palju vastuvõtlikum histamiinile, mida organism toodab ja mis tekitabki allergianähte - löövet, nõgestõbe, turseid. Nii tabad kaks kärbest ühe hoobiga - suurendad ravimi efektiivsust ja vahen­dad preparaadi kõrvalmõjude ohtu.
Õhtu
Paljud naised kannatavad rauavaeguse all: väsimus, nõrkus, südame-vereringe prob­leemid ja muutused limaskestas on vaid osa sümptomitest. Kuna raua ülejaak võib oma­korda põhjustada tõsiseid kahjustusi, peaks silmas pidama, et hemoglobiini aktiivne süntees toimub organismis õhtuti, mistõttu peaks ka rauapreparaate võtma päeva teisel poolel. Päevasel ajal ei jõua organism rauda lõplikult omastada ja võib põhjustada kõr­valtoimeid. Kuid liha tasub süüa just päeva esimesel poolel, sest toiduainega organism sattunud raua omastamine -ja verre imendu­mine võtab kauem aega.

tervispluss juuli 2004

Uuring: Õhtune söömine teeb paksuks

Nüüd on see teaduslikult tõestatud - öine külmkapi kallal maiustamine teeb paksuks!
Illinois' ülikooli teadlased leidsid, et see, millal sa sööd võib rohkelt rolli mängida rasvumisel, kui ainult see, mida sa sööd, kirjutab BBC News.

Teadlased leidsid, et kui hiired sõid ebatavalistel kellaaegadel, võtsid nad ka kaks korda rohkem kaalust juurde, olenemata treeningust ning süües sama palju kui teised.

Viimased uuringud viitavad keha sisemisele kellale, ööpäevastele rütmidele, millel on roll keha energiakasutusel. Siiski on seda olnud raske kindlaks teha.

Uuringu autor Deanna Arble ütles: "Üks uuringu huvigrupp oli vahetustega töötajad, kes kalduvad ülekaalulisusele. See pani meid mõtlema sellele, et valel ajal söömine võib olla kaalutõusul abiks."

Kuus nädalat kestnud uuringus vaadeldi kaht hiirtegruppi, kellele söödeti sama rasvarikast toitu. Ühe grupi loomi söödeti aga ajal, mil nad oma tavalise unetsükli järgi magama pidanuks. Tulemusena võtsid need hiired teise rühma loomadest kaks korda rohkem kaalus juurde, kuigi liikusid sama palju ja ka toidu kogused olid võrdsed.

Uurijate hinnangul saab tulemusi üle kanda ka inimestele, kuid see pole veel kindel.

www.naistemaailm.ee
7.09.2009

Rikkis bioloogiline kell toob diabeedi?

Briti teadlased on avastanud seose bioloogilise kella ja diabeeti haigestumise vahel.
Teadlaste sõnul on mitmed uuringud näidanud, et sisemise kella väärtalitus, liiga vähene ööuni, võib diabeeti haigestumisel suurt rolli mängida, kirjutab Nature Genetics.
"Meie uuring näitas, et bioloogilisel kellal on diabeediga seos," sõnasid uurijad.

Bioloogiline kell reguleerib inimese une- ja ärkvelolekurütme. Nende rütmide häirumine võib teatud tingimustes aga haiguse esile kutsuda.

Teadlased analüüsisid, kas ja kuidas geneetilised muutused haigusi esile kutsuda võivad.
Uurijad avastasid, et teatud geenimutatsiooniga inimestel oli vererõhk ja veresuhkru tase tavapärasest kõrgemad.
Need kaks asja mõjutavad samas ka sisemist bioloogilist kella ja organismi ööpäevaseid rütme.

Uurijad loodavad, et nende avastus aitab leida uusi võimalusi diabeedi ennetamiseks ja raviks.

www.naistemaailm.ee
2009, 15.juuli

Õpi tundma oma sisemist kella

Kas oled öökulli, lõokese või tuvi tüüpi inimene? Oma sisemise kella tundmine aitab elada stressivabalt ja vähendab väga paljude haiguste riski.
Uuringud on viimastel aastatel tõestanud, et inimese sisemine rütm ehk kell on peamiselt tingitud geenidest. Igaühel on sisemine bioloogiline kell (paljudel isegi mitu), mis määrab kindlaks, millal ollakse energilised ja millal soovitakse magada. Teadlased avastasid alles hiljuti keemilise "lüliti", mis kontrollib inimese bioloogilist kella reguleerivat geneetilist mehhanismi - kuigi protsessiga on seotud mitmed geenid, kontrollib kogu mehhanismi üks aminohape.


"Sisemise kella kuulamine muutub üha suuremaks probleemiks. Loomuliku elurütmi häirumine aga mõjub otseselt tervisele," ütleb kronobioloog Timo Partonen. "Esmalt väljendub see uinumisraskustes. Kui elada pikemat aega häiritud sisemise kella tempos, võivad järgneda tunduvalt tõsisemad haigused: südame-veresoonkonna tõved, ainevahetushäired. Ka depressioon, täiskasvanute diabeet ja isegi teatud vähivormidesse haigestumise risk kasvab." Haiguste riski tõstab alati tugev ja pikaajaline stress, samuti psüühilise ja füüsilise tervise rikked. Kronomeditsiini üks põhilisi tõdesid ütleb, et mida raskem on haigus, seda enam häirub ka sisemine kell.


Erinevused sisemiste kellade vahel on suured, sest "kellageenid" toimivad igal inimesel erinevalt. Ühe vaimsete ja füüsiliste võimete kõrgpunkt on kukelaulu ajal, teisel kesköö paiku. Mõned tunnevad end pimedatel sügisõhtutel väga väsinutena, teised ei märkagi aastaaegade vaheldumist.
"Peale selle, et jaguneme lõokesteks ja öökullideks, on erinevused ka selles, millal tunneme end kõige unisematena," selgitab Partonen. Kronobioloogid eristavad hommiku- ja õhtuuniseid ning segatüüpi inimesi. Tema käsitluse kohaselt määrab kronotüübi meie une keskaeg. Kel see nihutatud õhtu poole, sellel on varane, kel hommiku suunas, sel on hiline kronotüüp.
"Iga kümnes on õhtuinimene, kes peaks tegelikult minema magama öösel kell kolm ja tõusma hommikul kell üksteist. Umbes viiel protsendil inimestest aga tiksub sisemine kell täpselt vastupidi: nende uni peaks algama juba õhtul kell kuus. 85 protsendil on kell leebem, nad kuuluvad "tuvi" ehk segatüübi alla ja saavad hommiku- või õhtuunisust klapitada igapäevaeluga. Kahjuks on ühiskond tugevalt orienteeritud "lõokestele", "öökullidel" seevastu on aga väga raske kaheksast viieni elu elada," ütleb kronobioloog.
"Kõige enam mõjutab aga tervist vahetustega töö. Öise töö kahjulikust mõjust on teatud ju pikka aega, alles nüüd on hakatud sellesse tõsiselt suhtuma." Inimene tunneb end kõige paremini siis, kui tal on võimalik oma igapäevaelu elada enam-vähem sisemise kella taktis.

Loomulik ööpäev on 24 tundi ja 11 minutit pikk
Keha sisemine kell, mis on seatud päikesetõusu ja õhtuse pimenemise järgi, muutub loomuliku tsüklina, mida nimetatakse ööpäevarütmiks. Inimese sisemine kell töötab keskmiselt rütmiga 24 tundi ja 11 minutit.
Silma võrkkesta kahjustusega ja pimedate inimeste ööpäev on nägijate omast pikem. Ka siis, kui normaalse nägemisega inimene sulgeda täiesti pimedasse ruumi, hakkab bioloogiline kell valetama - tavaliselt ette käima. Isegi vananedes muutub bioloogilise kella rütm. Naised vanuses 20-50 aastat kalduvad ärkama varem kui mehed. Umbes 52. eluaastal bioloogilised kellad ühtlustuvad.
Tavaelus korrigeerivad ajus asuvad nn kellageenid päevavalguse järgi organismi ööpäeva aga 24tunniseks- keeravad valguse abiga sisemist kella iga päev tagasi. Kui loomulikku päevavalgust napib, aitavad rütmi stabiilsena hoida valguslambiseansid.
Keha sisemine kell on tundlik mehhanism, mis võimaldab tulla toime muutustega ümbritsevas keskkonnas ja reguleerib keha erinevaid funktsioone. Peale une-ärkveloleku rütmi stabiilsena hoidmise reguleerib inimese sisemine kell ka kehatemperatuuri, siseelundite toimimist, hormoonide tootmist. "Kellageenid" reguleerivad isegi näljatunde tekkimist.

Suveajale üleminek põhjustab tervisehäireid
Peale haiguse võib inimese harjumuspärast sisemise kella rütmi häirida ka näiteks üleminek vahetustega tööle (eriti öötööle!), samuti pikad lennureisid. Isegi suve- või talveajale üleminek mõjutab Tuuli Lahti äsja Helsingi Ülikoolis tehtud väitekirja andmetel pea kõikide tervete inimeste une-ärkveloleku rütmi ja une kvaliteeti. Ning seda nädal aega järjest! Ka Rootsis läbi viidud uuringu kohaselt suurenes seal suveajale üleminekul südameinfarktide arv tervenisti nädala aja jooksul.
Et organism on kella tagasikeeramisega harjunud, talub põhjamaalane talveajale üleminekut paremini kui suveaja algust, nii nagu on ka läände lendamine enamasti mugavam kui itta lendamine.
Inimese sisemine kell suudab toime tulla ühe, maksimaalselt kahetunnise ajavahega, nendib Lahti. Talveajale üleminek enamasti väga suuri probleeme ei tekita. Küll aga võib ebamugav kohustus ärgata kevadel tund aega varem põhjustada niigi kehva unega inimesele tunduvalt tõsisemaid tervisehäireid, suurendades ka paljude haiguste, näiteks diabeedi riski ning muutes inimesed altimaks alkoholi liigtarbimisele, rasvumisele, depresiooninähtude ilmnemisele. Hamstritega tehtud laborikatsetes näiteks lühendas pidev une-ärkveloleku rütmi häirimine tunduvalt nende eluiga.

Nii töötab sinu sisemine kell
00.00 Kõik õppurid peavad sel kellaajal juba kindlasti magama. Öise une esimene faas on võrreldes hilisematega sügavam, aju verevarustus intensiivne. Aju närvirakud on aktiivses tegevuses. Ka kasvuhormooni toodab organism enim just öösiti, niisamuti uuenevad keharakud.
04.00 REM-une ehk nn unenägude une faas. Aju elektriline aktiivsus tõuseb ja on ligilähedane ärkvelolekule. Ka see öise une faas on õppurile väga tähtis - just hommikupoole ööd kinnistub päeval õpitu mällu. Unehormooni melatoniini tootmine väheneb.
04.30 Kehatemperatuur on nüüd ööpäeva madalaim ning organism kõige väsinum ja loium. Öises vahetuses töötajad on just sel kellaajal kõige unisemad, tööõnnetuste risk on suurim.
05.00 Kehatemperatuur hakkab tasapisi tõusma ja organism ärkamiseks valmistuma. Aktiveerub sümpaatiline närvisüsteem. Keha hakkab tootma noradrenaliini, veresooned laienevad, ka ülemine vererõhk ja pulsisagedus suurenevad.
06.00. Stressihormooni kortisooli toodab organism just kel kellaajal kõige rohkem. Kortisool leevendab põletikke (näiteks sügelust põhjustavad nahahädad häirivad varahommikuti vähem). Kortisool on aga ka hormoon, mis mõjutab aju söögiisukeskust. Kui oled pidevalt sunnitud kell kuus hommikul tõusma, ehkki tahaksid veel magada, soodustab kõrge kolesteroolitase organismi rasva ladestumist kõhupiirkonda ja suurendab söögiisu. Lisaks pärsib vähene uni süsivesikute põletamist, mistõttu süsivesikud muunduvad rasvadeks ja ladestuvad taljel.
06.30 Meessuguhormooni testosterooni tase mehe organismis on sel kellaajal kõrgeim. Enamik mehi ei ütle seetõttu kunagi ära väikesest varahommikusest seksist.
08.00 Äratus! Kõige loomulikum on ärgata koidu ajal, koos loomuliku päevavalgusega. Söö tervislik, nn aeglasi süsivesikuid sisaldav hommikueine, nii säilitad hommikuse reipuse tundideks. Kiirete süsivesikute söömine tõstab järsult veresuhkru taset ja põhjustab väsimust.
09.00 Kui eelistad end vormis hoida hommikuti, hoidu pingutavatest treeningutest. Lõviosa südameinfarktidest saadakse esimestel ärkvelolekutundidel ajavahemikus kella 8-12ni. Keha vajab aega, et südame verevarustus normaalselt tööle hakkaks. Ka trombide tekke oht on hommikuti kõrgeim.
10.00 Reipust ja energilisust tuleb kogu aeg juurde. Inimese lühimälu töötab ajavahemikul kell 10-12 kõige täpsemini, seetõttu sobib sel ajal läbi viia koosolekuid, mõttetalguid jne. Lühimälu kestus algab mõnest sekundist ja võib ulatuda paari tunnini.
12.00 Aju töötab ajavahemikus 12-13 kõige erksamalt (kui oled söönud tervisliku hommikueine ja pole vahepeal maiustanud, vastasel korral läheb osa energiast seedimisele). Sinu keskendumisvõime on päeva parim - pea just sel ajavahemikul tähtsaimaid töökohtumisi, soorita eksameid jms.
13.00. Kui oled kell 12-13 söönud lõunat, kipud nüüd väsima. Kerge roidumustunne võib kesta kuni kella 16ni, liiklus- ja tööõnnetuste risk on võrreldes ennelõunase ajaga suurem. Siiski töötab inimese pikaajaline mälu sel ajal hästi. Sobiv aeg näiteks hommikul õpitu kordamiseks.
13.30 Pärastlõunane aeg on ühe Itaalias läbi viidud uuringu kohaselt väga sobilik uue inimese tegemiseks. Sperma hulk on ööpäeva lõikes suurim ja spermatosoidid liikuvamad. Ka naiste organismis on sel kellaajal rohkelt testosterooni, mis võib pärastlõunase seksi mõlemale parnerile väga nauditavaks muuta.
14.00 Paras aeg pärastlõunaseks kohvi- või kvaliteetse kange tee pausiks - kofeiin peletab väsimustunnet. Kehatemperatuur tõuseb veidi ja sinu füüsiline vorm (maksimaalne hapnikutarbimisvõime, lihaste toonus jne) on kell 14-20 kõige parem. Planeeri oma treeningud just sellele ajavahemikule, sest talud füüsilist koormust paremini ja taastud kõige kiiremini.
17.00 Paras aeg valmistuda gurmaanlikuks eineks - inimese maitsmis- ja lõhnameeled on kella 17-19ni kõige teravamad.
18.00 Süstoolne vererõhk on kõrgeim ja hakkab pärast kella kuut õhtul langema (tõsi, vererõhku mõjutavad ka paljud teised tegurid, näiteks stress). Sinu reaktsioonikiirus on 18-20 parim (paras aeg õppesõiduks!)
20.00. Une ja ärkveloleku rütmi reguleeriva "unehormooni" melatoniini tootmine algab ja saavutab kõrgpunkti kella 2-3 ajal öösel. Mida rohkem melatoniini keha toodab, seda sügavamalt magad.
21.00 Kerge magamaminekueelne eine (unetule on parim soe piim lusikatäie meega ja üks banaan) väldib dieedipidajal keset ööd näljatunde pärast ärkamast. Kindlasti peaksid vältima suuri rasvarikkaid õhtu- ja une-eelseid sööke, sest päeva teises pooles seedimine aeglustub. Seedeensüümide tootmine ja seedeprotsessi kiirus on võrreldes hommikuga tunduvalt aeglasemad. Kui pead dieeti, piira õhtuti otsustavalt süsivesikute tarbimist ja unusta õhtune napsitamine, sest mõlemad halvendavad une kvaliteeti.
23.00 Melatoniin langetab kehatemperatuuri, mis soodustab uinumist. Kui vähegi võimalik, mine magama ühel ja samal kellaajal, sea endale sisse kindlad unerituaalid - kõik see soodustab uinumist. Une-eelne naps ei tohiks kindlasti magamamineku rituaalide sekka kuuluda, sest pidev alkoholitarbimine vähendab melatoniini tootmist.

kirjutas Kaire Kenk ajakirjas Naised , lisatud 19 märts 2009

Kuidas töötab meie bioloogiline kell?

Seoses kella keeramisega talveajale oleme kõik kogenud, et miski meie kehas tahaks nagu teisiti reageerida, kui käekell näitab. See on meie bioloogiline kell, mis ikka omasoodu käib, pööratagu ametlikku ajaarvamist kuhu tahes.
Nüüdisaegne teadus on kindlaks teinud, et meie keha igas organis on “kellarakud”, mis lükkavad ümber pikka aega käibel olnud arvamuse, nagu sõltuks inimese elurütm täiesti ja ainult pimeduse ja valguse vaheldumisest looduses. Meil pole üht keskset “sisekella”, küll aga on igal organil oma “rakukell”, mis mõjutab tema töö aktiivsust. Näiteks ka seda, et mingid haigused aktiveeruvad teatavatel kellaaegadel samuti nagu mingid kindlad kehafunktsioonid. Et eri kellade järgi töötavate organite funktsioneerimisajad organismis kaost ei tekitaks, on olemas ühtne kontrollsüsteem, mis organite tööd sünkroniseerib. Loomulikult mõjutavad meie rütmi aastaajad, valguse vaheldumine, aga ka söögiajad, töö, sotsiaalsed kontaktid jne.

Mis on kronomeditsiin?

Sportlased püüavad treenida nii, et keha kõrgeim valmisolek satuks võistluste toimumise ajale. Sama juhtub aga inimestega, kes ise oma loomuliku keharütmi valede eluviisidega pea peale keeravad, nõudes kehalt aktiivsust passiivsel ja passiivsust aktiivsel ajal. Ega mõista siis, miks ootamatult tekivad väsimus, tujutus ja haigused. On välja arendatud lausa uus meditsiinivaldkond – kronomeditsiin, mis tegelebki haiguste ja inimese keha loomuliku ajakava seoste leidmisega.

Söömine keerab bioloogilist kella

Aspiriin, mille võtame sisse hommikul, jääb meie verre 22 tunniks, õhtul sisse võetuna aga lahtub 17 tunniga. Lõuna ajal joodud alkohol lahtub kehast kiiremini kui õhtune naps. See lubab omakorda rakendada keharütmide tundmist ka kehakaalu kontrolli all hoidmise teenistusse. Palju süsivesikuid hommikusöögis näiteks keeravad organismi sisekella ette, õhtul aga, vastupidi, taha. See tähendab, et hommikune magusasöömine lükkab lõunast nälga pigem edasi, õhtune aga teeb uniseks, kuigi une kvaliteet pole pärast süsivesikurohke õhtueine söömist kuigi hea.
Jälgides oma bioloogilist kella, saab vältida mitmeid haigusi – alates depressioonist ja unetusest kuni neeru- ja südamepuudulikkuseni.

Keera sisekell õigeks!

06.00 Süda suurendab löögisagedust ja organism alustab sisselülitumist päevarežiimile. Suureneb infarktioht, sest südame võnkesagedus kõigub eriti tugevalt.

07.00 Keha paiskab ringlusse eriti suurel hulgal seksihormoone. Parim aeg heaks seksiks on seega varahommik, vahetult enne voodist tõusmist! Kehatemperatuur on päeva madalaim.

10.00 Päeva esimene tipphetk – oleme värskeimad ja parimas löögijõus. Kiiret reageerimist nõudvad asjad tuleks lahendada just nüüd – parim aeg ärikohtumisteks ja eksamiteks, kõrgperiood kestab umbes keskpäevani, hakkab siis aga tasapisi langema.

13.00 Lõunapaus, söögiaeg. Magu toodab nüüd hulga maohapet ja seedimiseks on tehtud hea ettevalmistustöö. Pärast sööki peaks olema pisut rahulikult enne töörütmi tagasi tormamist, kas või kõndima rahulikus tempos tuhat sammu. Ideaalseim, kuid enamikule töötavatest inimestest kättesaamatu luksus oleks tunnike pärastlõunauinakut, mida meedikud lausa jõu-uneks nimetavad ja tervise ning kõrge töövõime üheks tagatiseks loevad.

15.00 Päeva teine kõrghetk. Hea õpiprotsessiks, kuna aeg soosib süvenemist ja pikka ning visa tähelepanu hoidmist nõudvaid tegevusi. On parim aeg käia hambaarstil ja teha muid meditisiinilisi protseduure, sest keha valutaluvus on kõrgpunktis.

17.00 Kõrghetk kehalisteks pingutusteks. Ideaalne musklitrenni tegemiseks ja jõuspordialadeks, laiemalt üldse igasugu treeninguteks.

20.00 Lõõgastumis- ja puhkeaeg. Maitsmis- ja haistmismeel on eriti tundlikud. Ideaalne aeg kergeks naudisklevaks eineks klaasi veiniga.

23.00 Aeg minna voodisse! Magu ei tooda enam ainet, mis organismi nälga tundma paneb, seetõttu pole meil ka öösiti söögiisu, kuigi päeval tekib see kekskeltläbi iga 90 minuti tagant. Loomingulise tegevuse võime hakkab tuntavalt langema.

01.00 Süvaune ja rakkude taastumise aeg. Siit alates on kõik organid puhkeseisundis, vaid nahk ja maks töötavad täistuuridel, et organismi puhastada, ja rakkudes on käivitunud kasvuhormoonid, mis tagavad päeva jooksul hukkunud rakkude taastumise.

04.00 Kriitiline ajahetk kopsuhaigetele. Astmaatikud on eriti tundlikud, neil võivad tekkida atakid. Neerud töötavad kokkuhoiurežiimil.

ilmus ajakirjas Naised , lisatud 29 oktoober 2009