Haavandtõbi on üsna salakaval haigus

Tüüpiline kaebus, millega haige arsti poole pöördub on “Kõht valutab”.
Variante, miks kõht valutab, on mustmiljon, alates naistehädadest ja lõpetades põletikulise pimesoolega. Üsna tihti kahtlustab patsient aga: äkki on mul maohaavad?
Või on haige kaksteistsõrmiksool? Et elu on stressirohke ja söök juhuslik ning tihti mitte just kõige tervislikum, on alust kahtluseks küll.

“Haavandtõbi on üsna salakaval haigus,” ütleb Ida-Tallinna Keskhaigla gastroenteroloog Toomas Kariis. Mõni, kellel on suured vaevad, polegi tegelikult väga haige. Ja vastupidi – mõnel ulatub haavand juba läbi maoseina, aga valu ei olegi.

Toomas Kariisi sõnul võib haavanditesse haigestumist lahterdada nii – kaksteistsõrmiksoole haavandid tekivad rohkem noorematel inimestel, maohaavandid vanematel. Viimasel on ka täiesti lahtiseletatav põhjus – suur osa maohaavanditest on tingitud ravimite tarvitamisest.

Tegelikult seisavad arstid igasuguse ravi puhul valiku ees, sest iga rohi toob kaasa nii head kui ka halba. Ja arsti ülesanne on riske kriitiliselt hinnata, et millal oodatav kasu kaalub üles kahju.
“Meil on võimalik kasutada haavandi ärahoidmiseks omaette ravimeid, mis pärsivad maohappe teket. Arstid on teadlikud ja nendele haigetele, kel on kõrgem risk haavandtõve saamiseks, need ravimid ka määratakse,” kinnitab dr Kariis. “Ja loomulikult ei saa kõik inimesed, kes näiteks tihti valuvaigisteid võtavad, maohaavu. Ikka peab olema teatud soodumus.”

Noorte inimeste haavandite tekkimist põhjustab tihti Helicobacter pylori. Uuringud näitavad, et kui inimesel on see mikroob organismis, ägeneb olemasolev haavand üsna sageli.

Paha bakter - Helicobacter pylori

Helicobacter pylori on mikroob, mille inimene saab oma elu jooksul suu kaudu. Eestis on sellise nakatumise tase äärmiselt kõrge. “Samas ei ole see bakter ka saja-protsendiliselt süüdi haavandite tekkes,” täpsustab Kariis.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla gastroenteroloogil dr Mart Riisperel on Helicobacteri suhtes oma seisukoht: “Teda süüdistatakse kõiges ja tema kaela aetakse väga palju paha. See bakter on üks väga mugav asi, millega väga paljud inimesed on väga palju profiiti lõiganud. Oli näiteks aegu, aastail 1960 – 1980, kui gastroenteroloogias oli väga populaarne krooniline atroofiline gastriit, mida peeti vähieelseks seisundiks. Seda uuriti igatepidi, tehti dissertatsioone ja muud teadust selle kallal. Aga sellel kroonilisel atroofilisel gastriidil oli üks viga – ta ei toonud tulu, sest seda ei saanud ravida. Mis tähendab, et ravimifirmadele ei olnud see üldsegi mitte hea asi. Tüütu värk, kui nii öelda.”

Samas kinnitab dr Riispere, et Helicobacter on tõepoolest paha bakter, mis tuleb ära tappa ehk antibiootikumidega organismist eemaldada. “Selleks kasutatakse kolmikravi eri variante. See tähendab kaht eri antibiootikumi ja ühte maohappe sekretsiooni pärssivat ravimit, tänapäeval on selleks prootonpumba inhibiitor.” Teisisõnu – vaja läheb hästi palju ravimeid ja see on ravimitööstusele ülimalt kasulik.

Et teada saada, kas inimesel on see paha bakter kõhus, tuleb teha endoskoopia, kus mao limaskestast tükike prooviks võetakse. Kaudne võimalus on teha hingamistest või uurida antikehasid vereproovist.

Samas ütleb aga dr Riispere, et kõiki maohaavu ei saa bakteri kaela ajada. Bakter võib küll haiguse kulgu mõjutada, tüsistusi tekitada, aga et see oleks ainus haavandi põhjus – no päris nii see ikka ka ei ole. “Elu pole nii lihtne,” võtab dr Riispere asja kokku.
Tema sõnul on kõige sagedasem maohaavandi põhjus lihtlabane aspiriin, mida täna-päeval kasutatakse väga palju. “Eelkõige soovitavad seda kardioloogid nn verevedeldajana. Ütlevad, et lisandid, mis haavandite teket pärsivad, on juu-res, aga see on vale jutt. Kui magu aspiriini ei kannata, siis ei kannata. Kui kannatab, võid seda peoga sisse süüa ja ei miskit.”

Haavandtõve kujunemisel on ilmselt mingi osa ka pärilikkusel. “Haigus ei ole geneetiliselt pärandatav selles mõttes, et kui emal olid maohaavad, siis lapsel on ka. Aga alati on emal ja lapsel terve rida sarnasusi, ja need ei pruugi olla ainult välised, vaid ka organismi talitluse sarnasused. Aga kui me räägime ravimitest tingitud haavanditest, siis siin pärilikkuse tegur ei kehti,” ütleb dr Toomas Kariis.

Stress ja maohaavad

Tihti kuuleb üht ja teist kaeblemas, et näe, ma sain stressist maohaavad. “Stress vähendab limaskesta kaitsevõimet ning see muutub igasuguste ärritajate suhtes tundlikuks. Olgu see ärritaja siis ravim või keha enda poolt toodetav aine, nt pepsiin (maoensüüm, mis katalüüsib valkude hüdrolüüsi. Toim.), millel on haavandite tekkes ka oma osa. Või siis see sama hape, mida magu toodab. Piltlikult – kui inimene ei söö, sööb magu iseennast.

Omaette asi on stresshaavand, mis võib tekkida rasketel haigetel. Kusjuures tegu ei ole stressiga selle tavamõistes – ületöötamine, pinge jne. See on nö orgaaniline koormus organismile, põletushaavade või operatsioonide järgne. Ehk teisisõnu – tegu pole vaimse ülekoormuse, vaid organismi kahjustumisega väga ekstreemse olukorra tõttu,” selgitab Toomas Kariis.


Haavandtõbe peavad arstid gastroenteroloogias üheks lihtsamaks haiguseks. Samas valmistab see arstidele tõelist muret, sest haavandtõve kaebused ei ole väga sageli sellised nagu raamatus kirjas. Sestap saadetakse haiged vähimagi haavandtõve kahtluse korral ikka endoskoopilistele uuringutele.

Aga ükskõik, kui vaevarikas on haigus või kui ebameeldiv on selle diagnoosimine, siis erinevalt mitmest muust tõvest maohaavandisse üldjuhul ei sure. “Kõik, kes elavad, surevad,” on Kariis esmalt fataalne. Surma võivad aga põhjustada haavandi tüsistused. Näiteks haavandi verejooks, mil inimene piltlikult öeldes verest tühjaks jookseb. Või mulgustumine, mis toob kaasa ägeda kõhukelme põletiku. Seega – tüsistunud haavandisse võib surra küll.”

Ille Grün-Ots
PL 11. november 2005