Õige toit parandab tervist

Me teame, et õige toitumine on parim viis hea tervise juures püsida. Kes ei oleks emalt kuulnud manitsust: “Söö oma köögiviljad ära!” Pole kahtlust, et see on kasulik sinu kehalisele tervisele, aga kas teadsid, et see parandab ka sinu vaimseid võimeid?

Uuringud on näidanud on roheliste lehtköögiviljade – lehtkapsa, lehtsinepi, hiina lehtnaeri ehk paksoi ja merekapsa söömine parandab sinu käbikeha seisundit.

Käbikeha, mida tuntakse ka “kolmanda silma” ning “Ajna tšakra” nime all, asub sügaval ajupoolkerade all ning on meie vaimse teadveloleku keskus. Klorofüllirikaste toitude söömine aitab käbikehal muundada päikesevalgust elektromagnetiliseks energiaks, mis on inimese energeetilise välja jõud. Kui sinu käbikeha on hea tervise juures, siis sinu “kolmas silm” avaneb ning sul on lihtsam laiendada oma vaimset teadvelolekut, parandada visualiseerimise oskust ning intuitsiooni.

Teine viis oma energiavälja elujõudu parandada on viibida vähemalt 30 minutit päevas päikese käes. Lisaks päikesevalgusele vajab käbikeha aktiveerimiseks serotoniini, mida on nimetatud ka õnnehormooniks. Serotoniini taset tõstavad sellised toidud nagu banaanid, mandlid, teravad piprad, riis, kartulid ja lehmahernes ehk vigna (ingl k. black-eyed bean).

Sama oluline kui roheliste lehtköögiviljade tarbimine on ka mõningate toiduainete vältimine. Liha ja elavhõbedarohke kala, gaseeritud jookide, fluoriseeritud vee ja hambapasta tarbimine ning sagedane linnasudu sissehingamine blokeerivad käbikeha tööd. Aga seda saab muuta vaid mõne lihtsa elustiili muutuse abil.

Söö rohkem rohelisi lehtköögivilju ning tarbi puhast (filtreeritud) vett, väldi liha, elavhõbedaga saastunud kala ja gaseeritud jookide tarbimist, vaheta oma hambapasta fluoriidivaba pasta vastu välja, viibi vähemalt 30 minutit päevas päikese käes ning kui sa elad suurlinnas, kaalu õhupuhastussüsteemi soetamist.

Allikad: Rise Earth, Wake Up World, Guide For Raw Foods

Vahendas http://www.telegram.ee

Lisaks:

Pealegi, süües vabanevad vabad radikaalid ja köögivili toidus neutraliseerib neid. Sel põhjusel soovitatakse igas toidukorras alati süüa vähemalt 1/2, veel parem 2/3 portsjonit köögivilja.

Piim – hea või halb?

Moodne on omada enamus asjade kohta eriarvamust, tänu massimeediale saab seda tänapäeval teha ka laiema vastukajaga. Erand ei ole siin ka piim ja piimatooted. Kindlasti on paljudeni jõudnud info, et kellegi arvates on piim inimesele lausa kahjulik, nö teaduslikult on ära tõestatud nii piima kasulikkus kui ka kahjulikkus. 

Ehk üsna levinud põhimõte: kui on vaja midagi tõestada, siis seda ka tehakse. Näiteks Suurbritannias on tõusnud inimeste arv, kes on kehaliselt aktiivsed, samas on tõusnud ka südamehaiguste arv. Lihtne järeldus: kehaline aktiivsus on südamele kahjulik :-)

Mida ütleb aga maailma vanim kirja pandud terviseteadus piima kohta? 

Ajurveeda ei ole piima suhtes ei positiivsel ega ka negatiivsel positsioonil. Kõik oleneb taas iga inimese kehatüübist ja organismi tasakaalust. Küll aga võib välja tuua mõned põhilised momendid, mida peaks teadma piima tarbides. Kuigi ajurveeda järgi on olemas 8 eri sorti piima, siis antud juhul räägime ainult lehma piimast, mida peetakse kõige väärtuslikumaks.

Kõigepealt: piimal on ajurveeda järgi väga oluline roll meie üldises toiduvalikus. Ilmselt kõik teavad, et lehm on Indias püha loom ja seda mitte juhuslikult. Veedades kirjeldatakse piima kui toiduainet, mis toidab kõiki 7 tüüpi rakke, kaasaarvatud ka kõige peenemaid ajurakke, mis omakorda on vajalikud just elu kõrgemate eesmärkide mõistmiseks.

Piim sümboliseerib seepärast arukust, aga ka armastust.

Jumal Krishna ehk Govinda, mis tähendab "lehmade kaitsja".

• Oma maitselt (rasa) on piim magus (madhur) ning veedade järgi on kõik looduslikult magusad toiduained vooruslike (sattva)omadustega.
• Piim lisab meie organismis ojast, millel on väga oluline  roll ajurveeda järgi. Ojas on kõige peenemal tasemel aine, mida meie organism toodab ainevahetuse käigus. Ta annab meile tugeva immunsussüsteemi, vaimse tugevuse, rõõmu ja rahulolu tunde. Ajurveeda järgi lahkub meie hing kehast siis, kui organism ei suuda enam tootaojast.
• Piim on oma omaduselt jahutav.
• Piim lisab meie kehas kaphat (maa ja vee element), samas vähendab vatat japittat (eeter, õhk, tuli). Kapha on seotud kõige raskega kehas ning ka lima tekkimisega. Siin on oluline ka see, et toores piim on ajurveeda järgi raskesti seeditav.

Viimati mainitud piima raske omandamine keha poolt ongi asjaolu, miks paljudel on probleeme piima tarbimisega. Ajurveeda annab siinkohal väärtuslikke nõuandeid:

1. Me ei tohiks kunagi juua läbi keetmata piima. Soovituste järgi tuleb piim lasta keema ja seejärel vaiksel tulel keeta vähemalt 5 minutit. On antud soovitusi ka vee lisamiseks keetmisel. Sellisel juhul võetakse 1 osa piima ja ½ osa vett ning keedetakse kuni vesi on välja auranud.
2. Kunagi ei tohiks juua külma piima. Külm piim võimendab veelgi tema rasket omastamist.
3. Hea ei ole piima juua hommikul, kui seedetuli (agni) on veel nõrk. Parim aeg tassitäie sooja piima jaoks on vahetult enne magama minekut, eriti vata ja pitta kehatüübiga inimestel. Kaphad peaksid oma piima tarbimist üldiselt piirama.
4. Piima on kasulik lisada maitseaineid, mis aitavad kehal teda paremini omandada. Nendeks aineteks on: kurkum, ingver, kardemon ja safran. Veel on mainitud ka kaneeli ja musta pipart. Maitseid võib panna eraldi, aga soovi korral ka kombineerida. Väga hästi sobivad piima sisse (eriti õhtuse) ghii ja mesi. Samas tuleks jälgida mee ja ghii koos kasutamisel, et neid ei oleks võrdselt – ühte neist peaks olema teisest poole vähem.
5.  Oluline on teada, et piim ei sobi kokku paljude toiduainetega, seepärast on kõige parem teda tarbida täiesti iseseisvalt. Siinkohal mõned toiduained, millega koos piima juues tekib meie kehas ama, mis on lihtsalt väljendudes toksiinid, mille väljutamisega organism ei saa hakkama ja mis on ajurveeda järgi kõigi meie haiguste  põhjustajad. Niisiis, piima ei tohiks juua näiteks koos lihatoitudega, hapude puuviljadega, aga ka banaani ja näiteks tomati ja kurgiga. Sobib piim üldiselt kokku enumuse teraviljadega.

Kaasaegsed ajurveeda doktorid juhivad tähelepanu ka sellele, et ajurveeda järgi käib jutt värskest piimast, mis ei ole pastöriseeritud ega homogeniseeritud. Peaksime ideaalis jooma töötlemata piima, juba 6 tunnil pärast lüpsmist hakkavad piima omadused muutuma ning 10 tunni pärast on ta tegelikult juba mittesoovitav. Siinkohal muidugi räägitakse ka sellest, kuidas lehmi tänapäeval koheldakse, milliseid aineid neile sisestatakse, aga see on juba eraldi teema.

Loomulikult on tänapäeval raske saada piima, mis vastaks nendele ideaalsetele tingimustele, aga nagu eelnevalt näha, saame me ise väga palju teha selleks, et niivõrd väärtuslik toiduaine teha meile kergemini omastatavaks.

Allikas: restoran Gauranga http://www.hk-catering.ee/piim/

Kahjurite vastu aias aitab roheline seep, nõgeseleotis, nõudepesuvahend ja Coca-cola

Aialeht.ee lugejad soovitavad lehetäide vastu kasutada nii traditsioonilist rohelist seepi kui ka 

Fairyt ja Coca-Colat.

Küsisime oma lugejatelt, millise vahendi või nipiga neil on õnnestunud kõige tõhusamalt lehetäisid tõrjuda. 
Vastused on siin:

LOODUSLIK ABI:

- Pritsinud pole, aga roosid on lehetäivabad peale seda kui peenras küüslauku ja lavendlit kasvatan. Lisaks kasvab rooside läheduses ka hiidlauk, kuldlauk ja murulauk.

- Lehetäid tulid maasikate peale, istutasin siis maasikate vahele tageetesed. Peale seda olid täid kadunud.

- Pritsisin rohelise seebi veega ja panin mungalille (kressi) taimed samasse peenrasse. Siiani sinna pole sinna tagasi läinud.

- Üldiselt lehetäide vastu sõdimine on vähefektiivne tegevus,kuna lehetäid on tihti sipelgate kaitse all. Ilma sipelgateta toeta hoiaksid lehetäide looduslikud vaenlased lehetäide arvukuse ohjes. Seega lähetäide vastu võitlemise asemel tuleks keskenduda sipelgate tõrjumisele.  

Viljapuudel on üliefektiivne siplegatõrjevahend liimivöö. Sipelgas sellest üle ei saa ja ka lehetäide kahjustust liimivööga viljapuudel ei esine. Vöö tuleks panna enne, kui esimesed lehetäid puudele ilmuvad. Ehk siis kohe peale lehtede ilmumist mai alguses.

- Seesama liimivöö on superhea asi. Olen seda ise juba aastaid aias kasutanud ning ei ole enam ei lehetäisid, sipelgaid ega muid kahjureid. 

Lehetäid süüakse teiste putukate poolt (lepatriinud ja nende vastsed jmt), sipelgad puu otsa ei saa (varem olime nendega väga hädas) ning kahjulike ja kasulike putukate arvukus on kenasti tasakaalus. 

Sest tegelikult on neidsamu kahjureid looduses tunduvalt vähem kui kasulikke putukaid ehk nende vaenlasi. Inimene neid kahjuks ei tunne ja arvab, et kõik putukad teevad nende taimedele halba. Tegelikult on vastupidi. Seetõttu ongi oluline kasutada naturaalseid vahendeid, et kasulike olevuste populatsioon saaks kosuda ja niimoodi teile aias kasuks olla.

Võiks siiski eelistada looduslikke tõrjevahendeid - actara ja fastac on sellised looduse mürgitajad, et lisaks kahjuritele hävivad ka kõik kasulikud putukad, samuti teete nimetatud mürke kasutades karuteene lindudele, kes mürgitatud putukaid süües haigestuvad ja surragi võivad. Lisaks on actara ja fastac sellised mürgid, mida sisse hingates ise haiglasse sattuda võite. 
Seega roheline seep vmt aitavad väga hästi ja säästavad ka loodust ning sinu tervist.

- Valasin topsi põhja kanget äädikat, pistsin vatipulga otsa sinna sisse ja siis sellega korjasin hernestelt lehetäisid kokku. Loputasin nad äädikas vatipulga otsast lahti ja toimetasin seni kuni hernevars puhtaks sai. Kohe peale seda pihustasin sinna kohta vett, et äädikas taimele halvasti ei mõjuks. Aga tundub, et Coca-Cola pihustamine on kergem töö. Proovin kindlasti järele.
- Tegin nõrga äädikalahuse ja pitsisin nii lehetäisid kui sipelgaid - aitas

- See aasta pole asja olnud, kuid eelmsel suvel kippusid ploomide kallale. Pritsisin siis hilja õhtul ploome külma kaevuvee joaga, sisuliselt uhtusin lehetäid maha ja minu üllatuseks nad vist solvusid, igatahes tagasi enam ei tulnud.

- Marjapõõsaid pritsisin kõrvenõgeseleotisega. Kõrvenõgestele kallan kuuma vee peale ja lasen seista seni, kui haisema hakkab. Ja pihustan iga päev. Enam pole olnud. See haiseb ebameeldivalt. See looduslik ja pealegi hea väetis.

- Paljud eestlased käivad Soomes, kelle huvi see võiks sellise asja osta. Siin müüakse sellist pesuvahendit (vedel seep) kui Mäntysuopa ( Hind +-2 € . Tavaliselt liitrises pudelis. Seda kui lahjendada suhtega 1:10 l veele, saab segu millega võib pritsida kõiki kahjureid kellel on nö. pehme kere, lehetäid ja erinevad tõugud jne. 
See kevad kimbutasid mu roose esimest korda mingid kahtlased tõugud. Keerasid lehe rulli ja elasid selle lehetoru sees. Sama tõuk järas mõnuga ka teiste taimede lehti ning siis imestasime, et kase otsast kukub ka kokku keeratud lehetorusid.Kui need lahti harutasime, siis nende sees elasid samasugused tõugud.

- Igatahes roosidele seda Mäntysuopa lahust pritsides sain ma neist lahti ja lehetäidele mõjub ka hästi. Liiga tugev lahus aga võib taime lehti kahjustada.

- Mäntysuopa on männiseep. Kunagi nõukaajal oli ka meil männiseepi saada, sellised piklikud rohelised, väga tugeva omapärase lõhnaga, mida ka roheliseks pesuseebiks nimetati. See oli tõesti väga hea igasugu satikate tõrjeks aias, peletas isegi porgandikärbsed ja kapsaliblikad eemale.

MUU:

- Uskumatu, kuid väga tõhus lehetäide tõrjevahend on Coca-Cola. Samuti võib seda pritsida, kui soovite vabaneda sipelgatest oma aias. Kasutage ja te veendute selle tõhususes. Seejärel mõelge, kas seda veel ka joote.

- Jah, see Coca-Cola jutt on tõesti tõsi. Ma ise ka ei uskunud, aga pritsisin ja ennäe imet, lehed said puhtaks. Sipelgad tahtsid paar-kolm korda "jootmist" ja olidki kadunud nagu maa alla.
- Universaalne vahend on see Coca-Cola. Olen teda edukalt kasutanud kinniroostetanud poltühenduste lahtisaamiseks, puidult värvi eemaldamiseks, loomulikult ka taimekahjurite tõrjeks nagu arikkelgi soovitab. Ainult seespidiselt pole ma riskinud teda pruukida:)

- Olen kasutanud looduslikku tõrjevahendit Neko.

- Parimad asjad on siiani olnud see Neko ja ka taimedele lubatud Raid (aga see viimane on kallis, kuigi tõhusam).

- Olen pritsinud Nekoga - aga tulemus on suht nõder. Rohkem tulu on igapäevasest pungade ülevaatusest ja lihtsast füüsilisest vägivallast täide suhtes.

- Rohelise seebiga sain nad likvideeritud.
- Ikka rohelise seebiga....pesin lihtsalt oksad puhtaks...ja kadunud nad olidki (tegemist oli siis kikkapuuga)
- Siiani olen kastnud rohelise seebi lahusega ja mõjub väga efektiivselt

KEEMIA:

- Minu naabritädi tegi Fairy lahuse, nii õrnalt vahutava, valas põõsastele ja kõik lehetäid on kadunud!
- Ilutaimedele kasutan õrna Fairy lahust. Aitab muide igasugu putukate ja ussikeste puhul. Kui vaja kuskilt kahjureid ämbrisse kokku korjata, siis valan sinnagi tilga Fairyt, enam ei liiguta siis keegi
- Minu kõige tõhusam vahend on olnud siiamaani FAIRY. 10 liitri kohta väike tilk nõudepesuvedeliku ja kohe on lilled puhtad. olen seda kasutanud vähemalt 15a.

- Oma rõduaias olin (ja olen edasi) hädas kedriklestaga. Seda neetut ei näe enne, kui teda on juba liiga palju, seega tuli kiirmeetmed appi võtta - Mayer'i nõudepesuvahend Sensitive. Sai vist kange lahus, sest kurgitaimedel (no nii 2m pikkused) kärbatusid lehed ära - õnneks on nad nüüd külgvõsusid edukalt ajama hakanud. 
Basiilikult ei saanudki lestasid hävitatud, ja ka rooma salati saak on täielikult tuksis. 
Kui see nõudepesuvahend ei aidanud, siis proovisin ka NeemAzal'i- pakendil lubati, et 5-7 päevaga peaks selguma, kas sutikad hävitatud. Ei ole, ka mitte igapäevaselt sellega pritsides 2 nädala jooksul! 
Siit ikka tõdemus, nagu kunagi soovitati, et parim kedriklesta tõrje on - viska taim minema! Ainukesed, kes kedriklesta rünnaku all ei kannata, on tomat ja till. Meliss, estragon, basiilik, kurk, salat, iisop, pune - kõik lesta poolt lutsutatud.

- Raid on alati oma töö kenasti ära teind

- Desinfectandi imelahja lahus.

- Peale kevadist väetamist pole lehetäisid roosidel kohanud, juba mitmendat aastat, enne seda võitlesin tulutult.

- Lehetäid ei talu alkoholi, olen pritsinud nii toa- kui õutaimi alkoholi sisaldava aknapesuvahendiga. Aitab väga hästi. Pritsida tuleb vähemalt 2 x paaripäevaste vahedega, siis surevad ka need, kes esimese korra ajal alles munas olid. Kindlasti teha protseduuri vilus või kui taim kasvab päikese käes, siis õhtul hilja, kui päike enam ei kõrveta.

- Actara. 4g pakkidena müügil. Sellest piisab 10 liitri pritsimislahuse valmistamiseks. Väga tõhus täidele.

SEGUD

- Kevadel sõidan kõik üle Fastac-iga, siis hiljem läheb käiku Pegasus, korduspritsimine tuleb Danadimi ja Vertimeci seguga, lõpetan uuesti Pegasusega...

Kinnitan: mitte ühtegi kahjurit ei ole minu aias!!!!!!!!!!!!!!!!

- Fastakiga eelmisel aastal sain roosid puhtaks. Sel aastal võtsin ca pool kilo rabarberit koos lehtedega, purustasin ning keetsin veidi aega liitri veega, kurnasin js lisasin kleepuvuse parandamiseks veidi rohelist seepi. Töötlesin roose sellega korralikult ja puhtad nad ongi. Ka tomatilehe tõmmist olen kasutanud ja abi saanud.

- Kuulutasin lehetäidele sõja. Muidu pritsinud Fastaciga, mis lõpuks aitas - oli mitu päeva jamamist. Esmalt ühel õhtul pritsisin Fastaciga, järgmine hommik kastsin läbi korralikult rohelise seebi veega ning sama päeva õhtul veel tomatilehe kääritisega, millega käisin švammiga läbi kõik pungad üks haavad. Tulemus - mõni üksik lehetäi töllas veel, aga uputusest lahti. Kordan sama lahingut nädalavahetusel uuesti igaks juhuks.

Allikas: www.aialeht.ee

Tervislik ja ilus murulauk

Autor: Astrid Lepik, Maaleht

Murulauku ei pea sugugi kasvatama maitsetaimede seas, 

hästi passib ta ka püsilillepeenraisse.

Talisibula kõrval on murulauk üks esimesi kevadisi taimi, mida toiduks tarvitada. Oma veidi õrnema maitse ja peenema välimuse tõttu sobib ta hästi võileibade katteks, samuti salatite ja suppide maitsestamiseks. 

Võrrelduna hariliku sibulaga sisaldab murulauk mõnevõrra rohkem C-vitamiini, provitamiini A ja B-rühma vitamiine.

Parima maitse ja õrnema tekstuuriga on noored pealsed, mis on umbes 15 cm pikkused. Vanemad pealsed muutuvad tuimaks ja puiseks. 

Et ergutada uut kasvu, tuleks pealsed lõigata kääride või terava noaga maapinnast umbes 2-3 cm kõrguselt maha. Järgmine kord lõigatakse, kui pealsed on taas paraja pikkuse saavutanud. Selliselt toimides kindlustatakse õrnad ja maitsvad pealsed kuni sügiseni. Ainus miinus asja juures on, et sedasi jääb murulaugu tore õieilu nägemata.

Murulauk on lihtsasti kasvatatav ja vähenõudlik. Ta saab hakkama üsna mitmesugustel aiamuldadel kuid eelistab kergemat ja viljakat mulda ning päikselist kasvukohta. Kasvatamisel tuleks vältida vaid neid kohti, kuhu kogunevad liigsed sademeteveed, liigniiskes kohas hukkub murulauk kiiresti ning ei pea talvepakasele vastu. Kuid muul juhul ei tee talvepakane talle liiga ja ka suvised lühiajalised põuaperioodid elab kenasti üle. Kevadel ja sügisel taime ümber lisatav sõelutud kompostimuld tõstab mullaviljakust. Et soodustada äralõigatud pealsete asemele uute ja mahlaste kasvu, tuleks taimi kastmisega ergutada.

Ühel kohal võib murulauk kasvada 4-5 aastat. Selle ajaga on puhmik kasvanud piisavalt suureks, et teda jagada. Jagamiseks ja paljundamiseks on parim aeg varakevad, mil murulauk alles alustab oma kasvu. Istutamisel jälgida, et taimed saaksid samale sügavusele kui nad enne kasvasid. Peale istutamist kasta taimi korralikult ning multšida sõelutud kompostimullaga. Kui tingimused sobivad, annab murulauk sageli ka iseküvi (eeldusel, et taimel lastakse õitsema minna).

Murulauku kasvatatakse eelkõige maitsetaimede peenras. Kuid oma kauni välimuse ja roosakas-lillakat tooni õienuttide tõttu sobib ta hästi ka püsikute peenraisse, kus ta õitseajal hea meetaimena meelitab ligi mesilasi. Seal võib ta olla nii peenra ääristajaks kui moodustada nägusaid gruppe. Kes ei põlga ära murulaugu spetsiifilist lõhna, võib toredaid õisi ka vaasi korjata, vaasis seisavad nad võrdlemisi hästi. Murulaugu kiituseks tuleb mainida ka seda, et lisaks ilule ja tervislikkusele aitab ta kõrvalkasvavaid taimi kaitsta jahukaste ja lehetäide 

Karulauk – tervistav kevadekuulutaja

Autor: Toivo Niiberg, Räpina Aianduskooli kutseõpetaja, Maaleht

Juba müüakse turuväravas laiadest piklikest lehtedest koosnevaid punte, 

mis lõhnavad nagu küüslauk – tegu on karulauguga.

Tegelikult on karulauk (Allium ursinum L.) Eestis kolmanda kategooria kaitsealune taim ning tema korjamine loodusest ja ka turustamine on keelatud. Küll tasuks teda külvata ja kasvatada enam koduaedades. Karulaugu seemneid saab osta seemnekauplustest. 

Karulauk on 15−40 cm kõrgune mitmeaastane rohttaim. Vars on kolmekandiline ning taim õitseb mais ja juunis. Tema õied on valged või roosad ning lõhnavad. Looduslikult kasvab karulauk salumetsades.

Karulauku kasutatakse toidu-, ravim- ja dekoratiivtaimena ammustest aegadest peale. Toiduks tarvitatakse noori võrseid ja lehti värskelt (salatiteks), aga ka maitseainena marineeritult, hapendatult, soolatult ja kuivatatult.

Karulauk omab tugevat antibakteritsiidset ja toniseerivat mõju ning on efektiivne ka igemehaiguste, arteroskleroosi, hüpertoonia ja ainevahetushäirete raviks.

Rahvameditsiinis kasutatakse karulauku palaviku, reuma ja köha puhul ning skorbuudi ja ateroskleroosi raviks, kilpnäärmehaiguste puhul ning rögalahtistava vahendina. Tal on toniseeriv ja peptolüütiline ning kergelt diureetiline mõju.

Karulaugus on C-vitamiini 10−15 korda rohkem kui sidrunis või apelsinis. 100 g karulauku annab 35 kcal energiat.

Karulaugust tehakse pirukatäidiseid, lisatakse liharoogadele, antakse lauale suupistena. Selleks et eemaldada tugevat lõhna, valatakse karulauk enne soolamist või hapendamist üle kuuma veega.

Karulauku kogutakse kevade lõpul, kõige suurema vitamiinidefitsiidi ajal, lõigates ära taime kogu maapealse osa. 

Vegetatsiooniperiood on karulaugul lühike. Lehed kasvavad täis kohe pärast lume sulamist 24−29 päeva jooksul. Õisikuvars moodustub juuni algul, õitsemine algab kuu keskel. Vegetatsiooniperiood lõpeb augusti algul.

Karulauk paljuneb üldiselt vegetatiivselt, kuid paraku on paljunemisjõudlus väike. Igal aastal kasvab ühest sibulast ainult kaks. 

Seega on karulauku õigem paljundada seemnest. Enne külvi peab seemne stratifitseerima, leotades seemneid 3−4 tundi vees ja pannes niiske riide sisse. Seejärel hoida seemneid suletud purgis ja külmkapis +4° juures umbes kaks kuud. Alles siis võib seemned mulda panna. Külvata võib ka sügisel (n-ö talve alla). Agrotehnika on sel juhul sarnane söögisibula omaga.

Kasvukohale istutatakse taimed vahekaugusega 20 x 20 cm. Karulauk talub edukalt ka poolvarju ning teda võib kasvatada dekoratiivtaimena. Tõusmed ilmuvad seemnetest alles teisel aastal pärast külvi. Aprillis moodustub kaks lehte, juunis kasv katkeb. Sügiseks tekib uinuv pung, millest arenevad lehed. Alles kolmandal aastal taim haruneb ja neljandal õitseb.

TOITE KARULAUGUST

Lohutuseks neile, kelle aias karulauk ei kasva − samades retseptides võib karulaugu asemel kasutada ka noori taliküüslaugu lehti.

Kevadine turgutav salat

- 200 g värskeid nurmenukulehti

- 100 g karulaugulehti

- 100 g noori naadilehti

- 1−2 sl taimeõli

- 2−3 sl veiniäädikat

- maitsestamiseks soola, suhkrut või mett

Peske lehed, nõrutage ja lõigake peenteks ribadeks. Segage hulka taimeõli, veiniäädikas ning maitsestage soola ja suhkruga. Tõstke salat pooleks tunniks külmikusse, seejärel segage veel kord hoolikalt läbi ning serveerige.

Karulaugu ja keedetud peedi salat

- keskmine keedetud peet

- peotäis karulauku

- poole sidruni mahl

- 1 sl peeneks riivitud mädarõigast

- 1 sl taimeõli

- maitseks soola

Riivige peet jämedalt, segage hulka kõik muud koostisained, maitsestage.

Karulauk kodujuustu ja Kreeka pähklitega

- 200 g kodujuustu,

- 100−150 g peenteks ribadeks 

lõigatud karulaugulehti

- 1 dl jämedalt purustatud Kreeka pähkleid

- 1 dl hapukoort või jogurtit

- maitseks veidi soola

Segage kodujuust ribadeks lõigatud karulaugulehtedega, lisage Kreeka pähklid, maitsestage soolaga ning segage hulka hapukoor või jogurt.

Kevadine karulaugusupp

- 1 l aedvilja- või kanapuljongit

- 3−4 keskmise suurusega kartulit

- 2−2,5 dl peenteks ribadeks lõigatud karulaugulehti

- 1−2 keedetud muna

- 2 dl hapupiima või kefiiri

- 1 sl peenestatud peterselli

Keetke kuubikuteks lõigatud kartuleid 5−10 minutit puljongis. Seejärel lisage peenteks ribadeks lõigatud karulauk ja keetke veel mõni minut. Serveerige taldrikul koos keedetud munaviiludega, valage juurde hapupiima või kefiiri, segage ning maitsestage soolaga.

Omlett karulauguga

- suur peotäis karulaugulehti

- 3 muna

- maitsestamiseks 2 tl viina ja veidi soola

- praadimiseks õli

Võtke suur peotäis karulaugulehti, peske ja lõigake peenteks ribadeks. Kloppige munad lahti, lisage 2 tl viina, peenestatud karulauk ja maitseks veidi soola. Segage kõik korralikult läbi ning praadige munaroog tulisel ja rasvainega määritud pannil mõlemalt poolt helepruuniks.

Praetud šampinjonid rohke karulauguga

- 200 g šampinjone

- 1−1,5 dl karulaugulehti

- 0,5 dl valget veini

- maitsestamiseks jahvatatud valget pipart, soola, suhkrut

- praadimiseks õli

Peske, viilutage ja praadige šampinjonid väheses õlis pidevalt segades kergelt läbi. Lisage juurde peeneks hakitud karulaugulehed, maitsestage jahvatatud valge pipra, soola ja suhkruga ning valage juurde vein. Hautage 5 minutit kaane all ja serveerige, soovi korral hapukoorega üle valatult.

Karulauguhautis võiga

- 200 g karulauku

- 15 g taluvõid

Asetage karulauk keevasse vette, kuumutage 5 minutit ja kurnake. Seejärel lõigake lehed 2−3 cm pikkuseks ja valage peale kuum soolaga maitsestatud sulavõi. Võib süüa kui iseseisvat toitu või serveerida garneeringuna kala- ja lihatoitude juurde.

Rediselehed on väärt toiduaine

Autor: Toivo Niiberg, Räpina Aianduskooli kutseõpetaja, Maaleht

Esimesena tunnustas redist Prantsuse köök, millest ka tema vanem nimetus − 

prantsuse rõigas. Redise toiteväärtus on väike, kuid kasulike ainete ja ühendite hulk suur.

Redise juurvili sisaldab rohkelt C-vitamiini, foolhapet, 1,2% valku, 3,5% suhkruid. Samuti sisaldab juurvili märkimisväärselt kaaliumi, kaltsiumi, rauda ja väävlit. Tänu väävlisisaldusele on redis maksarasvumise ärahoidmiseks ja organismi üldise ainevahetuse korrastajana omal kohal.

Mikroelementidest vääriks mainimist tsink, seleen ja rohelistes lehtedes paiknev magneesium. Rohke kaaliumisisalduse poolest mõjuvad lehed diureetiliselt ning ergutavad söögiisu ja seedimist.

Redises leidub mitmeid eeterlikke ja sinepiõlisid ning valgulist ainet lisotsiini, mis kõik koos avaldavad laialdast mikroobe hävitavat toimet.

Lehtede puriinirohkuse tõttu tuleks redise ja redisetoitude tarvitamisega olla ettevaatlik neil, kellel on maomahla ülehappesus, gastriit, maohaavandtõbi, põie- ning neeruhaigused või podagra.

Mõneti peetakse redise noori lehti isegi väärtuslikumaks toiduaineks kui redist ennast, sest nad sisaldavad pea 100 mg/% C-vitamiini ehk 2 korda rohkem, kui seda on sidrunis.

Rediselehtedes leidub ka biogeenset stimulaatorit rafaniini, mis juba üsna väikeses koguses aktiveerib organismi füsioloogilisi funktsioone ja teritab meeli, eriti nägemist.

Vanemad lehed muutuvad karedamaks ja karvasemaks, aga sobivad hästi suppidesse ning hautistesse, pudru sisse ja pitsa peale.

Redisetoitude retsepte:

Lihtne redisesalat

- paar peotäit rediselehti

- kümmekond redist

- kastmeks taimeõli, soola

- murulauku, sibulapealseid, 

mungalille lehti ja õisi

Eemaldage noortel redistel vanemad lehed ning peske. Redise juurviljad lõigake õhukesteks ratasteks, lisage sool ning asetage salatikaussi. Lehed hakkige peeneks, segage juurde külm taimeõli, maitsestage soolaga ning asetage rediselõikudele. Rediselehtedele võib juurde hakkida ka murulauku või sibulapealseid, kuid ka mungalille peeneks hakitud lehti ja õisi.

Tervislik redisesalat

- suurem peotäis rediselehti

- peotäis noori kõrve- või raudnõgese lehti

- peotäis noort naati

- 3−4 keedetud vutimuna

- kastmeks mahedamat majoneesi, 1 sl külmpressõli, soola

Hakkige rediselehed peenteks ribadeks, lisage veidi soola ja tampige puunuiaga kergelt läbi. Asetage nõgesed sõelale ja tõstke 30 sekundiks keeva vette. Seejärel jahutage külma jooksva vee all ning hakkige peeneks. Hakkige ka naadilehed ja pošeerige väheses õlis koos nõgeselehtedega (1 minut). Laske hautisel veidi jahtuda. Koorige munad ja lõigake viiludeks. Segage nüüd kõik kergelt läbi, lisage majonees ja segage veel kord kergelt läbi. Juurde ampsake röstsaia või leiba.

Rediselehesalat šampinjonidega

- suurem peotäis rediselehti

- 5−8 šampinjoni

- 1 sl külmpressõli

- 2 sl valget veiniäädikat

- 1 sl peeneks hakitud tilli

- maitse järgi soola ja veidi jahvatatud valget pipart

Peske seened, lõigake pikuti mõne millimeetri jämedusteks viiludeks (nii säilib seene ilus värvus), asetage sõelale ja tõstke minutiks soolaga maitsestatud keeva vette. Seejärel jahutage külma jooksva vee all maha (nii säilitavad seened oma värvuse, on kergesti seeditavad ja mõnusalt krõmpsud).

Segage kõik komponendid kergelt läbi ja tõstke salat pooleks tunniks külmikusse. Ka seda salatit võib serveerida salatipokaalis koos sidruni- või apelsiniviiluga.

Redise ja värske kurgi salat

- 200 g rediseid koos pealsetega

- 200−250 g värsket kurki

- 3 sl hakitud tilli

- 150 g hapukoort, maitsestamata 

jogurtit või keefirit

- maitseks veidi soola

Eemaldage redisel vanemad lehed ja peske. Lõigake redised ja kurk ratasteks, lehed peenteks ribadeks, laduge kihiti salatikaussi, puistake vahele tilli ja veidi soola. Peale valage hapukoort, jogurtit või keefirit.

Rediselehesupp

- 150−200 g rediselehti

- 40−50 g murulauku

- 2 sl riisi

- paar keedetud muna

- 0,8 liitrit lihapuljongit

- hapukoort

- 100 g röstitud saiakuubikuid

Keetke riis lihapuljongiga poolpehmeks, lisage peenekshakitud rediselehed ja keetke veel 10 minutit ning lisage hakitud munad ja murulauk. Sööge kuumalt koos röstitud saiakuubikute ja hapukoorega.

Redise-keefiri külmsupp

- 5−6 suuremat redist koos lehtedega

- 200−300 g värsket kurki

- 4−5 sl hakitud sibulapealseid 

või murulauku

- 0,5 l keefirit

- 0,5 l keedetud jahutatud vett

Lõigake redised õhukesteks viiludeks, hakkige lehed ning tükeldage kurk. Pange peenestatud köögivili keefiri ja vee segusse, maitsestage soolaga, segage ja sööge kohe.

Pikantne redisesalat serveerituna klaaskausis

- 100 g rediseviile ja ribadeks lõigatud rediselehti

- 100 g kurgiviile

- 100 g peenestatud murulauku 

või sibulat

- 100 g tomativiile või poolitatud 

kirsstomateid

- 100 g mugulbegoonia õielehti

Asetage koostisosad vaheldumisi salatikaussi, valage peale soolaga maitsestatud keefir või jogurt.

Roheline kartulipuder

- 600−800 g kartuleid

- 150-200 g rediselehti

- 1 suurem mugulsibul

- 2 sl rasva või margariini

- 1 klaas piima

- maitseks soola

Keetke kooritud ja tükeldatud kartulid soolases vees pehmeks, kurnake ja tampige pudruks. Hakkige rediselehed ja sibul peeneks ning hautage rasva või margariiniga ja segage pudru hulka. Lisage kuum piim ning kloppige püreeks.

Redisesalat kohupiimaga või kodujuustuga

- 200 g rediseid koos pealsetega

- 200−300 g lahjat kohupiima 

või kodujuustu

- ½ klaasi keefirit või maitsestamata jogurtit

- 3 sl peenestatud murulauku 

või sibulat

- soola

Lõigake redised ja noored pealsed ribadeks ning segage koos murulaugu või sibulaga kohupiima hulka, lisage soola, valage peale keefir või jogurt.

Hommikune rediseleheomlett

- suur peotäis rediselehti

- 2 muna

- 2 sl kohvikoort

- maitsestamiseks soola või kartulimaitseainet

- praadimiseks õli

Peske ja lõigake rediselehed peenteks ribadeks ja kuumutage pannil väheses õlis pidevalt segades kergelt läbi. Kloppige kaks muna kergelt läbi, lisades maitseks veidi soola või kartulimaitseainet ja 2 sl kohvikoort. Valage klopitud muna hautisele ja praadige omlett mõlemalt poolt kuldkollaseks.

Hakkliha-redisekotletid

- 100 g rediselehti

- 250 g hakkliha

- paar viilu saia

- keskmine sibul

- 1 muna

- 1 sl hapukoort

- praadimiseks rasva või õli

- maitseks pipart, muskaati ja soola

Lisage hakklihale väheses vees leotatud sai, hakitud sibul, toores muna, pipar ja muskaat. Segage ained ühtlaseks massiks ning vormige laiad õhukesed kotletid. Täidise valmistamiseks praadige peenestatud rediselehed kergelt rasvas läbi, jahutage ja segage juurde veidi hapukoort. Tõstke kotlettide keskele hautatud lehetäidis ning vormige pirukataoliseks. Praadige mõlemalt poolt helepruuniks. Juurde võib pakkuda keedetud või praetud kartuleid või sõmeralt keedetud riisi.

---

HÜVA NÕU

Kuidas hapendada

Kui redist on saanud liialt palju ja ka isu otsas, võib rediseid edukalt hapendada. Hapendamiseks lõigake redised viiludeks ja lehed ribadeks. Hapendamisnõuks sobib väiksem emailämber. Vahele puistake köömneid ja natuke soola.

Esialgu täitke peenestatud massiga pool pange ja suruge puunuiaga tihedamaks. Tihendatud seguga täitke kolmveerand pange. Asetage peale rabarbrilehed, nendele marli, marlile väike puhas puurest ja sellele vajutis (näiteks veega täidetud kolmeliitrine purk).

Peakäärimine kestab toasoojas kaks nädalat. Seejärel tõstke hapendatud mass pooleliitristesse purkidesse, suruge tihedalt kokku, valage peale hapendusvedelik ning sulgege purk õhukindlalt. Säilitage hoidist jahedas, ühtlase temperatuuriga ruumis. Hapendatud redis on sobiv hõrgutis kõikide lihatoitude juurde.